Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Lapsesoov
Teise lapse soov, aga mees ei taha
 
Lapsesooviga 07. oktoober 2014, kl 09.09
Esimene laps on varsti 4, meie 30 kandis. Oleme abielus 7 aastat. Esimene rasedus oli väga raske, pidev katkemisoht, kuude pikkused haiglas olemised, minu ja lapse terviseprobleemid jne. Terviseprobleemide tõttu oli ka lapse esimene eluaasta väga raske. Meie olime magamata, mures, mitu operatsiooni jne. Täna on lapse tervis peaaegu korras, natuke vajab füsioteraapiat, aga püsivaid terviseprobleeme pole. Meie suhtele oli kõik see väga raske. Oli perioode, kus ainult karjusime üksteise peale, sest olime mõlemad väga magamata, deprekas... Lõpuks aga saime oma asjad korra ja toimima meeskonnana.

Kui esimest last planeerisime, siis rääkisime, et võiks olla 2-3 last väikese vahega, kuid kui laps sündinud oli, siis mõlemad mõtlesime õudusega, et seda küll ei juhtu. Et hullud on need inimesed, kes peale esimest veel lapsi tahavad. :)

Paar kuud tagasi aga mõtlesin selle kõige üle, mis oli ja kuidagi nii suur rahu tuli mu sisse, et teine kord läheb kõik hästi. Arstide sõnul oli kõik üks halbade asjade kokku juhtumine ja on väga tõenäoline, et teine kord läheb kõik hästi. Rääkisin oma lapsesoovist mehele ja ta oli tõrges. Ütles, et meil on praegu ju nii hea, miks ma rahul pole ning tema ei suuda kõike seda uuesti läbi teha. Lisaks seekord ei pea kannatama ainult meie, vaid kõige selle sees oleks ka meie esimene laps, et kas ma kujutaks ette kuude kaupa haiglas olemist nii, et meie olemasoelvat last ei näeks jne. Too kord jätsin teema ja nüüd paar nädalat tagasi uuesti rääkides tundus, et ka tema hirm hakkab natuke lahtuma, sest arstid on väga positiivsed. Küll aga ütles ta mulle teist korda rääkides, et tal ei ole ikkagi tunnet, et tahaks. Ei ole lihtsalt õiget tunnet ja kõik. Samas ta nõustub, et kas kohe või üldse mitte kunagi, sest muidu on laste vanusevahe meie jaoks liiga suur juba. Rääkimine lõppes tüliga, sest mina jäin pinnima, et mis tunne tal õige pole ja tahtsin süvitsi läbi rääkida kõik, aga tema tundis, et survestan teda. Ütlesin, et ma tahan last ainult siis kui tema ka väga tahab, ta ütles, et ei taha ja nii see teema lõppes.

Nüüd ma ei tea, kas või millal sellest uuesti rääkida. Peale esimest jutuajamist toimus ju suur areng temas ja ta oli nõus juba ette kujutama, et äkki ikkagi võiks... Rääkisime, kuidas me ette valmistuks, mida teisiti teeks, et meil lihtsam oleks jne... Aga lõpuks ikkagi ütles, et tunne pole õige. Ma arvan, et ta lihtsalt pole jõudnud kõike enda jaoks läbi mõelda ja pole piisavalt harjunud selle mõttega veel. Ma ei taha liiga palju selle teemaga pinda ka käia, sest ma tean, et piisava pinnimise peale jääks ta nõusse lihtsalt sellepärast, et mulle rõõmu teha. Nii ma ei taha. Ma tahan, et ta ise tahaks, aga samas ma tean, et ta on nii mugav ja rutiinis kinni inimene, et ilma rääkimata, unistamata ja teoreetiliste plaanide tegemiseta tal ei tekigi isu. :)

Finantsiliselt kõik ok, suve lõpus saab valmis maja, kus oleks piisavalt ruumi ka 3 lapse jaoks. Tugivõrgustik on meil olemas. Samas linnas elavad meie mõlema vanemad, kes mõlemad on olemasolevast lapselapsest väga vaimustuses ja oleme saanud ka kahekesi väljas käia. Pigem ajalugu näitab, et mina olen see, kes natuke tõrges on ja tite kõrvalt välja minna ei viitsi. Tean, et see hirmutab teda ka, et ta ei saa enam piisavalt minu aega ja tähelepanu.

