Kas siin maamuna peal, maa all või taevas leidub inimest, vaimu või mis iganes olendit, kes oleks võimeline mulle vastuse andma järgmistes küsimuses:

1. MIKS ei ole rasestumisega probleeme joodikutel, narkaritel, pättidel, elumeestel, lapsepeksjatel, asotsiaalidel, last mitte tahtvatel jne? MIKS?????? MIKS sellistel meestel pole sperma viljastumisvõimega mingeid probleeme? Miks sellistel naistel pole munajuhad umbes?
2. MIKS ei õnnestu oma perre beebit saada üksteist väga armastavatel vanematel, kes on abielus, kes tahavad last niiiiiii väga, kel on ilus kodu, majanduslikud võimalused, armastavad lapsi jne? Kes iial ei jätaks oma lapsi saatuse hooleks, õpetaks, armastaks ja hoiaks neid....? Kes elavad-toituvad tervisikult, ei mürgita ennast saastaga (alkohol, narkootikumid jne), kes naudiksid rasedust 100%? MIKS sellised pered ei saa lapsi? Miks meestel on kehv sperma ja naistel 100 muud häda?

Vot mina tahan nendele küsimustele vastust saada, enne ei saa vist surra ka!

Sellepärast, et need esimesed on looduslähedasemad kui teised, see tähendab, et palju lähedasemad ürginimesele. Teised on liiga tsiviliseeritud. Tsivilisatsioon on evolutsiooni ummiktee.

Teemaalgataja, sul lihtsalt ei ole sõprade hulgas piisavalt neid joodikuid ja narkareid. Probleeme on kõigil. Aga õnneks on sedasi meil maailmas praegu, et teineteist armastavad inimesed saavad meditsiini abil tihti ikkagi lapse.
Või on asi niiivõrd hull?

P.S. Tsivilisatsioon ei ole evolutsiooni ummiktee.

Ma arvan, et joodikute ja narkarite seas on ka piisavalt neid, kes lapsi ei saa, ainult nemad ei põe selle pärast ja seega ei pöörata sellele tähelepanu ja ei otsita lahendusi.
Tuleb lihtsalt mõelda, miks sa nii väga tahad last. Kas sellepärast, et sul on ilus kodu ja võimalused ja sa oled tervislik ja hooliv ja hea ja armastad lapsi jne. Kui sa sellist vastust mõtled anda, siis see on liiga pealiskaudne-sul tuleb mõelda veidi sügavamalt sellele ja siis saadki teada miks sa tegelikult lapsi tahad saada ja miks sa neid ei saa.

Mina läksin munarakudoonoriks ... lugedes neid kurbi jutte sellest ... miks mitte kedagi aidata :)

Mina läksin munarakudoonoriks ... lugedes neid kurbi jutte sellest ... miks mitte kedagi aidata :)

sööge rohkem oma pille ja muud sodi, mis on 500x ohtlikum kui mistahes alkohol või narko

Lihtsalt mainiksin, et näiteks minu hormoonid on nii piisavalt paigast ära, tsükkel nõnda ebaühtlane algusest saadik, et ainus variant organismi korralikult toimima saada oli tablette tarvitama hakata, ikka neid va antibeebipille. Nüüd on mul juba käsil teine rasedus ja mina näiteks ei aja kohe pillide kaela, nagu kipuvad tegema loodusega loomulikult kooskõlas elavad inimesed, seda et mõni inimene ei suuda rasestuda.
Teemaalustaja, neid, kellel on tekkinud aeg- ajalt sarnaseid küsimusi, on päris palju. Aasta ooterežiimil olemist polegi nii ülipikk aeg, on neid, kes on oma beebit märksa kauem soovinud ning lõpuks ka õnnelikult eesmärgile jõudnud. Üldiselt aga soovitatakse küll alustada uuringuid, kui pole aasta jooksul rasestunud. Arst uurib munajuhade läbitavust, stimuleerib ovulatsiooni teket, aitab ravimitega pesastumiseks sobivat limaskesta kasvatada. Vast on isegi kehva spermaga võmalik midagi ette võtta. Äärmisel juhul on olemas kehaväline viljastamine ja- või doonorrakud. Kuni arst ei ole saja- protsendilise kindlusega väitnud (ja veel paar tema koleegi seda kinnitanud, kui ikka süda rahule ei jää), et mingit lootust pole, siis vast maksaks meelt heita, kuid kahtlen, kas teil olukord sealmaal on. Kannatlikus tuleb ainult kasuks, miski ei mõju rasestumisele pärssivamalt, kui üleliia pingeliselt mõtelda, miks küll ei jää?

