Tuttav teema. Ise olen ka üle 6a koos olnud mehega ja vanust ka juba nii palju, et peaks nagu kiirustama hakkama. Mees läks nii lapse kui ka abielu jutu peale pooleks aastaks paanikasse. Kusjuures varem ei olnud justkui ühtegi tõsist märki, et abielu ta jaoks mõtetu oleks või et perekonda ei tea kas ja millal üldse tahab, pigem vastupidi. Ühesõnaga, igasugu ootamatut jama tuli ta suust välja ja see oli minu jaoks ikka väga raske aeg emotsionaalselt, ma ei saanud enam üldse aru mis toimub. Mulle jäi tollest ajast kummitama kuskilt suhtefoorumitest loetud lause, et mingist hetkest pole enam mõtet meest tegevusetuses süüdistada. Et siis on juba su enda süü, et nii kaua sellist käitumist aktsepteerinud oled.
Praeguseks oleme nii kaugel, et mehel tuli siiski mõistus koju kui ma hakkasin väljakolimisplaane tegema. Tunnistas, et ta lihtsalt läks paanikasse, aga siis jõudis ikka järele mõelda ja maha rahuneda. Nüüdseks on meil plaan aasta pärast pulmad ja veel aasta hiljem perekonna loomine. Aga eks suur osa usaldust oli vaja jälle üles ehitada ja ega see lihtne polnud. Tagantjärele on ta ise ka muidugi targem.
Ja oma kogemusest soovitan naistele, et ärge jääge lõpmatult ootama millal mees ise abiellumise ja perekonnaloomise teemasid üles võtab. Kui on ikka aastaid koos oldud, siis ei piisa ainult "kunagi abiellume ja saame lapsed" õhkamistest, siis tahaks juba konkreetseid samme! On mehi, keda tuleb nö üles raputada, et nad tegudeni ka jõuaks või selle mõttega vähemalt harjuda jõuaks, et nüüd lähitulevikus oodatakse neilt tegusid. Eks siis näete kohe ära, et kas mees sõnadest ka kaugemale jõuab või pole sel suhtel tulevikku ja aeg edasi liikuda.