Kahjuks endal ei õnnestu lapsi saada aga lapsesoov on olemas. Oleme mehega hakanud mõtlema alternatiividele, eeskätt lapsendamisele. Minu suurimaks hirmuks on, kas suudame võõrast last täielikult omaks võtta. Kas keegi lapsendamisega kokku puutunu oskab nõu anda, kust alustada? Enne ametnike poole pöördumist oleks soov ise antud teemas selgust saada, näiteks külastada mõnd väikelastekodu, lastega suhelda ja vaadata, mis tundeid see tekitab. Samas ei tea, milline lastekodu oleks hea valik ja kuidas seda korraldada.
Oleksin tänulik, kui keegi oskaks mind sellel teemal veidi valgustada.

noh ega ju last endal valida pole võimalik, keda pakutakse selle peab võtma...

Vaata siin nt kirjas, kuidas alustama peaks http://www.omapere.ee/page_adoption.php?pageid=27

Ja on vist lihtsakt erinevaid võimalusi , et kas adopteerimine või lihtsakt olla eestkostja. https://www.eesti.ee/est/teemad/perekond/lapsed_perekonnas/lapsendamine_alaealise_ule_eestkoste_seadmine_ja_lapse_perekonnas_hooldamine
Mina ka üksaeg lugesin netist kõikvõimalike materjale, kuidas ja mis. Aga minul tekkis hoopis hirm see, oleneb muidugi mis vanuses laps saada, et mis geenid ta kaasa on saanud, kuidas ema on oma raseduse eest hoolitsenud. Kui ikka väga tilluke, siis ega iseloomust eriti sotti ei saa. Kui juba suurem(al2-3a) siis juba mingi ülevaade ka lapse iseloomust, et see teeks mingigi otsustamise ehk kergemaks.

Tänud! Seesama hirm on meilgi, aga eks see koondub samuti teema alla, kas suudame võõrale lapsele sama palju andestada kui oma geneetilisele järeltulijale. Probleemid tulevad ju nagunii ja eks oma laste puudustest vaadatakse kergemini mööda. Seega ongi oluline teadmine, et ka murede korral suudame last aktsepteerida samamoodi nagu enda oma.

Kui sa käsitled teda võõra lapsena, siis parem ära lapsenda. St kui sul juba praegu on õhkõrn kahtlus, et võid hakata otsust kahetsema kui laps ei kuku täiuslik välja. Laps ei ole lõpuks ju milleski süüdi. Aga suure osa määrab ikkagi keskkond, kus laps üles kasvab, geenid mängivad väikest rolli. Huvitav on see, et tavaliselt oma lapse puhul vanemad ennast ei süüdista, kui laps on omadega nö metsa läinud.

Kati mõtle nii,et kui sa ise ei saa lapsi ja mõte on lapsendada ,kuid on hirm ,siis mida te räägite omavahel mehega ,kui on möödunud 5,10 jne aastat . Kas selles ,et me kartsime ebaõnnestuda ! Aga kui te ei ebaõnnestu - kui sa saad tunda siirast rõõmu ja armastust ,mida suudad pakkuda vastastikku ! See,et tuleb probleeme on siililegi selge ,kui neid ei oleks ,siis poleks ka rõõme.
Helista julgelt elukohajärgsesse sotsiaalosakonda ja küsi,kellega pead kontakti võtma. Kui elad väikeses kohas,siis vali teine linn ja minge mehega(peaksite olema registreeritud abielus ) ja pange ennast tite järjekorda (see võib
võtta aasta või rohkem ). Sealt edasi suunatakse teid koolitustele (minu meelest 3 kuud ) . Seal saab juba asi selgemaks ja hirmudki lahterdatud. Siis tuleb teile koju sotsiallameti tädi,kes vaatab elamise üle,et tulevast last just lauta ei viidaks ja siis jäätegi lapseootele !
Lapsi lapsendatakse koguaeg,sest minuteada 10% inimestest ei saa järglasi ,kuid vajadus enad emadust -isadust väljedada jääb. Ja mida noorem oled,seda kergem on lapsendada ametlikult ja ka inimesena.
Hirm seda teha on täiesti loomulik ,kuid usu,kui sa näed neid silmi ja hoiad enda käes väikest kätt,siis hirmule pole ruumi. Tean millest räägin !
Asuge aga julgesti tegutsema ja teie päevadesse tuleb uusi värve !

Meil kasvavad peres nii bioloogilised, kui ka kasuperre võetud lapsed. Kui ikka südames on soov lapsele kodu ja armastust pakkuda, siis mina igati julgustaks :) www.omapere.ee seal peaksid olema ka kontaktid, kui 100% pole kindel, siis soovitan kirjutada/helistada sealsetele spetsialistidele. Nemad aitavad teie perel kindasti selgusele jõuda, kas olete valmis lapse kasvatamiseks :) Jõudu!

Ma arvan, et omaks võtmine polegi nii suur probleem. Pigem see, et kas suudad kohaneda ka väiksemate ootustega. Noh et kui tal pole ehk kõige parem pea või nõrgemad närvid ja et sa oled rahul ka siis, kui temast saab lihtsalt korralik inimene lihtsas ametis.