Tahame väga lapsukest ... Aga üritame juba 2 kuud ja ei midagi. Hakkan pabistama, et ökki ei saagi meie lapsi, kuigi saan aru, et sellise lühikese perioodiga ei saagi mingeid järeldusi teha, et arstid annavad aasta enne kui on põhjus pabistada. Mis on teie kogemused. Äitah asjalike vastuste eest.

1-2 aastat on see proovimise aeg, et arstid annavad sulle oma soovitusi. Mõni proovib 8 aastat, mõni paar ei saa üldse omavahel lapsi.

ma teadsingi et ei saa enam lapsi,tehtud olid igasugused uuringud JA NII OLIGI ET ÜLE 10 AASTA EI KEDAGIST KUI TA SIIS TULI LÕPUKS,tänaseks on ta mul 2 aastane,armas poiss!
Loota ja uskuda ei muud,laps tuleb siis kui ta tahab tulla..

Meil läks 2 aastat aega-olin juba täiesti kindel,et ei õnnestugi.

Minu 3 last on tulnud kõik esimese katsetusega. Vott nii! Ise olete oma organismid ära rikkunud igasuguste tablettide ja spiraalidega.

viimane kommentaar oli küll kas 13 või 65-aastase tõenäolisem küll, et Paldiski mnt rohelise plagu taguse regulaarse külastaja spämmitud. Masendav, et sellised üldse lapsi saavad...

olen eelmisega täitsa nõus.
Parem ikka tabletid ja spiraalid, kui 13 aborti, nagu 40 aastat tagasi kombeks oli.
Ja ma loodan, et õnnejunn seda tõekspidamist oma lastele edasi ei anna. Aga võib-olla tal polegi rohkem vahekordi olnud kui 3...

Elan normaalset suguelu. Lihtsalt mu tsükkel on nii korrapärane ja tervis rikkumata.

to õnnejunn

Aga mina elan samuti normaalset elu ja tsükkel pole mitte kunagi korrapärane olnud. Kõigub kuni 10 päeva. Vot. See pole aga takistanud rasestumist, ehkki see tuli väga ootamatul ajal.

mul oli sama lugu,kui väga tahtsin ei tulnud midagi välja,kui aga viskasin selle tite mõtte peast jäingi mõne aja pärast rasedaks,see on küll raske,mitte mõelda lapsesaamise peale,kuid siiski teostatav,edu:D

Pole võimalik välja lülitada lootmist, et siis äkki õnnestub...Sisimas ju loodad ikka. Pole kellegiga sellel teemal sohki teha!
Tuleb asja rahulikult võtta ja mitte liiga püüdma hakata... Ise olen proovinud 2 aastat juba...praegu ei midagi veel. Algul olin ka masenduses, et kohe ei jäänud. Olen rahulikum juba ja mõtlen, et kui ei õnnestu ka arstide abiga, siis pole midagi teha.
Pabistamine ei tule kasuks, ajad lihtsalt keha pingesse ja muutud närviliseks. Tuleb asja rahulikult võtta ja mitte liiga püüdma hakata. Küll ta ükskord ikka õnnestub! Peaasi on positiivne mõtlemine. Jõudu!