Mul on tunne, et meil on nagu kõik olemas ja ühe lapsega jäämine oleks mingis mõttes nagu kõigi nende ressursside raiskamine. Äkki mingi hetk olen 70 ja nutan, et mu ainus laps otsustas välismaal hoopis karjääri teha ja mitte lapsi saada. Kui on 2-3 last, siis äkki mõnigi neist jääb minu lähedale ja rõõmustab lapselastega. Mees mõtleb rohkem tänasele päevale. Ütleb, et tahab ühele lapsele rohkem tähelepanu pakkuda, temaga aega veeta, äkki kahe lapsega ei jõua piisavalt tegeleda. Nii kaugele tulevikule ta üldse ei mõtle.

Mis te arvate, kuidas teemast uuesti rääkida? Kas üldse? Äkki võikski elu nautida, tööd teha ja reisida, mitte tittedega mässata? Kuidas teil on, kas mehed on alati kohe rõõmustanud, kui lapse plaan on tekkinud või on mõnel ka nii olnud, et ise tahaks, aga mehel võtab aega, et järgi jõuda?
 
mõte 07. oktoober 2014, kl 09.34
kui esimese lapse tervisegga oli probleeme siis võiks ette mõelda sellele, et ükskord on tema siin ilmas üksinda ja tal pole kedagi lähedast kui teid enam pole... võiks sellele mõelda
 
Lapsesooviga 07. oktoober 2014, kl 09.38
Jah, mina mõtlen sellele, aga mees nii kaugele ei mõtle ja kui mõtleb, siis ütleb, et tal on tädide-onude lapsed.

Võib-olla on meie konflikt osaliselt tingitud ka sellest, et mina kasvasin suures peres ja olen oma õdede-vendadega väga lähedane. Tema kasvas üksiku lapsena ja oli väga õnnelik ka selle üle ja nägi ainult seda, kui tüütu oli tema sõpradel oma õdede-vendadega.
 
no mis jutt 07. oktoober 2014, kl 09.47
ei ole mõttega nõus. kui mees ei taha last ja on sulle juba seda korduvalt öelnud, siis ei ole ilus sinu poolt teda survestada. Ette öeldes ütlen, et see suhe ilmselt läheb seeläbi kriisi ja jääd juba paari aasta pärast üksi kahte last kasvatama. Ja selle pärast, et laps jääb üksi kui vanemad on surnud, ei tasu küll muretseda. Kui on ka haige laps, siis panna teise lapse õlgadele oma sünnitatud haiged lapsed on alatu. Laps ei sünni siia kandma vanemate koormaid, vaid vanemad peavad hoolitsema lapse eest ja andma talle tingimused elada oma elu. Kui päris aus olla, siis minu arvates on teemaalgataja egoist, ajab taga seda mida TEMA TAHAB. Ilmselt on seda rida kogu oma elu aja teinud. Suhtes elades on see minu arvates väga vale. Sa ei tunne üldse, mis tähendab arvestada teise inimesega, anda, mitte nõuda ja saada mida sina tahad. Kui sa niimoodi käitud, siis sa surud maha teise inimese vajadused ja soovid ja ta lihtsalt ükskord enam ei suuda su kõrvale jääda, sest sa oled ta isiksuse nii alla surunud.
 
no mis jutt 07. oktoober 2014, kl 09.57
Ja miks sa tahad elu nautida ja reisida, selle asemel, et pakkuda seda ressurssi kellelegi, kes seda väga vajab. Peab siis kõik see, mis sulle on antud ainult sinu enda peresiseseks asjaks jääma? Nagu öeldakse, on kõik Jumala and, mis meil on. Me ei ole midagi toonud siia maailma ja me ei vii midagi ka siit kaasa, seepärast kui sulle on antud, anna sinagi omakorda sinna, kus puudust on. Nii oma hoolivusega kui rahaga. Ära ole nii kitsi ja kitsa silmaringiga.
 
Lapsesooviga 07. oktoober 2014, kl 10.10
Ma olen vist end valesti väljendanud - esimene laps on täiesti terve tänu tänapäeva meditsiini saavutustele. Temast saab terve täiskasvanu, praegu vajab ta vaid füsioterapeudi abi, et arengus endavanustele järgi jõuda. Püsivaid tervisekahjustusi tal pole.

