mure siis selline, et mees väga tahab last, kuid minul eelmisest abielust laps olemas ja põhiliselt kasvatasin teda üksi ja veel ühte last üles kasvatamisest pole ma eriti huvitatud, kuna meeste peale ei saa teadagi loota, ise väidab küll, et aitaks ja teeks ja tooks jne. kuid seda sõnades ainult, otsest huvi nagu välja ei näita, et loeks kirjandust jne ja otsest ettekujutust tal rasedusega kaasnevatest muutustest naise kehas tal ka aimu pole, rääkimata tita eest hoolitsemisest, nii, et ongi minu kahtlused vastandlikud, ühelt poolt nagu tahaks, kuid teisalt hakkan kahtlema...

Kui kahtled siis ära kiirusta selle otsusega,sest last pead sa südamest tahtma.Vastu tahtmist ei ole mõtet asjal.Ikka enda sisetunnet usalda.

Kui ise ei taha last üksinda kasvatada, siis ära tee, lihtne.

Kuna sul üks laps juba on, siis tead täpselt mida see kõik tähendab. Hetkel kahtled, teades kõike rõõmu, muret ja vaeva, mis sellega kaasneb, järelikult oota veel, kuni kõhklused kaovad.

issand, sa oled nii loll naine, teemaalgataja!
Miks sa siis oma meest ei aita ja ei hari? Või arvad, et meestele antakse laste eest hoolitsemise ja naiste kehas toimuvatest muutustest arusaamine emapiimaga kaasa?
Ja kui sa pole HUVITATUD veel ühe lapse üleskasvatamisest, nagu sa ütled, siis milleks üldse mõelda selle peale. Ütle seda oma mehel, et sa pole HUVITATUD!
Ja miks sa oled suhtes inimesega, kelle kohta sa mõtled, et ta ei jääks sinu kõrvale ja ei hoolitseks lapse eest ja sa ei saa tema peale loota?

sina ulla mine lehmi lüpsma, sinu õelus on piiritu

Mnjaa, mul oli natuke aega tagasi sama mure. Praegu olen ümbermõelnud, sest tean et saaks juba 2ga hakkama, kui peaks taas üksi jääma. See vist üksikemade "sündrom". Majanduslikult saaks hakkama jne..
Oota see hetk ära ja edu!