“Ärge saage lapsi! Elage parem iseendale.:))


Üksiku inimesena vaba elu elada on nii mõnus. Seda ihkab iga inimese hing. Eriti aga meeste. Aga ka ärkavas ajastus on naised samade ihadega üha rohkem troonil. Naisi, kes ei taha lapsi saada ja soovivad elada vaba seikleja elu, on meie ajastul praegu rohkem, kui kunagi varem.

Üksinda olles oled sa täiesti vaba. Saad reisida, terve päeva ainult aja endale võtta. Käia kontserditel, üritustel, ööbida metsas, viibida retriitidel ja seda kõike täiesti oma aja peremehena. Mida iganes süda ihaldab.
Elu on liiga lühike, et seda kellegi teenindamiseks seada. Võtad kassi - oled kinni 15 aastat. Võtas koera - oled kinni 10-20 aastat. Tahad reisile minna kaheks nädalaks - hakkab mingi jant pihta, kes käib looma söötmas ja situtamas.
Otsustad aga lapse saada - oled kinni terve elu. Vabadus on kaotatud esimestel aastatel vähemalt 10-12 aastaks. Aga tegelikult käib lastega seotud mure kuni surmani.
Tahad reisida, kuhu laps panna? Usu - lastega reisimine pole mitte kunagi see, kui üksi reisida. Lastega reisimisel on su puhkuseaeg täidetud virinaga, jonniga, pidevate lõuanune ja söögikordade arvestamisega. Sa hakkad lastega reisimist vihkama, oodates salamisi, mil nad suureks saavad.

Üksiku inimesena saame me elada ükskõik kus, kasvõi üksi keset metsa onnis. Seal ei pea olema isegi pesemistingimusi. Aga kui on titt majas - peab olema juba puhas vesi, soe vesi ja riburadamisi tingimusi. Üksi võid elada kasvõi arhailist eluviisi keset sügavat metsa puuonnis, muretsemata, millal, kus või kuidas. Kui sul on aga lapsed, märkad sa alles siis, et pere majapidamiss jaoks on vaja ehitada mitu tuba ja lisaruume, et kogu krempel ära mahutada. Keegi ei ütle sulle, et sa rahaliselt nende asjadega ette pead arvestama. See on valus tõde, mille igaüks salamisi alla neelab.

Üksiku ja vaba inimesena elades puuduvad sul aga sidusused kooli või lasteaia läheduse pärast. Sul pole mitte kunagi mitte mingit muret, et lapsi kuhugi huviringi või kooli viia. Sa oled vaba inimene. Vaadake neid surevaid lapsevanemaid, neid pereisasid ja emasid, kes on oma lastele orjad. Ärkavad hommikul - on sul vaba päev või mitte, lapsed dikteerivad sinu hommiku. Tahad sa magada või mitte - kedagi ei huvita.
Oled sa väsinud või mitte - lapse hooldamisel ei küsi keegi, kas sa suudad, jaksad või pead vastu. Kui sind niidab viirushaigus, saad vaba inimesena vaikuses voodis end põetada. Kui sul on lapsed - pead sa aga end jalule andma, lapse kooli viima, neile süüa tegema. Sul puudub vabadus isegi haige olla. Teenindus jätkub ka haigena.

Üksiku inimesena võid sa elada ükskõik, kus, vaba hingena. Mitte keegi ei sega su ruumi, mitte keegi ei lõhu su vaikuse ruumi. Mitte keegi ei aele su seljas, ei vigise, ei vingu. Sa tuled koju, sind ootab vaikuseruum. Segamatu ruum. Tahad - teed seda südamest, mida tahad. Mitte, et sa tuled koju ja sind tühjendatakse paarikümne minutilise meeletu väikelapse jonni, vahelduvate tujude, emotsioonide ja kisa saatel. Eest emade seas tehti uuring, neist enamus on salajases depressioonis. Põevad sisemist salajast depressiooni. Naine tunneb, et ta ei suuda olla enam mitmes rollis korraga. Tujukad ja emotsionaalsed lapsed oskavad ka kõige puhanuma kõrvalviibiva inimese imekiirelt karjuva ja kileda kraaklemise saatel tühjaks tõmmata. Ja väikeste laste kodune omavaheline vaidlusvadin, valjuhäälne õiendamine ja mõttetuste üle emotsioneerimine, sunnib ka rahulikuma lastetu inimese uksest väljuma, et oma vaikuse ja rahu ruumi põgeneda.
Järglaste saamine siin ühiskonnas on nagu loomade üleskasvatamine. Tahad mitut last, palun väga - kas oled valmis elama loomaaias 10 aastat?