Minu mõte oli see, et kurb oleks lihtsalt täiesti üksi olla siin ilmas, kui vanemaid enam pole. Täiskasvanuna on ka hea, kui sul on lähedasi inimesi - perekond. Keegi peale sinu enda, et saaksid oma rõõmu ja muret jagada, et oleks keegi, kes sind aitaks ja keda sina saad aidata, kui on raske. Minul oli uskumatu tugi õdedest ja vendadest kui haiglas olin, kõik käisid mulle toeks. Aitasid nii sõnades kui tegudes. Kui meie vanaema haigeks jäi, siis käisime kõik "vahetustega" vanaema aitamas. Ma ei kujuta ette, et oleksin pidanud seda üksi tegema. Mehel pole lähedasi suhteid oma sugulastega, tädi-onu lastega. Igaüks ajab oma asja ja kokkusaamisi pole, kuigi elatakse lähestikku. Üks tädi elab väga rasketes oludes (on terviseprobleeme), kedagi teist see ei huvita... Ma ei kujuta ette, et nii saaks olla minu sugulaste seas. Kui minu onu suri, siis suguvõsa mehed läksid ja lõpetasid nende majas remondi, naised aitasid koristada, süüa teha, lapsi hoida, et lesk saaks aega endale jne. Lähedased on väärtus, mitte jube taak.

Ma saan aru, et ma ei tohi oma tahtmist peale suruda. Ma ei tahagi seda, sest ma tahan, et mees tahaks sama palju kui mina. Oleks sama õhinal kui mina, sama õnnelik kui mina. Mulle lihtsalt tundub, et mees tahab tegelikult last, sest unistasime ja rääkisime koos, et kuidas oleks, mida teeks teisiti seekord jne, aga ma arvan, et tal on mingid hirmud lapse saamisega veel, mida ta ei oska sõnadesse panna. Ma arvan, et pean siinkohal ka rõhutama, et esimese lapse sünd ja esimene eluaasta olid väga rasked. Mina sain ka psühholoogilist nõustamist, mees keeldus sellest kuigi mulle tundus, et ta oleks seda samuti vajanud. Ta on tüüpiline kinnine eesti mees. Ta alles esimest korda oli nõus meenutama ja rääkima esimese lapse sünniga kaasnevast umbes aasta tagasi. Enne seda ütles ta, et ta ei taha sellest rääkida ega sellele mõelda.
 
no miss jutt 07. oktoober 2014, kl 10.31
Lapsesooviga Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> a saan aru, et ma ei tohi oma tahtmist peale surud
> a. Ma ei tahagi seda, sest ma tahan, et mees tahak
> s sama palju kui mina. Oleks sama õhinal kui mina,
> sama õnnelik kui mina. Mulle lihtsalt tundub, et
> mees tahab tegelikult last, sest unistasime ja rää
> kisime koos, et kuidas oleks, mida teeks teisiti s
> eekord jne, aga ma arvan, et tal on mingid hirmud
> lapse saamisega veel, mida ta ei oska sõnadesse pa
> nna. Ma arvan, et pean siinkohal ka rõhutama, et e
> simese lapse sünd ja esimene eluaasta olid väga ra
> sked. Mina sain ka psühholoogilist nõustamist, mee
> s keeldus sellest kuigi mulle tundus, et ta oleks
> seda samuti vajanud. Ta on tüüpiline kinnine eesti
> mees. Ta alles esimest korda oli nõus meenutama j
> a rääkima esimese lapse sünniga kaasnevast umbes a
> asta tagasi. Enne seda ütles ta, et ta ei taha sel
> lest rääkida ega sellele mõelda.


Kallis inimene. Sa ei oska üldse alistuda või loobuda. Võtad mingi idee, kinnismõtte ja surud ja nõuad teiselt, et ta oleks täpselt samasugune nagu sina, et ta tahaks sama, mida sina. Mitte temas ei ole põhjus, mitte tema ei vaja abi, vaid sina ise. Sa kütad ennast üles oma soovidega, mõtled välja terve tulevikustsenaariumi, mis on ju absurd, ja siis ei suuda enam reaalsusesse tulla ja mõista, et sina ise ei ole oma saatuse sepp. Sa võid iga päev ise surra näiteks ja su laps võib omale pere luua, omada sõpru - mida iganes. Sina ju ei tea, mida toob tulevik. Pane psühhiaatri juurde aeg kinni, et sa õpiksid elama koos oma mehega, ilma teda koguaeg oma kinnisideedega ahistades. Mõtle kasvõi kordki elus, et armastus on see kui sa sead tema endast ettepoole, kui sa õpid teise inimese pärast loobuma oma egost, oma soovidest. Vähe sellest, et sa ütled, et sina ei taha, et ta seda sellepärast teeks, et sulle headmeelt teha, sa veel nõuad, et ta tahaks seda sama palju kui sina. No mina jookseks sellise inimese juurest kohe ära, ma ei suudaks sellist egoist ruudus inimest üldse taluda. Vot ma olen pannud tähele, et selliste naiste mehed saavad infarkti juba 40ndates aastates, sest nad lihtsalt imetakse energiast tühjaks.
 
