Tere , kysimus ,palju maksab abort ?
Ma nagu 16 ja kuna mees ja ema mul kardavadet ei saa nii noorelt lapsega hakkama siis teen aborti . Tegelt nagu ise vaga tahaks seda last saada aga keegi minusse ei usu siis ei taha poisist ka lahku minna ja kuimingi laps peaks meie suhteid rikkuma siis pigemloobun lapsest kui mehest , no tegelt mees on ka natuke imelik tal mingi raige stress praegu selleparast et ma 6 nadalat rase aga noh varsti saab ule . kuikeegi oleks siin uldse nii lahke ja suudaks mulle hinna oelda oleks taulik :)

no pöördu naistearstile, seal saad ka hinna teada!

hinnaks saab olema, kogu su ülejäänud elu, tapetud lapse peale mõtlemine

aborti, sa saad hakkama, laps toob ellu palju rõõmu. abort jääb hinge vaevama terveks eluajaks

no aga mida ma teen kui mees ahvardab kas tema voi laps ? ma ei tea mida teha ,ma veel suhteliset noor ka , ma ei taha kumbagist loobuda , olen last vaga kaua tahtnud ning mees keda armastan jatab mu maha ? ma ei suuda kuidagi meest n6usse r22kida , ma luban tal k2ia kus tahab ja rahaliselt oleme ka kombes , mida teha ? :*(

See, kas see abort sind piinama jääb, sõltub naisest. Mõnda ei jää sugugi. Ja arvestades sinu tekstist läbipaistvat "intelligentsust", oleks päris hea, kui sa seda last ei saaks. Kunagi.

Ma olin 15, kui rasedaks jäin ja kõik olid minu vastu nn kutt saatis pikalt, aga mina ei suutnud aborti teha, kuigi vahel oli nii raske oleksin seda tahtnud teha nüüdseks on laps juba viieseks saamas ja ma ei kahetse, et aborti ei teinud ja ei soovita seda ka sinul teha, sest see võib jääda sinu viimaseks korraks, kui sa lapse saad. Aga see on sinu enda asi see mees ei armasta sind, kui ta paneb sind sellise fakti ette... Mõtle ise natuke kui sa jätaksid lapse alles ja ta ka jätaks sind, siis hiljem ta kahetseks seda väga sügavalt...

anda laps adopteerimisele, paljud pered ei saa lapsi ja soovivad lapsendada. Ära lase kellegil öelda et sa ei saa hakkama ja kellegi survel tegema aborti kui sa ise ei taha ka seda teha.

hülgab su lapse pärast siis ei armasta ta sind, mehed hakkavad last armastama alles siis kui last näevad.

Ma t2nan teid v2ga kes te olete minu poolt , praegu olen veel segaduses . hetkel elan mehega vatemate juures ,kuni pidanuks mehega oma korterisse kolima , aga vb seda enam ei juhtu kui ta mu j2tab , ta on t6estinatuke imelikuks muutunud ,aga see selleks .mu emal eiole selle vastu midagikuilapse saan ,ta ytles mulle ,et minust saaks suurep2rane ema ning toetab minu otsust ,aga isa v2ga ei taha ,et lapsega siia elama j22ksin ,kuna ta t66tab 8iste-ja p2evaste vahetustega ,aga kui laps tulebgi siis ikka vast elan siin ja ta lepib sellega . kuna ma olen nii noor siis on yksimul raske otsust teha , mu vanat2di toetab ka minu otsust ,muidugi ytles ta et s8nnita , 2kki p2rast ei saagi lapsi , endal ka lapsesoov suur , tehtud on ka plaanid koolidega ja t88de suhtes , et k6ik juba 2ra m6eldud kuigi laps peaks syndima j2rgmise aasta juulis , k6ige suurem probleem v6ib tulla kui mees mu j2tab ja rahast hakkas puudust j22ma, aga ta ytles mulle ,et ta on muga nii kaua koos kuni 2ra t8dineb , et lapsega nagu pooledi n6us , ta kardab ,et laps keerab mu elu halvaks ,et olen noor ja peaksin elu nautima ,kuigi mulle v2ga meeldib kodune olla , ma arvan ise ,et j2tan pisikese alles tema kindlasti toob mu ellu rohkem r66mu kui mu praegune mees ja kui mumees j2tabgi mind siis ta t6esti ei armasta mind , suur-suur t2nu teile . :)

pole mingit garantiid juhul, kui teed mehe pärast abordi,et ta sind millalgi hiljem ikkagi maha ei jäta! Siis oled ilma nii lapsest, mehest kui ka võibolla võimalusest enam kunagi lapsi saada. Ära tee otsust mehe tahtmise järgi, ainult enda soovi ja südame järgi.

