Ma soovin jagada neidudele ja naistele enda kogemust. Kogemust, mis tekitab paljudele vastakaid tundeid. Nimelt ma räägin enda esimesest ja viimasest kirurgilise abordi kogemusest.
Ma olen kasutanud üle kahe aasta rasestumisvastaseid plaastreid. Ja iga kuu märkinud enda kalendrisse, mis päeval vahetada. Jätsin märkamatult ühe lehe ( nädala) vahele. Ma sain alles siis aru, et midagi on valesti, kui päevad ei hakanud. Ma ei arvanud korrakski, et võiksin rase olla. Tegin poes mehele nalja, et näed, päevad hilinevad. Tema otsis rasedustesti üles ning viskas korvi.
Panin naistearsti juurde aja kinni, õnneks sain aja väga kiiresti. Seal ilmnes väga ehmatav fakt. Ma olin lapseootel olnud juba 8 nädalat. Abordi otsus tuli kohe kui test positiivseks osutus. Süda ütles ja nii pidin tegema. Ma ei taha saada emaks. Kunagi tulevikus, aga mitte täna. Mõtlesin ise, et ehk mõtlen ümber, aga isegi korraks ei tulnud kõhklushetke. Tahtsin just kirurgilist aborti, sest foorumites lugedes tundus teiste kogemusi lugedes, et see pole nii valus. Mu arst tuli väga vastu, toetas ning lasi isegi ise päeva valida.
Nii ma siis läksin ühel reede hommikul mehega pelgulinna naistekliinikusse. Mees saadeti kohe minema, soovitati kolme paiku järgi tulla. Järgnes pikk aeg ootamist, kus istusin täisriietes voodiserval ning ootasin juhiseid. Ma polnud kunagi varem haiglas olnud ega narkoosis. Täitsin pabereid ning ootasin.
Peale 4 tundi ootamist jalutas õde minuga operatsioonisaali.Ta hoidis terve tee mu käe ümbert kinni. Ruumis ootas palju inimesi ( 5 vähemalt ). Sealt voodisse, paigaldati kanüül, tehti süst. Ma ärkasin enda palatis tund aega hiljem.
Umbes ärkamisest tund aega hiljem jalutasin haiglast minema. Enesetunne oli ideaalne. Polnud valusid, polnud väsimust.Palju kergem tunne oli.
Kodus hakkasin koristama ning see maksis valusalt kätte. Öösel hakkasid tõsised valud ning neelasin hoolega valuvaigisteid. Ning need ei aidanud. Panin juba riidesse, et minna valvearsti juurde, kuid korraks viskasin pikali, valu vaibus ja jäin magama.
Paar päeva oli jälle kõik normaalne, siis hakkas veritsus mustade klompidega. Ja valud, kuid need olid kontrollitavad valuvaigistiga.
Kogu sellest sündmusest on möödas nädal. Ning ma ei kahetse enda otsust absoluutselt. Tervis on ka hea, veritsus on järgi jäänud ning saan jälle muretult kõike teha, kuid nüüd olen väga ettevaatlik.
Kui ma otsisin alles informatsiooni, oli väga raske leida infot. Igal pool foorumites kriisati lapsemõrvast ning hirmutati. Mis ma soovitada oskan on see, et kui teete südame järgi otsuse, siis on see otsus õige. Kui sa teed selle otsusese, sest ema tahab, mees ei ole valmis isaks saama, raha pole või meil juba on laps (jne), siis mõtle hoolega. Ära tee seda mingitel põhjustel. Kui sa tahad last, siis saa laps. Kui sa ei taha last, siis ära sunni end.
Igal juhul on raseduse katkestamine raske protseduur nii füüsiliselt kui vaimselt. Ja oluline on, et oleks keegi, kes kuulaks, kes toetaks.
Haiglasse soovitan kaasa võtta täislaetud telefon, enda sussid ning mitu ultra sidet.
Ja igaks juhuks mainin, et maksis kirurgiline abort umbes 50 eurot.

aga vaata mõnel inimesel pole MITTE KEDAGI kes kuulaks ja toetaks. kas sa sellele oled mõelnud ?

Mina kuulan,toetan - räägi.

nii vanast asjast ei ole enam midagi rääkida

Nojah, see on elu. Ei tasu seda nii traagiliselt võtta ja minevikku toppama jääda. Selliste asjade puhul tuleb mõelda nii, et see oligi saatus ja nii oli määratud minema. Võibolla oleks see laps haigena sündinud või ta oleks 3-aastaselt auto alla jäänud - see oleks palju hullem olnud! Iga asi on millekski hea, isegi kui see alati nii ei tundu. Inimesi loomadest see eristabki, et meil on võimalus järglaste saamist planeerida. Loomad jäävad igal jooksuajal tiineks ja nad ei saa sinna mitte midagi parata. Isegi kui ees on kehv aasta ja tervis on nõrk ja süüa pole ning pojad surevad - nemad ei oska seda ette näha ega oodata aega, mil elu on parem. Kui loomariigis väga raske on, siis emad ka tapavad poegi. See on loodus, see on elu. Meie, inimesed, aga suudame seda teha ja me peaksime seda ka kasutama. Oleks tore, kui naise keha suudaks automaatselt viljastumist vältida kui ta seda ei soovi, aga keha ei kuula meid. Ja niikaua kuni pole ühtegi 100% kindlat kaitsevahendit, tehakse aborte ka edaspidi. Kahjuks võivad ka tabletid jm asjad alt vedada, isegi kui sa neid õigesti kasutad. Ja kuna inimene pole eksimatu, siis võib juhtuda ka, et unustatakse või kasutatakse ravimeid, mis rasestumisvastase vahendi mõju vähendavad, oksendamine, äge kõhulahtisus jne jne, mis toimet vähendavad.

Mis mina veel lisada oskan - abort peaks olema kõige viimane tee. Ennem peaks kõik tegema, et sinna mitte jõuda. See on tõesti viimane tee.
Kuid nõustun hmm kommentaariga, et elu on selline ja me saame seda ise kontrollida.

Mina olen ka teinud kirurgilist aborti. Jah ma kahetsen seda, aga tol hetkel oli see õige valik. Mul poleks olnud sel hetkel midagi lapsele pakkuda. Mees jõi ja peksis. Sain sealt õnneks tulema.
Aga minul polnud peale seda mingeid valusi ega midagi. Õrnalt paar päeva veritses. Ja siis järgmine kuu nagu pidi , hakkaski päevad. Võibolla oli natukene suurem veritsus kui muidu, aga muidu oli kõik hästi.

Nüüdseks olen uuesti rase. No aastaid ka möödas juba. Ja me oleme väga õnnelikud selle lapse üle. Varsti varsti saame teda oma kätel hoida :)

Mul on hea meel, et kõik halb oli vaid ajutine.Ning muidugi väga tore on alati kuulda õnnelikust perekonnast. Südamest oodatud laps on tõesti üks vägev asi, ma nii armastan lugeda näiteks beebiootus blogisid, sest need on täis nii palju rõõmu ja emotsioone. Ma oskan vaid soovida, et kõik hästi läheks.
Ma arvan, et minu valudes ja veritsuses oli süüdi üks tore koristamine peale haiglast koju minekut.