Eriti muutub aja hind ja olemus väärtuslikuks loometegevuste ajal. Kui oled kunstiinimene, ei saa sa laste saamise järgselt enam aastaid, lausa aastakümneid tundide viisi maalida, meisterdada ega isegi inspiratsioonihoogu süveneda. Inspiratsioon ei hüüa tulles.
Laste saamine on suur ohverdus endast. Laste saamise järgselt ei saa sa enam järgida oma loomepuhangut. Ära peta end. See on lõiv.
Kui oled muusik, siis laste saamise järgselt ei ole sa enam oma koduruumide peremees. Muusika tegemiseks ja kuulamiseks pead põgenema kodust või tegema seda autos salaja.

Kas teate, kui paljud imelised kooselud lõppevad just nende pingete tõttu, mis kahe partneri mõistusele, meelele ja kehale survet avaldavad laste hooldamisest ja kohustusest tuleneva koormuse tõttu? Milleks lõhkuda ilusat suhet. Parem olge kahekesi ja nautige elu. Reisige. Tundke kaasa neile, kes reisivad lastega. Eriti tundke kaasa neile, kes jäävad koju maha - laste pärast - ja reisile ei saa suunduda. Aastateks on nad end lukku pannud.

Laste hooldamine on nagu dementse ja voodihaige vanainimese hooldamine. Kes on hooldanud vanainimest, teda tõstnud, jootnud, söötnud, tagumikku pühkinud, teavad. Laste sünnitamine ning kogu aastate pikkune hooldamise, jälgimise, dresseerimise jada - on suur ohverdus. Just ohverdus, sest inimene annab midagi enda arvelt ära. See inimene, kes kasvatab last, teeb seda enda arvelt - oma aja arvelt, oma energia arvelt, oma elujõu arvelt. Kahjuks ka suhte arvelt. Kas teadsite, et Eesti Perekonnaseisuameti jubeda statistika alusel - ligi 70% kooseludest lahutavad lapse 1.aasta järgselt! Ligi 70% abieludest.
Ja siis on kaks õnnetut vanemat, mõlemad ihkavad vabadust ja seda aega, mida nad enam kunagi ei saa. Ja ka kooselu on läbi.

Sellest ei räägita, missugune ohverdus see on. Naistele tavatöö? No ega meestelgi pole paha seda tööd teha. Praegu saab lapsehoolduspuhkusele jääda. Ja ärge pange neile naistele pahaks, kes ei taha lapsi saada. Naised, kes on iseseisvad äris ja oma loomistes, ettevõtetes. Nad on targad naised, kes on aru saanud, et puhtalt naiseks olemine ei kohusta neid selleks tööks nagu ohverdus oma aja ja loomise näol. Palju parem on elu nautida. Need naised tahavad vabad olla, oma vabadust ja elu nautida ja luua. Olla iseseisvad, nad ei vaja meestelt rahalist ülalpidamist ega sõltu majanduslikult ega majapidamismõistes mehest. Need naised ei vaja, et mees neile kodu ehitaks või lihakäntsaka lauale tooks. Nad loovad ise. Ja üksikud naised teavad, et see loomine saab toimuda vaid vabalt suurena luues. Kui sina naisena lähed suhtesse ja asud lapsi vorpima, siis unusta ära oma karjäär. Sa ei saa enam aastaid midagi suurt luua. Noh, natuke võid nokitseda. Aga ei midagi suurt. Mitte nii suurt loomist, nagu teevad mehed. Mees ei jää nn beebipausile koju. Ta loob edasi oma ettevõtteid, ta teeb raha. Teenib varandust, ühest ettevõttest sünnib kaks, kahest kolm. Mees saab luua oma impeeriumi katkematult. Loob rikkuseid ja võimalusi nautida vaba mehe elu. Samal ajal loob, kui sina oled naisena lastega ametis, vahetad mähkmeid, magad kurnatusest hommikuti sisse, kaotad närvilisusest juukseid, nutad pingeid enda seest salaja patja. Ja kui teie suhe vastu ei pea ja te lahku lähete, siis sinul naisena pole midagi peale laste ja nendega nähtud aastate. Kaasavaraks saad lapsed ja jätkuvad kohustused, laste riided ja mööblit pealekauba. Kui olid abielus, siis ehk saad veidi ka mehe impeeriumist osa. Kui aga abielus polnud, siis ise olid rumal ja usaldasid oma naiivsuses. Mees võtab kogu oma loodu, omandi ja vara.

