Tervist.

Kirjutan selle jutu lihtsalt endast välja ja kes tahab võib oma arvamust avaldada.

Nimelt on lapsesoov nii suur ja mitte ainult minul vaid ka mu kallimal. Koos oleme olnud ainult mõned nädalad aga teame üktseits terve oma elu. Tema on veendunud, et tahab minuga last ja mina olen veendunud, et tahan ka temaga last. Mõistus aga ütleb mõlemal, et on liiga vara ikkagi ja enne tuleb muud asjad ära teha ja siis sellest uuesti rääkida. Aga samas oleme seda meelt, et kui peaks juhtuma ja laps tulema siis ta tuleb ja aborti ei tee.

Oehh, sain selle veidi välja elada aga titepalavik vist üle ei lähe isegi kui käia oma vastsündunud vennapoega vaatamas ja hoidmas.

Oleneb muidugi, kui vanad olete, samas - üle kolmekümne ei soovita lükata...

Mina alles 22 ja tema saab 29

22?! Hinga nüüd rahulikult sisse ja võta aeg maha. Kohe kindlasti ei ole mõistlik hakata lapsi tegema inimesega, kellega oled koos olnud vaid mõned nädalal. Kas soovid täiendada üksikemade ridasid?

Eesti meestel on kombeks minna tabasallu vorste grillima, aga seal tutvuvad nad mõne viimsi vi.tuga ning puhtjuhuslikult oled sina homseks unustatud.

(kogemus aastast 2009)

Pane oma hargivahe siin oksionile.
Kellegi sperm siis ikka eesmärgini jõuab.

Mind pani korraksnimestama see, kas te siis mingeid kaitsevahendeid ei kasuta üldse, et võiks juhtuda "ups" laps? Kui ei, siis kindlasti käige kontrolliski ära, et mingeid jamasi küljes ei oleks. No ni igaksjuhuks, laps võiks kasvada ikkagi tervesse keresse.

Huvitav on see, et tavaliselt esmane aeg on armumise aeg, kus tahetakse kahekesi koos hoopis olla ja käia ringi. Või, kui tõesti isu kellegi eest hoolitsemise järgi nii suur, siis võtke esialgu mõni koduloom või hoopis kalad( koera eest on kindlasti kergem hoolitseda muidugi, kui kalade :D)

Ma arvan, et see titepalavik rahuneb mõne hetke pärast maha, laps on siiski vastutus ja kõik asjad tuleb kahe jalaga maa peal olles läbi mõelda. Noh, kas kindel katuse alune on olemas, kindel sissetulek, mis saab siis kui armumine saab läbi, kui mees eino,ehi suhtes selline nagu sa terve elu teda teadnud oled või kui mees paneb saba jalge vahel minema hoopis ja sina jääd üksikuks.

Mina arvan, et võtke veidi aega atra seada ja nautige aega kahekesi olles ja kui olete ikkagi teineteises kindlad, siis andke aga minna :) niikaua käi venna last musitamas ja kallistamas:)

Aitäh Hmmm.
Väga asjalik jutt. Eks hetkel olengi mina rohkem see pool, kes on kahejalaga maapeal ja räägib, et veidi vara on ning ootaks natukene ikka veel.
Ta saab sellest ise ka aru, et vara on ja lepib sellega.

Ega nüüd uisapäisa last ei hakka tegema ka.
Tal on koer olemas, selline suur koer aga ikkagi veidi mänguhimuline ja tema eest hoolitseb ta ise küll väga hästi :)

Eks siis paistab mis elu toob :)

1) kas on oma elamispind?
2) millne on haridus, töökoht?
3)sotsiaalne tugivõrgustik?
Lapse saamiseks on vaja olla nii sotsiaalselt,kui materiaalselt valmis st. laps tahab süüa, juua, riided jne järgmised 20.a.
ei ole hullu,kui 22.a. laps saada,kui ollakse selleks igati valmis.

Elamispind on igati olemas.
Haridus omandatud ja täitsa erialane.

Valmis küll olen ka ise aga lihtsalt veidi vaja oodata :)
Ega jh tänapäeval on juba mõnel 22.aastasel lausa kaks last kui juba mitte kolm :)

Jah, sest minul sõbrants, kes juba 16 aastaselt unistas lapse saamisest. Eks tegelikult inimesed ongi erinevad. Eelmise põlvkonna ajalgi oli ju üsna kombeks, et esimene suhe, abielu ja laps kah ruttu. Ei olnud siin midagi hariduse omandamine, karjääri tegemine ja ringi vaatamine.
Võibolla praeguses ühiskonnas on lihtsalt tavaks saanud, et kõigepealt vaja sada asja ära teha ja siis vastavalt vanusele hakkame pere planeerima.
Armastus on ilus asi ja eriti kui saad varakult kindel olla, et oledki õige inimesega koos..
Nih natuke pläkupläkut kah sekka :)

eelmine põlvkond said tited ruttu kätte, kuna puudusid rasedusvastased vahendid ja üldse sellest ei räägitud. "Tütarlapsest sirgub naine" oli peatükk menstruatsioon (koos lappide õmblemise õpetusega) ja järgmine hopp -rasedus. Rasedusest hoidumine ja seks oli tabuteemad sp. olid suurem osa pruute ka kõhuga oma pulmas. Tihti abiellutigi oma esimese partneriga ja veati selle kõrval koos kuldpulmadeni, kuna lahutatud naine olla oli häbiasi.

lapsesaamine pole mingi lust ja lillepidu.ma kah tahtsin,sain siis ,mis tahtsin.Nüüd ajab see laps vaat ,et peast lolliks ja ei suuda ära kahetseda seda tegu ja plaani.Ilma lasteta on suhe palju tervem ja hoolitakse teineteisest palju rohkem.Elage parem oma elu,mis on rohkem väärt ,kui lapsega jandamine.

viimasele- kas tõsijutt?
Räägi lähemalt, olen 29, ka tulnud lapsesoov.
miks kahetsed?

Kui vana oled Sina ja kui vana on laps?

asi pole vanuses vaid laps rikub isegi paremad suhted.Seda siis ,kui oled alles 16 või isegi kuldses keskeas.Mehed ei taha tegelikult lapsi ja nüüd sain ise aru ,et laps rikub elus kõik hea.Kui neid ei ole ,on elu vabam ja muretum.

tead,kõik muutus 100 kraadiliselt.Mees ei tundnud enam huvi ja siis püüdis mind mu vanemate juurde selle imikuga sokutada.Ise pani kodust minema jne.Hetkel sama seis ja pere pole tema jaoks enam tähtis.Kahetsen ,oi kuidas kahetsen.Kahju,et alles jätsin ja abordi kasuks ei otsustanud.Vähemalt selles suhtes ei toonud see laps mulle mingit õnne.

Noonohh,ei tea midagi...Olin 15 kui esimese lapse sain,teise kui 18 olin,nüüdseks on poisid juba suured ja terved.Pole kordagi kahetsenud oma laste saamist.Igati normaalselt hakkama saanud ja seda kusjuures üksikemana.Nüüd uue elukaaslasega plaanis oma ühine laps saada :)