Mehega koos oleme juba kaks aastat, kõik on siiani super ja kurta millegi üle ei ole ka parima tahtmise juures!
Hiljaaegu olen end tabanud mõtlemast sellele, et sooviksin temega väga last! Kuid ikka ja jälle jõuan mõtetega meie vanusevaheni!
Mina olen 22 ja mees 45. Kas nii suure vanusevahega partnerid suudavad edukalt lapsevanemad olla?
Kas kellelgi on jagada kogemusi nii suure vanusevahega vanemate kohta?
Tänud kõigile asjalikele mõtteavaldajatele!

Sa kindlasti ei taha seda kuulda, aga see on LIIGA suur vanusevahe.
Praegu see sulle nii ei tundu, 45a mees on veel täiesti kobe, aga 15 aasta pärast? Kas sa kujutad ette, et oled 37a noor naine, kelle kõrval on 60aastane mees? 42a naine, ja su kõrval on 65a mees?
Praegusel hetkel oled sina väga noor ja seda veel kaua-kaua, aga sinu mees juba vananeb (ja üsna ruttu selles eas).
Teine asi on põlvkondade vahelised erinevad arusaamad. Sinu ja mehe vahe on üks põlvkond. Kuna sa oled praegu ilmselt veel armunud, ei saa sa sellest aru. Sinu tulevase lapse ja sinu lapse isa vahel oleks juba 2 põlvkonda. Ühel meelel lapsekasvatamine oleks üliraske.

Olen ise sinu olukorras kunagi olnud. Elu suurim armastus, ideaalne mees (sellel ajal tundus nii), lained lõid peakohal kokku. Nüüd on see ammu möödas ja vaatan asjale hoooooopis teise pilguga. Ja jumal tänatud, et meil ei sündinud (vaatamata minu soovile) ühiseid lapsi.
Praegu olen 37aastane 2a põnni ema, see mees on voodihaige vana inimene. Ja ma tõesti ei kujuta ennast tema kõrvale ette.

Nii et mõtle veel - mõtle 100x ja oota veel aastake. Peaasi, et sa oma otsust kunagi ei kahetseks, ükskõik milline see otsus siis on.

Ära kuula teda. Mina olen 26 ja mees on 45 ja kõik on super. Sa kiiremini lähed lahku noore mehega, kes tahab ringi vaadata ja ei suuda sulle pakkuda mitte midagi. Ja kui ta saab üks päev 45 siis vahetab sind noorema naise vastu. Ära kuula kedagi, ainult oma südant. Õnne ja edu sulle soovides

Mina olen kataga nõus.
Sa _a_ oota veel kümme aastat ja vaata, kas siis ka kõik super on. Kui su ainuke eesmärk on meest kinni hoida, siis oled loomulikult märki tabanud. Vana mees ei komberda oma noore naise juurest enam kuhugi. Kas see noor naine vana mehega ka õnnelik on, on iseasi.

Aga ela noore mehega 10 aastat koos ja siis vaata, kas siis on ka kõik super. Elu ei anna mingeid garantiisid, ainult võimalusi.

Garantiisid SUHTE kohta ei anna elu loomulikult. 10 aastase kooselu puhul noore (enda vanuse) mehega võib kõik olla super ja võib ka mitte. Võib olla elame koos, võib olla mitte.
Kuid vananemine on ikkagi garanteeritud või mis? Ma võin garanteerida, et sinu 45 aastane mees on 10 aasta pärast 55 ja 20 aasta pärast 65, seega VANA mees e. vanur. Sina aga vaid 46 aastane keskmises keskeas naine.
Aga mis me ikka vaidleme, autor tõenäoliselt tahtiski teada plusse ja miinuseid, nii et iga arvamus on ju tore.

