Kati mõtle nii,et kui sa ise ei saa lapsi ja mõte on lapsendada ,kuid on hirm ,siis mida te räägite omavahel mehega ,kui on möödunud 5,10 jne aastat . Kas selles ,et me kartsime ebaõnnestuda ! Aga kui te ei ebaõnnestu - kui sa saad tunda siirast rõõmu ja armastust ,mida suudad pakkuda vastastikku ! See,et tuleb probleeme on siililegi selge ,kui neid ei oleks ,siis poleks ka rõõme.
Helista julgelt elukohajärgsesse sotsiaalosakonda ja küsi,kellega pead kontakti võtma. Kui elad väikeses kohas,siis vali teine linn ja minge mehega(peaksite olema registreeritud abielus ) ja pange ennast tite järjekorda (see võib
võtta aasta või rohkem ). Sealt edasi suunatakse teid koolitustele (minu meelest 3 kuud ) . Seal saab juba asi selgemaks ja hirmudki lahterdatud. Siis tuleb teile koju sotsiallameti tädi,kes vaatab elamise üle,et tulevast last just lauta ei viidaks ja siis jäätegi lapseootele !
Lapsi lapsendatakse koguaeg,sest minuteada 10% inimestest ei saa järglasi ,kuid vajadus enad emadust -isadust väljedada jääb. Ja mida noorem oled,seda kergem on lapsendada ametlikult ja ka inimesena.
Hirm seda teha on täiesti loomulik ,kuid usu,kui sa näed neid silmi ja hoiad enda käes väikest kätt,siis hirmule pole ruumi. Tean millest räägin !
Asuge aga julgesti tegutsema ja teie päevadesse tuleb uusi värve !