Kui läheksid haigekassa kaudu,mitte eraarstile siis saaksid 25-30 nega hakkama.Mina olen kahe käega selle poolt ,sest su elu alles ees.Olen ise aborti teinud ja ma ei kahetsenud põrmugi ,et ma selle mehega last ei saanud.Oleme lahku läinud ja vaatan seda meest hetkel põlgusega ja mõtlen ,et ,kui mul sellisega veel laps oleks olnud.

kas ma lugesin õigesti? ta jätab su maha, kui sinust ära tüdineb? nii ütleski? Minu arvamus on see, et üksi mees pole väärt mehe nime, kes nõuab aborti, sest see laps siiski tema veri ja liha! Ja teiseks suudaksid sa iseendale andestada aborti, kui sa ise soovid nii väga last ja tema mitte ja tema jätab su ikkagi maha, sest tüdines sust ära?
Osad mehed võivad käitud nii nagu sinu oma praegu ja peale sünnitust muutuvad nad teiseks inimeseks, armastavad ja hoolitsevad. Ja teiseks, sa pole ju üksi nagu aru sain, su ema ja isa ja vanaema, kes toetavad sind.

Mul on abort juba tehtud , tegin eelmine kolmap2ev ,elu r6vedaim kogemus v2ga halb oli olla ja k6ht valustas , ma ei kahetse et seda tegin ,aga p2ev enne aborti ma nutsin iga 10 minuti tagant ja kui olin kodus ja laps tuli ma n2gin teda ja ta 5 s6rme ,kahju on et niimoodi tegin aga k6ik olid poolt et abort on 6ige valik, enam pole selle peale m6elnud ,aga ultraheli pilt on kyll temast kui ta pisike pallisarnane on , ma loodan et ei pea kunagi kahetsema et seda tegin . Mees on ikka mul olemas ,aga ta on rohkem mulle nagu s6ber , ta ei kallista mind peaaegu kunagi r22kimata suudlusest , musi saab kui soov ja ta ytles et mind *kallis* kutsuda on ka tema jaoks raske , appi ta teeb mulle nii palju haiget (vaimselt) aga ei suuda temast lahku minna, ta k2itub nagu viimane barbi tibi maailmas ,ma armastan teda ja lepin sellega et elu on raske ja et teen selle enda jaoks veel raskemaks aga ei suuda lihtsalt 6elda talle ,et l2hen nyyd oma teed , selle m6tlemine ajab juba nutma ,ma ootan ja loodan et yhel ilusal p2eval ta kas teeb mind 6nneliks v6i lihtsalt ma leian vahepeal kellegi kes minust t6eliselt hoolib . Ma olengi selline eriline , rohekm nagu tallaalune ,ei oskagi teist moodi elada ja suhetes teen ma alati k6ik nii valesti kui yltse teha saab ,teen k6ik nii et mees mu j2taks , ma ei tee seda meelega ,ma lihtsalt ei oska teistmoodi ,ma r22gin talle k6igest ja tema k2itub muga nagu s6ber ,mullejuba tundub et ta ongi mulle yks suur s6ber keda mul pole kunagi olnud ,mitte nagu mees sind armastaks, viimati kui ta ytles mulle et ta armastab mind oli kuskil kui olime 5 kuud k2inud ja siis ta m6tles seda t6siselt (praegu 8 kuud koos ) ylej22nud aja olen talt seda v2lja pressinud nagu ka kallistused ja suudlused , ta ei oska mind lohtutada ka aint ytleb l6peta tilkumine , see teeb nii haiget . Andke andeks et ma siin vingun teile selle asemel et uus otsida ,aga keegi eim6ista mind ja juba aastaid pole mul kellegile oma muredest r22kida nii et v6ib-olla pingutasin praegu veits yle .

huvitav,mis põhjusel siit osa kommentaare on kustutatud?Mäletan,et kirjutasin siia väga viisaka ja mitte kedagi halvustava kommentaari,mille sisu oli umbes selline,et me ju keegi ei tea mis elus võib ette tulla ja seepärast pole mõtet kellegi peale näpuga näidata ,igaüks elagu oma elu ja tegelegu oma asjadega.Tahaks tõesti teada,mille poolest see kommentaar nüüd ebasobiv oli ja keda häiris?
Miks siis need halvustavad,õelad ja tigedad kommentaarid ja "päeva kommid" mida leidub igas teemas alles jäetakse ja need kes täiesti viisakalt oma arvamust avaldavad,nende kommentaarid kustutatakse?See,et minu postituse peale keegi õelutsema hakkas ei ole küll põhjus viisakalt avaldatud arvamus siit kustutada.Järgmisel korral nõuan küll moderaatoritelt selgitust.Paluks neil siis siin delfis edaspidi kõik õelad,ropud ja tigedad kommentaarid kohe kustutada.