Me ei vaidle vaid avaldame oma arvamust. Mina olen praegu õnnelik. Arvatavasti sina ka. Aga mis saab 10 aasta pärast ei tea keegi. Äkki homme kivi kukkub pähe ja ongi päevad loetud. Ei tea kunagi mis sind ootab nurga taga.

no üsna raske olukord kuna vanusevahe on suur jah...ja ma ei tea kas ma riskix...arvatavasti riskix...ja teex...armastusest:D
Olin kunagi suhtes ja vanusevahe oli 11 aastat...aga enam ei kujutax ette...elan endast 3 aastat vanemaga...ja hea on...kohe kohe on sündimas laps...eelmises suhtes oli juba 2 last olemas)eelmise naisega) ja mees ei soovinud rohkem...:)Kui sa tunned et see on teie soov ja ostsus siis mix mitte...oma armastusele elu anda:D:D

Aga kes ütles, et peab elu lõpuni koos olema?? Praegu on hea, siis lase käia. Elu paneb kõike ise paika. Ainult muinasjutudes inimesed surevad ühel päeval peale õnnelikku kooselu.

Aga jutt ei ole ju suhte pikkusest, teema oli lapse saamine. Ja siin võiks ikka olla nii, et lapsi saadakse mehega, kellega vähemalt ideaalis kujutad oma elu ka 15 aasta pärast ette.
Mina ei kujutaks.

Olen 75 ja minu mees on 92. Terve elu olen õnnelikult elanud. 2 last. Hea, et ma ei kuulanud kedagi omal ajal ja võtsin sellist riski. Julget pealehakkamist sulle.

Mida mees tahab?
Ei tahagi last äkki.
ainult sina tahad ja tahad, varsti oled yksikema, lase käia.

Vanusevahe on kõik tühiasi ja siinsed head inimesed on oma kommides seda kinnitanud. Arvestusega pole armastust ja hoolimist. Armastuseta pole miskit. Vaata oma sisse ja kuula oma südant.Kuula ka oma kaaslase häält. Laps jaoks on teda väga vaja. Ja lapse jaoks pole tähtis milline see vanusevahe on ! Lapsele on isa ikka isa !
Minu isa oli minust sama aeg vanem , mõtlen teemaarendaja valemist, ja minu elus pole olnud päeva, mil oleks tundnud, et isa oleks vanamees olnud! Ikka isa ! Ja ma olen õnnelik, et nii ei mõeldud siis ... Ja olles täna ajas samas ei kõhkleks, kui peaks veelkord isaks hakkama . Oleksin kindlasti väga hea isa .

Vanuse vahe mängib suhtes kindlasti teatud rolli. Kuid oleneb inimestest milline roll see olema hakkab.
Mu enda nõbu , 27 aastane naine sai nüüd teise lapse üle 50 aastaselt abikaasalt. Mõlemad on VÄGA õnnelikud.

Kõige lihtsam valem - arvuta välja, kas sa oled iseseisvalt (ilma meheta)võimeline 1 või 2 või.. last ülal pidama/koolitama?

Lapse keskkooli lõpetades on mees 63 aastane, mis on eesti mehe keskmine eluiga, peale seda tuleb aga laps ka ülikoolis koolitada...

Mu 30 a tuttaval on 3 last endast 25 a vanema mehega, vanim laps 10 aastane, ütleme nii et see mees ei näe enam üldse sellise cooli 45 aastase võrgutaja moodi välja....

Minul on aga niimoodi, et ise olen 25 ja mees on 35.
Vahet pole nagu muus tunda kui et tema sooviks kohe ja nüüd lapsi (koos oleme olnud 3 aastat) aga mina kardan, et ma liiga noor veel selleks ja ei saa emadusega hakkama:)Kuigi sisimas tahaks muidugi väikest põngerjat meie perre:)

Minul mehega 12 aastat vahet. Esimesed lapsed sündisid, kui mina olin 24 ja 25, mees siis 36 ja 37. Nüüd pesamuna sündis, kui olin 38 ja mees 50. Mul on super mees ja lastel super isa.

Siin on sul erinevaid vastuseid, kõik kellegi individuaalse vaatenurga alt. Aga sinu puhul pead ikka ainult siana ise selle vastuse välja mõtlema, mitte teiste projektsioone enda peale võtma. Ainult sinu tunded loevad- kui süda soovib last ja tahad olla selle mehega praegu- lase käia. Tulevikku ei saa ette mõelda.