Ja muide, mitte keegi ei räägi teile, armsad noorpaarid, et kui te saate lapsed, siis teid pole esimesed eluaastad olemas. Kui su majas on imik, on kogu su elamine täidetud imiku asjadega. Su köök on pidevalt must, piimapudelid, lutipudelid, laste toidunõud valitsevad kõikjal, söõgitoolid võtavad ruumi elamises. Laste mänguasju on kõik kohad täis. Sul pole kohta enam oma elamises, kui sul just 7-toaline suurelamu pole, kus on eraldi kontor ja laste mängutuba. Aga eestlane on vaene. Ka uhketes häärberites on vaid 3-4 magamistuba.
Laste riietest ei hakka rääkimagi. Kõikjal sinu elamises domineerib vastikult silmapaistvalt palju laste asju, esemeid, riideid, jalatseid. Ja see saab olema nii, kuni viimane laps läheb kooli. See hakkab sins ahistama - laste esemed kõikjal.
Lähed matkale? Sõidad suvitama? Kui enne oli sul autos kohver enda asjadega. Siis enam mitte. Nüüd saab su auto täidetud turvatoolidega, pagasnikusse ei mahuta sa mitte oma kohvri suvitusriietega, vaid lapsevankri, lapse mähkmed, varuriided, mänguasjad.
Kahjuks pole ka autosõit enam mitte kunagi see, kui ta oli siis, kui sa üksi olid. Vaba mehena või naisena.

Vanasti vaadati viltu, kui küsiti lastetult paarilt “Kas teil miskit viga küljes on või?” Nüüd aga oleme me ajastus, kus on täiesti normaalsus nautida iseenda töö vilju, iseenda aega ja vabadust. Reisida, kuhu tahame, olla ära, kus rahame ja saada ka lapsi - kas ja kui tahame, ilma, et ühiskond viltu vaataks. Naine - naudi oma vabadust, elu ja loomist. Riik ei sure ära, kui sa lapsi ei sünnita. Riik ei tule sind ka tänama, kui sa paljulapselise pere koormuse all murdud ja psühholoogilist toetust vajad. Tegelikult ei tule keegi sulle appi. Riik ei tule sind aitama ka siis, kui su kooselu lagunemas on ja sa perekonnaseisu ametis avaldust sisse oled andmas. Ja keegi ei aita sind siis, kui sa lahutuse järgselt elupinnata oma lastekarjaga põlluääres seisad, nagu hukkamisele määratud kassipojad. Lapsed- nad jäävad sinu oma mureks. See on inetu tõde, mida on valedega varjatud. Lapsi pole ka vanavanematele mõtet sünnitada. Need ainult räägivad, et tahavad lapselapsi, aga vii sa lapsed nende juurde hoiule. Juba paari päevaga on nad vingus, õelad ja räägivad väsimusest ja oma ajast ning sa hakkad kuulma loenguid, kuidas iga vanem kasvatagu ise oma lapsi. Ausalt öeldes - meie praeguse põlvkonna vanavanemate generatsioon on palju mugavam ja laisem, kui siis kui olid vanad eesti ajad. Vanasti aitasid noored vanu ja vanad noori, sest see oli ellujaämiseks vajalik. Nüüd aga tahavad vanad tegeleda oma huvidega, lastelaste jaoks pole aegagi, viitsimist, jaksu, kurdetakse laste tujude ja aktiivsuse üle. Muidugi on vanadel esikohal ka televiisor ja oma seriaalide vaatamine. Kes viitsib siis 2-aastasel mööda hoovi sabast ringi käies vaadata, kui mugavam on teeselda kaks tunnikest super hoolsat vanaema ja siis tagastada lapseke haigutamise ja virina saatel, et rohkem ei jaksata. Noor pere aga läheb koju, jätkab igal hommikul laenu orjamist, palga ja toidu eest võitlemist, kütuse eest ja kodulaenu maksmist. Lasteaia, laste huviringide, laste riiete ja kogu atribuutika eest maksmist. Vanavanemad aga mängivad moodsat skandinaaviariigi perekonda, kes teeskluses 2-3 tunniks end kokku võtab. Ülejäänud on noorte mure, ja lisaks jagub veel etteheiteidki noorte eluviisi ja kasvatusviisi vigisemise ja kritiseerimise üle.

Naine, mõtle endale esimesena. Ära loobu oma vabadusest ja endale kõige olulisemast - oma ajast. See on sinu elu”

Ei kavatsegi lapsi saada. Ma pole mingi tõumära, kelle geenid tingimata edasi peavad kanduma.