Selline lugu. Mees ja naine kohtusid, armusid ja juhtus, et naine jäi planeerimatult rasedaks. Mees last ei tahtnud, soovitas aborti teha. Naine ei teinud, mees lahkus ja ei soovi lapse elus osaleda.
Mida selline mees tunda võib? Hea küll, ta ei tahtnud last, aga kas oma liha ja veri ei tekita mingit soovi siiski lapse elus osaleda? Kuidas süümepiinadega on? Kas neid üldse on? Või on nii, et mis silmist see südamest?

Emotsionaalne side lapsega puudub, siis vaevalt mingeid süümekaid tal on, eriti kui ta veel soovitas aborti.

ei tunne sellised mingeid süümekaid.täiesti savi on sellistel meestel oma "lihast ja verest"! võibolla siis tulevad need lapsukesed meelde kui on vanad ja väetid ja on vaja kedagi kes nende eest hoolt kannaks.senikaua on neil üldiselt täiesti kama kaks :(

-



Toimetatud 2 kord(a). Viimati Anja-Nanja 16.03.2016 17.42.

Paraku on Eesti seadused sellised, et lapsel pole midagi otsustada, vaid TAL TULEB oma vanemaid nende vanaduses toetada. Selles ongi väga suur seaduse lünk, et vanem võib oma lapse hüljata, kuid lapsel lasub kohustus seda sama rongaisa vanaduses ülal pidada, kui isa selleks soovi avaldab ! Kirja autorile niipalju, et ei tunne selline isa midagi, jookseb ja varjab oma tulusid et mitte mingil juhul alimente maksta. Ka mina ei saa sellistest töllakatest aru!

laps võib kõik vaidlustada. lamba kombel rongaisa või -ema ei pea keegi üleval pidama ega aitama. ise tuleb oma õiguste eest seista ja keegi ei sunni seadusega su rahakotti tühjendama. need seadused on väänatavad, kui sul rohkem oidu on. mitte keegi ei pea vanurit hooldama, kui ta seda ei taha või käib see tal ülejõu.

Kõik jutud taanduvad rahale, aga raha pole minu jaoks mure. Mõtlen rohkem seda emotsionaalset poolt. Kuidas saab mitte hoolida oma lapsest? Kuidas see võimalik on?

Aga, kallis autor, ütle, kuidas saad hoolida kellestki, keda ei tunne? Keda sa ei ole üldse tahtnudki ning kes on sündinud olles paar korda kellegagi, keda sa pole kunagi armastanud. (Armumine ei ole armastus, ärgem seda segi aja!! ) Lisaks on see mees võib olla selline inimene, kes nagunii lastest hea meelega kauge kaarega mööda käiks. Olen küll naine, aga minagi hoian lastest eemale, nad ei tekita minus mingeid tundeid, ka suvad inimesed mitte. Kui juba loomupäraselt puudub empaatia laste suhtes, siis mida sa sellest inimesest küll ootad, aru ma ei mõista! Sa otsustasid lapse alles jätta, hoolimata sellest, et mees seda ei tahtnud. See on sinu otsus ja nüüd pead sina tagajärgedega tegelema. Parem suuna oma pilk tulevikku, leia omale mees, kes oskab sind hinnata ja armastada ning kes võtab ka lapse omaks. Siis saad õnnelikuks, kuid oma lapse bioloogilist isa pole mõtet tüüdata, see ajab ta veelgi eemale. Edu

Kohtusid, armusid, seksisid ja põmm! Teemaalgataja, kui see nii kiirelt käis, pole mehel lapse emaga emotsionaalset sidet rohkem kui iga teise naisega, kellega voodit jagatud. Rääkimata siis lapsest. Hea kui ta vihkamisega lapsesse ei suhtu, armastusest ära unista. Ma ka ei mõista neid tölle, kes aborti ei oska teha peale juhusuhet.

To: N22 ja Oot. Me oleme juba aasta aega kohtunud. Seega ei saa rääkida sellest, et kohtusime ja juhtus. Kurb, et siin keskkonnas teeb igaüks omi järeldusi ja üldistusi.

Kui isa lastega koos on elanud ja nende kasvamist pealt vaadanud, esimestele sõnadele- sammudele kaasa elanud, neil on ühiseid paiku kus käidud ja oldud, tegevusi mida nauditud- siis on vast raskem. Aga no nii ju laps täiesti võõras. Aasta koos oldud suhe... ei ole ka see teab mis näitaja. Vähe küll et peret planeerida. Kui mees läks siis läks, ja ega see temast veel halba meest ei tee. Tulevikus mõnele teisele naisele, planeeritud lastele võib temast vägagi hea perekonnaisa saada.
Sul ei ole mõtet loota et sinu lapsega see suhe tekiks, isegi kui ta väga tore mees oli. Rasedus tuleb koos ''kanda'', öised beebinutud kuulata, esimestele kukkumistele peale puhuda ja esimest naeratust pildistada- nii kasvavad isad kes oma lapsele mõtlevad. Lepi sellega.