Suhteline. Kui mehel on tervist ning ta oskab olla vitaalne, hoida ennast vormis pere heaks, naise heaks ja enda heaks, siis võib ju elada ja lapse üles kavatada. Ei saa mitte kellegi ütlemise järgi elada. Ühel lõppeb mehe tervis ruttu üles, teisel mitte, kolmas jääb invaliidiks, neljas ei elagi rohkem kui mõni aasta veel...Sama ka naiste kohta, kes noore mehega elama hakkavad, kui ise ei ole enam sünnitaja aga mees tahab nii või teisiti lapsi, siis varem või hiljem ,jätab maha...Ei tohi soovitada kellegi midagi enda järgi, see nagu haigusedki, üks nimi aga inimese erilisust arvestades ikkagi individuaalne.

unustasin...Miks arvad, et sa ise oled noorusele vaatama võimeline mitte millesegi haigestuda, mitte kunagi jne...Äkki vaata selle koha pealt, kuidas vanem mees saaks hakkama kui noor naine voodihaige ja pisike laps ka veel...Ei tohi olla nii kindel, ei juhtu, ei hakka,,,jne.

Nojahh... Mina olen 23 ja mees on 44. Ja meil on 8 kuune laps. Milleks elada 10 aasta pärastes ajas? Ikka hetkes tuleks elada. Kas kusagil on mingi statement, et eluaeg peavad inimesed koos olema? paljud omavanusedki eluajaks kokku jäävad?

mõtle lapsele,kellel on tulevikus vana isa ja ta sellepärast piinlikust tunneb-mul tuttavaid selliseid.

to nips

Tule taevas appi!!! No kõik lapsed ei ole vast ikka sellised kompleksides vaevlejad. Ja nii mõnigi vanuse poolest vanem isa teeb paljudele noorematele reaalis silmad ette! Mina ise sündisin kui mu isa oli 40 ja minu tutvusringkonnas veelgi vanemate vanemate lapsi. Usu, me ei häbenenud kusagil nurgas, et issand- issand kui jube, mul nii vana isa. Ja ega keegi vist teadnud ka seda, sest superhea näeb ta välja siini :) Nüüd juba 59 aastane.

Sinu teooriale tuginedes on lapsevanemateks sobivaid siis ikka vaid käputäis. Äkki laps häbened, et tal liiga noor ema, ülikool lõpetamata jne. Üksikvanemate lapsed. Kellegi ema äkki koristaja ja isa fekaaliauto peal. Õudus, eks?! Võta teadmiseks, et kui mingis eas need kompleksid ka tekivad, siis need pigem east tingitud. Kellel isa liiga vana, kes liiga paks, kes liiga vaene. Pubekas leiab probleemi alati, kui mõistus juba peas, on ka probleem läinud. Sellise utoopilise asja pärast nüüd armastatud inimesega laps saamata jätta... JABUR!

olen 23 ja mees 37.poja saab varsti aastaseks.see,et mees on keskealine ei tee ju temast halvemat isa.vastupidi nüüd on tal rohkem aega ja tahtmist olla lapsega,olemas ka materiaalne kindlus tuleviku suhtes. esimest kooselust tal lapsi polnud,sest naine keeldus lapsi saamast,nüüd on ta aga väga õnnelik. ära muretse asja pärast,mis juhtub aastate pärast,ela olevikus ja kui ka su mehe soov on last saada,siis pole mingit põhjust muretsemiseks.

Vaata Triin probleem ongi selles, et sina pead oma meest "keskealiseks" tema ise kindlasti mitte. Sõna "keskealine", kui mitte arvestada keskmise eluea tehnilist keskmist, kõlab 37-se jaoks ikka naljakalt.

vabandust,et märkimata jäid " " sõna keskealine ümber,meie tutvusringkonnas aga nimetavad end üle 35sed keskealisteks ja teevad nalja oma nn keskeakriisi üle.kui keegi samas vanuses, nagu minu kaasa, siin lugejatest ja kirjutajatest tundis end minu kasutatud sõnast puudutatuna,siis vabandan.

ise 28 mees 21 pole ka probleemi