no mis jutt 07. oktoober 2014, kl 10.51
Lapsesooviga Kirjutas:

> Minu mõte oli see, et kurb oleks liht
> salt täiesti üksi olla siin ilmas, kui vanemaid en
> am pole. Täiskasvanuna on ka hea, kui sul on lähed
> asi inimesi - perekond. Keegi peale sinu enda, et
> saaksid oma rõõmu ja muret jagada, et oleks keegi,
> kes sind aitaks ja keda sina saad aidata, kui on
> raske. Minul oli uskumatu tugi õdedest ja vendades
> t kui haiglas olin, kõik käisid mulle toeks. Aitas
> id nii sõnades kui tegudes. Kui meie vanaema haige
> ks jäi, siis käisime kõik "vahetustega" vanaema ai
> tamas. Ma ei kujuta ette, et oleksin pidanud seda
> üksi tegema. Mehel pole lähedasi suhteid oma sugul
> astega, tädi-onu lastega. Igaüks ajab oma asja ja
> kokkusaamisi pole, kuigi elatakse lähestikku. Üks
> tädi elab väga rasketes oludes (on terviseprobleem
> e), kedagi teist see ei huvita... Ma ei kujuta ett
> e, et nii saaks olla minu sugulaste seas. Kui minu
> onu suri, siis suguvõsa mehed läksid ja lõpetasid
> nende majas remondi, naised aitasid koristada, sü
> üa teha, lapsi hoida, et lesk saaks aega endale jn
> e. Lähedased on väärtus, mitte jube taak.

Inimeste olemasolu ei ole veel lähedus ja haige inimene ei taha neid valvajaid. Inimesel on vaja olla iseendaga. Kes on usklik, selle jaoks on see aeg siis koos Jumalaga. Keegi tegelikult oma suure hoolitsusega ei saa sinu leina vähendada. Sa ei põgene iialgi lõplikult oma sügavate hirmude eest. Siit kumab läbi suur hirm üksi jäämise ees. Aga mis siis juhtub kui sa jääd üksi? Esita endale see küsimus ja kirjuta kohe endale välja, mis siis juhtub? Mis on see kõige hullem asi, mis juhtuda saab?

Kui lähedus on sinu jaoks väärtus, siis milleks ainult mõelda sellele, mida sina ootad, et teised sulle annaksid. Parem mõtle sellele kui palju sa suudad anda neile, kes praegusel momendil sinu suurt hoolivust vajavad. Veelkord - õpi andma, ära lähtu kõigis oma elu väärtustes sellest, mida ise saada.
 
stopp 07. oktoober 2014, kl 10.56
sina oled kasvanud karjaloomana, mees üksikuna, miks sina arvad, et just kari on parim lahendus, see et teil suguvõsas kõik koos kolhoosi peavad, ei ole sinu mehele sobiv elustiil, katsu temaga ka arvestada.
Mõnele inimesele on hunnik sugulasi ja selline sebimine raske taluda, see röövib tema energiat vaimselt, tema vajab hingamisruumi. Ma tean, ma olen ise selline.
Pealegi- kui teil oli juba enne lapse saamisega ja tema esimesel eluaastal probleeme, miks sa üldse praegu tahad uuesti riskida. Vanuse poolest võite veel oodata mõne aasta. Elage oma majja sisse, las esimene laps kasvab veel.
Mul oli naabril sarnane olukord- esimene laps tuli raskelt, siis soovitas küll ka arst, et pidage vahet vähemalt 10 aastat. mees tahtis üldse jääda 1 lapsega, naine ajas oma joru, nagu sina siin. No said vaevalt 9 aastat ära kannatatud ja tulemus- juba raseduse teise poole oli naine ainult haiglas, peale sünnitust keeras aga naise peas midagi päris viltu. Nüüd kasvatab see naine seda tänaseks teismelist last üksi (esimene on juba täiskasvanud), mees toetab materiaalselt, aga koos nad enam ei ela. Naine on töövõimetuspensionär- peas pole kõik korras.
Kui sa juba nii pikalt ette mõtled, siis mõtle hoopis nii- selleks ajaks kui teie ehk tema vanemad surnud on, on ka sinu üksikul lapsel ehk juba oma pere, mees ja mitu last, kuidas ta siis üksinda peaks ennast tundma.
 