Ma ei saa aru kuidas on ühel inimesel õigus võtta teiselt elu :( ? Kuidas sa üldse saad peeglisse vaadata peale sellist tegu ? Kui olid suuteline last valmis tegema siis oleksid võinud ka vastutada !!! Andnud see pisike beebi siis adopteerimisele, oleks mõni teine inimene õnnelikuks saanud,kaasaarvatud laps, aga noh..

Vaata siin on vahe selles, et see loode ei ole veel 'inimene'. Asi ongi, et ta ei ole suuteline last VALMIS tegema, see et mingid rakud sinus idanema hakkavad, millest potensiaalselt võib inimene tulla, ei tähenda, et sa sellel juhtuda laskma pead, kui ei taha.

Olen elus teinud ühe abordi. Mitu aastat peale seda tegu olin kindel, et see oli õige otsus ja see ei vaevanud mind sugugi ja ei tulnud isegi meelde.Asi muutus mitu aastat hiljem, kui tekkis soov last saada. Siis tuli see tegu meelde ja tagant järgi jubedad süümepiinad, kahetsus ja pisarad oma kunagise teo pärast. Eriti valus oli kui tabasin end mõttelt kus arvutasin kui vana ta praegult oleks.Rasestuda üritasin 5 aastat pluss 2 aastat kunstliku viljastamise abil.Tehti kõiksugu analüüse, nii mehele kui mulle, kuid viga ei leitud kummagis, vastupidiselt olid meie andmed väga head, aga miks ei rasestu ei osanud keegi öelda. Kas see oli nüüd karistus kunagise teo eest, kes seda teab!? Lõpuks peale 3 kunstliku katset, mis ei õnnestunud ja neljas katse mis jäi ära, õnnestus mul lõpuks, ei tea kuidas ,siiski ise rasestuda. Nüüd on mul super armas 1 aastane põnn. Kuid kurbus, mis tekkis südamesse mitu aastat hiljem peale aborti on siiani alles ja tohutult kahetsen seda tegu.
Nii, et algul võib ju tunduda, et oli õige otsus, kuid võib mitu, mitu aastat mööda minna ja siis alles võib tekkida kahetsus ehk siis teo tagajärg nagu see minu puhul on.

ära vaata tagasi j mine eluga edasi. Sellest mehest sulle elukaaslast kauaks nagunii ei ole.

Sul oleks tark psühholoogi külastada. Rikud minevikus elamisega kogu oma tuleviku ära, kaasaarvatod pereelu ja oma lapse õnneliku lapsepõlve. Tõsiselt ka, mine ja otsi abi, muidu su süütunne vaid süveneb.

Kas oled usklik inimene? Kui ei, siis miks vaevad oma pead usulise eetikaga? Kui jah, siis miks ei käitu vastavalt - palu jumalalt andeks, tunnista viga, püüa seda enam mitte korrata ja jäta ta sinna, kuhu kuulub - minevikku.

Elu on õppimiseks. Õppisid, enam ei tee - ära piina end.

Issand, ära mehe ja ema pärast küll aborti tee!

Ise olin 17, kui emaks sain.

Vabandust, ei lugenud, et juba tehtud. Aga palun, teised mõelge!

öeldakse, et laps ei tunne midagi, kui aborti tehakse. See on täiesti vale arusaam, ka tema tunneb, nii füüsiliselt, kui ka emotsionaalselt. abort on 4 korda raskem beebi jaoks, kui sünnitus. kuidas teil on südant last tappa? kui kutt paneb su dilemma ette, et kas mina või laps, ma valiks ilmtingimata lapse, ma tean, et üksinda olles võib olla raske lapsega, aga ma ei suudaks elusees võtta kellegilt elu. Ma ei suudaks edasi elada sellise mõttega. Mul hetkel selline situatsioon, et kutiga arvame, et olen rase, kindel veel pole, kuna pole testi teinud aga sümptomid on täiesti olemas ja siis ta tahab ka aborti teha, kuna oleme veel noored ja ta tahab edasi õppida jne. Ma ei taha seda teha, ma ei suudaks tappa meie armastuse vilja. Me mõlemad tõeliselt armastame üksteist ja ma usun, et kui ma keelduksin abordist, siis ta ei jätaks mind ja, kui ta paneks mind dilemma ette, siis ma valiks lapse. Vähemalt on mul siis midagigi, mis meenutab mulle meie imelist armastust.

Mis sa siis tegid? Jätsid alles w tapsid ära?
Mees saatis su arvatavasti mõlemal juhul pikalt selle aja peale.