Nõustun kirjutajaga Kurb, iga tema sõnaga. Ning tõesti, aasta aega koos olemist ei ole tegelikult piisav pere planeerimiseks, selle ajaga ei jõua teineteist tundma õppidagi. Olen oma mehega 9 aastat koos olnud, kuid lapsi ei planeeri veel. Alles nüüd hakkasime pulmade peale mõtlema.

Aga võta rahulikult, sa saad hakkama, leiad omale hea mehe. Ära selle lapse isa pärast väga ärritu, muidu muutud närviliseks ja nii ka laps. Lase tal minna...

ma arvan et nüüd oleks aeg hakata selle peale mõtlema, mida sa oma lapsele tema isast nende aastate jooksul räägid. kas sa halvustad ja nead teda või räägid temast head. niikuinii soovib laps ühel päeval oma isa üles otsida- see on inimese loomulik tung- soovid sa seda võ mitte...

Ma tegelikult küsisin, mida isa tunneb kui tal on kudagil laps. Muidugi saan ise hakkama ja ei oota teda tagasi. Lihtsalt mõtlen, kas tal ka mingid süümekad on. Kas ta mõtleb lapsele? Kas lapse olemasolu vaevab teda?

Ma ei saa kommijatest aru, kes süüdistavad naist lõdvas püksikummis jne, et ei oska aborti teha juhusuhte järel? Abort pole pereplaneerimis vahend. Enne tuleb mõelda. Mõlemad tegid lapse, mõlemad vastutavad. Mis mees laseb oma lapse tappa??? Vaevalt sellisel mehel tunded on või lapsest mõtleb. Hoiaks sellise mehe küll lapsest kaugel, mis vahet seal on, kas tappa laps emaüsas või näiteks 5aastaselt...

Just nimelt, enne tuleks mõelda ja seda emal! Teha laps valmis mehe tahtest hoolimata ja siis unistada et mees vaevleb süümepiinades on pehmelt öeldes lapsik. Sellise olukorra tekkimisel on mehel arvatavasti ükskõik kas laps elab või ei.

mida teha siis kui ema ja isa on lahus mõlemal on uued kaaslased aga laps on väike ja ei peaks tegelt aru saama..minu juhtum on see et minu mehel on laps kes ei taha ema juurde minna hoiab kinni nutab ei soovi lihtsalt mind lihtsalt huvitab mis see ema on teinud et laps ei taha minna ema juurde..

Sa nii vaikkne, kas vastused ei meeldinud?

To sinisilm: Ma olen lihtsalt hämmastunud, kui palju enamat loetakse mu kirjutatust välja. Ma pole kordagi kirjutanud, et loodan, et lapse isa tunneb süümepiinu. Ei looda, pigem muretsen tema pärast. Ma ise ei suudaks elada teadmisega, et mul kusagil on laps ja ma ei tea, kuidas tal läheb. Nähtavasti normaalsele mehele pole selline teadmine samuti lihtne taluda.

To G: sinuga nõus. Lapse tegemises on küll mees ja naine võrdselt süüdi. Ma ikka imestan selle üle, kui lihtsalt siin foorumites naine teist naist on valmis lõdvas püksikummis süüdistama. Mehed pole naiste suhtes kunagi nii õelad, kui teised naised.

autorile: miks sa ei võiks lapse isa üles otsida ja temaga rääkida? saad võib-olla temalt paremini vastuse oma küsimusele.
viidates G-le võib küsida, et mida tunneb see mees kes laseb oma lapse tappa... kes ei ole võimeline võtma vastutust pere (või kasvõi lapse) heaolu eest ja ähvardab raseda naise juurest minema kõndida? kas on vatutustundlik soovitada aborti naisele kui mehel näiteks raha ei ole tulevaste alimentide maksmiseks?

Ära muretse, normaalne mees saab sellest kiiresti üle. Alati võib ju teise naisega uue lapse teha kui king väga pigistama hakkab. Meestel pole kombeks vanu asju taga nutta.