Peaaegu igaühel on organismis mõni nõrk koht - kellel on migreenihood, kellel valutavad tihti hambad ja tuleb varakult proteesimise peale mõtlema hakata, kellel ei kannata silmad arvutiga tööd, kellel tekivad sapikivid jne. jne., loogiliselt võttes on siis ka neid, kelle nõrgaks kohaks on paljunemissüsteem. Küllap näiteks migreenik mõtleb sama moodi- miks, ah miks peavad just minul olema need kohutavad peavaluhood ja mitte kellelgi teisel? Küllap on ka elumeeste hulgas neid, kellel halb sperma ja mõnel narkarinaisel munajuhad kinni, aga nõustun ühe eelkõnelejaga, et vaevalt nad selle pärast põevad (pigem on õnnelikud, et juhuseksi või prostitutsiooni käigus pole "tööõnnetust" juhtunud), ega sina pole neid kõiki läbi uurinud.

Kui viljatusel on kindel kehaline põhjus, siis inimene ennast süüdistada ei saa, tuleb lihtsalt teadmiseks võtta ja meditsiinile loota, et korda saaks. Mõnel juhul aga tõesti, need mõistlikud ja tervislikud inimesed, selle asemel et lihtsalt elada ja lasta loomulikel asjadel toimida, mõtlevad ja närvitsevad üleliia, ajavad ennast stressi ja suurest stressist naine ei rasestugi.

Vastused neile küsimustele ei aita sul last saada, usu mind :)
Seega ei ole vähimatki mõtet ennast nendega piinata. Selle asemel tuleks energia suunata selleks, et teie soov täituks...

Ise olen oodanud oma pisikest imet juba üle viie aasta ja ei küsi selliseid küsimusi juba ammu enam....

Meilgi on aasta ootamist selja taga.
Oleme ka abielus ja kõik on nagu olemas - välja arvatud TEMA!!!
Samas me ei ole ka veel meelt heitnud - ju ei ole veel õige aeg tema tulekuks.
Hoiame siis kõik koos pöidlaid pihus, varbaid ristis või mida iganes, et kõigil soovijail ikka need soovid täituks!!
Päikest kõigile triibupüüdjatele!!!

Ei aita muidugi lapsesaamisele kaasa nendele küsimustele vastuste leidmine, aga endale annab hingerahu või mis iganes. St saan teada, MIKS see nii on.

Olemegi astunud sammu selles suunas - aasta on möödas, panime aja lastetuse arstile ja kuna laps ise tulla ei tahtnud, siis peame arstilt abi paluma:(
Loodame, et õnnestub, aga lihtsalt masendushetkedel tulevad igasugused kõsimused pähe ja elu tundub nii ebaõiglasena.

Meil ka aasta täis, abielu, kodu, haridus, head töökohad...
Last ei tule ilmselt ilma arstide abita. Masendust isegi ei ole enam, väljundeid lihtsalt tuleb leida elus, teha midagi, milles sa saad ennast hästi tunda. Laps ei ole ju kõik, mis siin ilmas toredat on???!!! Kui ei tule, on järelikult mingi põhjus.
Tean ise nii paljusid paare, kes ei olegi last saanud (tänapäeval ilmselt siiski oleks ka neil olnud suurem võimalus) aga on elanud täiesti aktiivset elu, olles teineteisega ja teineteisele toeks. Mis oleks selles halba, kui osata seda nautida?
Vahel ma mõtlen, et meil põhjusega ei õnnestu, sest mitte ükski näost punane tatimulle ajav karjuv titt ei tekita minus soovi olla selle lapse vanem...

Sest sellistel inimestel pole raha, et osta pille ja neid tarvitada. Ja mehed ei tee hullumeelset tööd (et oleks kõik see ilus kodu) ega riku oma närve ja tervist sellega. Järelikult nad parema tervisega ja eks loodus paneb ikka paika, et hea tervisega loomad saavad vaid poegi.

jah nii ta kahjuks on...
Meie ootasime ka oma pisikest ikka tükkaega. Esimene rasedus katkes, olin ahastuses :( pärast seda ei rasestunud 2,5 aastat, kuid siis äkki õnnestus jääda :) tütreke nüüdseks 6 kuune.
Ära kaota lootust, aasta ootamist pole veel nii kaua, küll ta ükskord tuleb, kui selleks aeg on õige :)

Ma olen rasestumist oodanud juba varsti kolm aastat. Arstide väitel kõik korras nii minul kui ka mehel, kuid ikka ei tule. Su üks aasta tundub mulle hetkel juba lühike aeg. Pea püsti, kõik juhtub omal ajal!

to sibul
kahjuks võib sul õigus olla.....:(
Ja mind ajab närvi see õige aja jutt, kas mitte mina ei vali õiget aega ja millal on veel õigem aeg kui mitte praegu?