Tahan millalgi last, aga kardan ka. Kui kõht hakkab kasvama, ja jutud hommikustest iiveldamistest-oksendamistest, sünnitusvalud jne jne - see hirmutab.

sa pole veel valmis. ja kas on partner sulle mehe eest?

ära sünnita veel. Soe soovitus, sest see pole valmisolek, kuigi need tundemärgid jäävad paljudele ka 30stena. Kui oled 20-25, siis oota - kui üle 3u.0, siis oled emarolliks sobimatu (vähemalt vaimselt)

mina lähtun sellest, et ma ei taha, et mu lapsel oleks vanad vanemad. st ma pigem trotsiks igasuguseid hirmujutte laste saamisest ja saaks lapsed varem kui hiljem. ma ei taha näiteks 60selt oma lapse ülikooli lõpetamisele minna, tahaks ikka noorem ja kobedam olla. peale 30 eluaastat pidi ka sünnitusjärgne kaal aeglasemini alla minema, paljudel juhtudel ei pidavatki taastuma enam sünnitusjärgne kaal, kuna naine on 30ndates eluaastates sünnituseks pigem vana.

tead % ära tule siia jutuga naised saunas rääkisid. 30ndates sünnitav naine pole vana. Pigem on küsimus enda suhtumises, vöibolla sina töesti oled 30ndates juba vana. Ja see kaalu asi on ikka individuaalne, oleneb ka sellest, milline su füüsiline vorm oli enne rasestumist ja palju muud. Kui aktiivne oled jne. Kui loed vanemaid teemasid siit, siis nii mönigi "noor" ema on kirjutanud, et kaalu ikka 10 kg rohkem kui enne rasestumist, aga pole midagi eriti selle heaks teinud ka, et kaal alla läheks.

mina arvan et...
ise olen 20 ja ootan planeerimata last ja kõik mis olen rasedus ajal läbi elanud oli ikkagi imetore,kohe kohe hakkan sünnitama..
polex ise ka arvanud et valmis olen aga näädsasiis kõik tuli rasedusega ja see on tore...
ja nüüd olen 100 %kindel et olen valmis emmex saama:)

24 olen.
Ematunded on olemas, tahaksin et mu kunagine laps tunneks oma vanematega väga hästi, ja ta oleks armastatud ja oodatud.
Tahan talle maailma parimat kodu, armastuse mõttes:) Anda kõike soojust, millest tundsin ise puudu olevat...
Aga ikkagi, mida tõenäosemaks muutub võimalus last saada, on hirmutav. Striiadele kaldun kah:(

Sa ei ole siis veel valmis.
Ma olen nõus igahommikuse iiveldusega, julmade sünnitusvalude ja mis iganes veel minuga teha saab üks rasedus, kui mulle antaks vaid võimalus sünnitada terve laps.
Ma tean, et hullemat füüsilist ja psüühilist valu ei saa see rasedus teha, kui mida ma juba läbi elanud olen.

Ma pigem muretsen sellepärast, mida ma oma lapsele kaasa ellu annan, kuidas ma teda kasvatan. Ei tahaks küll, et ükspäev minu laps varastab, piinab endast nõrgemaid,kihutab sõpru autoga surnuks vms.
Aga ega ma ka valmis ei ole, kuigi üritan, tulles vastu mehe soovile. Tundub, et mu keha saab sellest aru ja mul ei ole päris pikalt rasestumine õnnestunud.

Sinu kirja järgi küll ei saa määrata valmisolekut nagu osad siin teevad. Ka "valmisolev" tulevane ema võib karta. Muidugi lapse saamine võib tekitada mitmeid hirme, et kas saan ikka hakkama jne jne aga see läheb kõik üle ja mööda ja kui laps sünnib, siis oskad kindlasti teda kasvatada ja anda talle soojust ja armastust. Kui mul kõtu juba ette tuli ja lapse sünd üha reaalsemaks muutus, kartsin tihti sünnitusele minna ja ütsin mehele et tema läheb minu eest :)) Muidugi on see hirmutav, sest siis ei ole enam miski endine, mitte kunagi.

Kui sul on soov emaks saada, siis ära nende hirmude pärast muretse. See on loomulik osa emaks saamisel :))) Nii et lase aga käia!

Kui sa oleksid tõsiselt valmis siis sa ei põeks neid asju. Oota veel.. Küll ise tunned ära mil see õige aeg on käes.