Seaduse kohaselt (perekonnaseadus), kui mitte-abielus naisel sünnib laps, siis sünnitunnistusele läheb koheselt lapse ema nimi. Mehe nime lihtsalt niisama sinna kirjutada ei saa (erinevalt ENSV ajast). Mees peab lapse omaks võtma, vaevalt et juhul, kui mees minema kõnnib, see juhtub.
Sellisel juhul pole seaduse järgi sellel mehel last, lapsel isa ja vanaduses pole midagi nõuda.

esiteks, kui isa tahab kunagi oma isadust tuvastada, siis on tal selleks kohtu teel alati õigus ning seda hakatakse tegema siis....kui ise vanaks jäädakse ja pole kedagi, kes nende eest hoolitseks või siis, kui tuleb välja, et nad enam lapsi ei saa. Ühel päeval kasvab laps ise suureks ja tahab näha seda ISA kes temast eluski pole välja teinud ning otsib ta üles, et teada saada, miks ta teda kunagi vaatama ei ole tulnud!
laps vabaneb isa ülalpidamisekohustustest, kui on tõendatud, et isa ei ole lapsele sentigi elatist maksnud ja lapse kasvatamisel osalenud, seega, kui sa ei taha, et lapsel tuleks tulevikus ülal pidada oma isa, siis katsu nii hakkama saada, et sa temalt elatist ei küsi. Paraku aga on lood sellised, et lapse jaoks jäävad nende vanemad alati vanemateks olgu nad joodikud, narkarid jne - seega lapse hinges võib tulla igasuguseid pöördeid ning isa roll võib tema elus alles 20 aastat hiljem ellu tulla.
kui rääkida mehe südametunnistusest, siis usu, mees kõnnib tõesti lapse juurest minema silmagi pilgutamata, ta ei saa ju tunnistada, et tema on käitunud valesti, või et ta peaks sinu ees vabandama, mehed on selleks liiga uhked. Kui otsustasid sünnitada, siis ongi see sinu otsus, kuna tema oli selle vastu, seega kui sa tahad, et ta su lapse elus osaleks, siis pead olema kannatlik ja ootama, et aeg teeb oma korrektuurid, kuid loota, et tal on südametunnistus ei tasu, sest tema oli lapse saamise vastu. igatahes edu sulle ja ära lase pead norgu. mehed on väikesed lapsed, kes mängivad alati mänguasjadega, meheks saavad nad alles siis, kui pensionile lähevad:)ja saavad aru, mis on siin elus ainuke väärtus - lapsed ja lapselapsed.

Mina arvan,et mees,kes keerab oma lapsele selja on ilge rott,veel hullem,et soovitab aboti teha ja oma lapse tappa.Kui ta juba abordi soovitas teha,siis see ütlebgi tema kohta kõik.Ta on mõtetu sitavares ja sa oleks pidanud seda nägema enne.Temasugusel ei ole,ei mingeid süümekaid ega tulegi,sest inimesed ei muutu.Mõned siin soovitavad kondoome ja süüdistavad lõdva püksikummi,aga tegelikult paljud teist endist kondoomi kasutavad???Kui inimene meeldib ja kohtunud juba tükk aega,kes tahaks kondoomiga seksi,see pole õige värk.Mul ka õde üksikvanem ja olen uhke ta üle,et ta ei palu sellelt tropilt abi.Tema lapse isa pole last vaatamas 8 aastat käinud,seega arvan,et Teil ja mu õel oli tegemist samasugust tüüpi mehega.Edu lapse kasvatamisel.:)

Teemaalgatajale: Usu mind siit foorumist sa oma küsimusele vastust ei saa. Mida teed teadmisega, mida mehed tunnevad, kellel on kuskil laps, keda ta soovinud ei ole. Kui sind konkreetne vastus huvitab, helista sellele mehele, saa kokku ja küsi, mida mees tunneb. Aga, kas seda ikka vaja teha on, see on iseasi vb mõtled vastuse isegi välja, kui mõtled sellele, et mees käskis naisel abordi teha (mees ei tunne selle lapse ja naise vastu ka midagi). Lihtne ja loogiline, miks oma pead sellega üldse vaevad. Mine oma eluga edasi, las mees elab oma elu ja nii ongi. Kas on vaja lapsele isa, või nimetada meest üldse lapse isaks, kes on soovinud, et laps ilmale ei tuleks. On ilmselge, et isa lapsele ei ole see mees alati kes tema eostav vaid ikka see, kes lapse üles kasvatab. Kahtlemata tasuks sul mõelda ka sellele, kas tõesti on su lapsele vaja sellist isa, kes on tema emale öelnud, et tee abort vaevalt. Säästa ennast, oma last ja mine eluga edasi.

Mõtlen samuti, et mis toimub ühe mehe hinges ja südames, kes jätab naise ja oma lapse.
Ootan üheksa-aastasest suhtest last. Lapseuudis oli rõõmustav, kuid siis leidis mees äkki, et olen nõme vingats ja läks lihtsalt minema, öeldes et ei soovi minuga(meiega) enam tegemist teha ehk lõpetas päeva pealt suhte. See pole mulle siiani tegelikult kohale jõudnud. Ma ei suuda uskuda, et inimene, kellega nii kaua koos olin, on võimeline midagi sellist tegema.

olen sinuga täiesti nõus.
Su tekst tuleks tibidele lauba peale kleepida või koolis stendi peale

Ja tunne on selline, nagu oleks kusagil laps. No täpselt selline tunne nagu ongi !