Lapsesooviga 07. oktoober 2014, kl 11.00
Me räägime täiesti erinevatest asjadest.

Ma ütlen, et tahan, et mees ootaks uut last õhinaga, sest ainult siis olen ka mina valmis selle sammu astuma. Kui mees ei taha, vaid lihtsalt annab järgi, siis ma mingit last ei tahagi.

Ma ütlen, et LÄHEDASED on väärtus, mitte taak selles mõttes, et õed-vennad ei ole nõmedad tüütud kohustused nagu mu mees seda näeb oma lapsepõlvekogemusest: sõprade nooremad õed-vennad olid tüütused, kui tema oma sõbraga mängida tahtis.

Mis finantsidesse puutub, siis jah selle jagamisel olen ma ilmselt usklikust inimesest väga kaugel. Teen vabatahtlikku tööd ja jagan oma raha sellega, keda mina selle vääriliseks pean. Laisku, lolle ja joodikuid ei toeta.
 
Lapsesooviga 07. oktoober 2014, kl 11.05
Siin lugedes tekib mul lausa trots. Miks mina pean järgi andma ja õnnetu olema? Miks mehe soov last mitte saada on olulisem kui minu soov last saada?

Ja pigem on mul tunne, et ta tegelikult tahab, aga hirmud on takistuseks.

Psühhiaatri ja psühholoogi poolt olen terveks tunnistatud.
 
no mis jutt 07. oktoober 2014, kl 11.24
Ma usun, et sa oled täiesti terve inimene. See psühhiaatri või psühholoogi juurde pöördumise soovitus ei olnud üldse mõeldud selles mõttes, et sa haige oleksid. lihtsalt spetsialist oskab kindlasti aidata seda olukorda nii lahendada, et oleks mõlemad rahul.

Mul on väga halb lugeda, et miks pead sina alla andma ja õnnetu olema, küsimust. Miks on sinu õnneks vaja seda last? Sa oled juba õnnelik ja oleksid veel õnnelikum kui sa oleksid kannatlik ja järeleandlik. Tead, see ei ole kaotus, vaid see on võit. Võib-olla kui sa väga peale ei käi, harjub ka mees aegapidi selle mõttega ja teeb ise selle ettepaneku. Või kui ka ei tee, siis ometi oled sa midagi väga olulist õppinud - sa oled õppinud järeleandlikkust, armastust. Kui sa ütled, et see olemasolev laps ja mees teeb sind õnnetuks, siis sa oled ülekohtune ja kalk oma mehe suhtes. Miks sa ei või mõelda, et sa oled õnnelik inimene, sest su laps on terve, kuigi te nägite vaeva selle nimel, ja sul on mees, sul on sugulasi, hea läbisaamine nendega, ilmselt on sul ka tervis olemas. Sulle on antud rohkem kui üldse õnneks vaja läheb. Kui kõik see ei ole suutnud sind teha õnnelikuks, siis viga on selles, et miski ei saa meid teha õnnelikuks, me peame õppima seda. Nägema, olema tänulik, olema leebed, järeleandlikud, kannatlikud, lahked. See on võitlus iseenda egoga, ei muud.
 
Lapsesooviga 07. oktoober 2014, kl 16.39
Jessukene, no kuidas kirjutada, et keegi ei loeks aiast aiaauku välja. Ma pole öelnud, et ma õnnetu olen, väga õnnelik olen. Vabandused vabandusteks, aga psühhiaater pole mitte see, kelle poole oma paarisuhte probleemidega pöörduda.

Aga lõpp hea, kõik hea. Lõunatasime täna koos ja mees arvas, et võiksime ikka proovida. Tundub, et ma natuke ikka tunnen ka teda. Asi oligi hirmudes, mida ta polnud enda jaoks sõnastanudki siiani.

Minu poolt see teema lukus.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!