Tere!
Kas keegi on midagi sarnast läbi elanud? Mainin kohe, et see on emotsionaalselt väga kurnav ja raske ning tihti ma nutan seepärast. Olen proovinud sellele mitte mõelda ja võtan ka foolhapet.
Nimelt olime mehega 3.a koos elanud kui hakkasime proovima , see prooviaeg kus olime väga tihti ülepäeviti vahest 2 päeva tagant vahekorras ja hoiame alati puhtust ning olin ka arsti juures alati käiv naine, kõik oli korras kui möödus u pool aastat, siis hakkasin natuke muretsema ja otsustasin minna arsti juurde, kõik oli siis veel korras ja öeldi, et 6 kuud ei ole veel hullu, et mõndadel paaridel lähebki kauem aega, rahustasin end maha ja elasime edasi, kuni siis suvel läksime lahku kahjuks tema soovil( ta oli leidnud uue kuigi tunnistab, et oli segaduses ja kahetseb) lahus oleks kestis 3 kuud ning saime taas kokku ning pärast seda oli kõik normaalne olime ikka nagu tavaliselt vahekorras kaitsmata , sest ma ei teadnud et ta kohe magas teisega ning seetõttu sain pea kohe klamüüdia :( käisin koheselt kui tundsin et midagi on pahasti arstil ning sain ravi ja asi kadus ! Nüüd on sellest möödas u 1.aasta ja oleme endiselt koos kuid ikkagi ei midagi.. samas arsti sõnul munasarjad korras,emakas töötab ja korras kui ka limaskest hea. AINUS mida nad ei saa niisama kontrollida on munajuhad kas need on ummistunud või ei, selle opi jaoks saadeti mees uuringutele sh spermaanalüüs. Hetkel pole ta veel ära käinud, aga ma tunnen igapäev et asi on minus ja kas juhul kui ka munajuhad ummistunud siis tean, et need teed avatakse ja võimalik kenasti rasedaks jääda.
Kas keegi on olnud sarnases olukorras ?? Mida oskate lohutuseks öelda või nõuks anda ? Kas tasub pabistada nii kõvasti.
Muide oleme noored mina 20 ja mees 22. Titaplaan on olnud u 1,5.a koos oleme elanud neli ja pool aastat ehk peaagu 5.a :((