Mind huvitab selline asi, et kui Teil tekkis lapsesoov, et kas siis sellel ajal kui plaanisite tegema hakata või kui laps oli/on juba tulemas, et kas te olite siis juba eelnevalt tööl ka käinud?? Ja kui kaua??
Või kui paljudel on oma elamine, kui paljudel üürikas???
Või kui naispool polnud eelnevalt tööl käinud, siis ikka saab/sai rahaliselt ilusti hakkama??
Kõigest tahaks kuulda.

Mul oli haridus, kindel töö, kus olin käinud 2,5 aastat. Oma mees, oma korter, ehk elu oli paigas!!!! Kui mees just miljonär pole, siis naine selle olematu lapsetoetusega küll hakkama ei saa, kui pole korralikku tööd. Olin 25 kui sain lapse. Üldiselt lapsega pole kerge see selleks, aga kui pole korralikku emapalka ka, siis ega see just kergemaks tee. Lõpetage see kiirustamine ja titebuumaga kaasa minemine, võtke vahel ka mõistus pähe - kõigest minu soovitus. Päris julm on seda lasteaeda vankritega mööda linna näha, ise ei tea elust ja tööst veel tuhkagi! Pole kiiret!!!

Enne esimest last oli keskharidus, tööl käidud 3 aastat. Elasime üürikorteris. Esimese ja teise lapse vahel lõpetasin kõrgkooli. Oma elamise saime alles 3 aastat pärast teise lapse sündi.

Rahaliselt saime hakkama kuigi sel ajal sai ema kodusistumise ajal esimesel aastal ikka väga minimaalset toetust (500.- kuus + lapsetoetus 150.-). Edasi aga vaid 150.- kuus. Aasta oli 1999 ;)

Jah, enne kui rääkisime, et saaks lapse, oli kõik olemas. Oma kodu, head töökohad ja palgad, kõrgharidus, piisavalt maailma nähtud ja kahekesi oldud. Tervis kontrollitud ja kõik tingimused loodud.
Väga mõeldamatu oleks meie jaoks olnud, et koolist otse lapsega koju oleks jäänud. Tahaks ikka natuke endale ka elada. Pealegi dekreedirahadega saab täielikult kaetud stardipaketi kulud.

Just,
kõik olemas.
Esimeseks armastavad vanemad, kes last koos üles kasvatada tahavad.
Teiseks majanduslik kindlusatatus. Soe kodu, söök laual ja riided seljas.
Kolmandaks kõrgharidus, töö, millele pühenduda.
Neljandaks tervis, tegelen enda kontrollimisega.
Vaikselt hakkame last plaanima.

Unustasin lisada, selleks et endale ja teistele mõista anda, et kavatseme kaua koos olla ja lapsi saada ning koos üles kasvatada, abiellusime eelmisel suvel.

laps siis lähiajal sündimas, olemas ilus kodu, hea haridus, korralik töökoht, vanust ka üle 30. tundub igati õige aeg. üht-teist juba elus tehtud ja nähtud, reisitud ja endale elatud. oleme mõlemad lapse kasvatamiseks valmis. emapalgaga küll sissetulekus kõvasti kaotan, aga laps on palju tähtsam. Patt oleks viriseda, sest alles mõned aastad tagasi polnud ju mingit normaalset toetust.

isiklikult ei arva ka liigsest kiirustamisest eriti palju- olen 27- haridus ok, karjäär ok, oma maja valmib 3-4 kuud enne beebi sündi, emapalk maksimum-aga saan hakkama :)

mina 2.x abielus. Alustasime mehega mõlemad 0-st. Eelmisest abielust mul 1 laps. Ei ole oma korterit ega maja, elame minu isa korteris ja pangalaenu ei julge veel võtta ka...kui, siis alles pärast seda, kui ma uuesti tööle naasen. No aga me armastame üksteist ja oleme pool aastat abielus ja laps otsustas just nüüd tulla! No las ta siis tuleb:)

see on hämmastav, et delfinaised on kõik nii rikkad, haritud ja toredad!:D ainult eks sõna võtavad need, kellel millegagi uhkustada on või need, kes panevad kirja selle, millised nad tahaksid olla!

olen nõus, et see on hea ja tore, kui sul on olemas ilus maja/korter, hea haridus, töö jms. aga see, kuidas see siia kirja pandud on. no issand jumal. inimesed, kas saab veel idealistlikum olla. minu arvates on need inimesed väga enesekesksed, kes räägivad, et vastik on vaadata noori kärudega, kes pole ilma näinud ega midagi. ja see arvamus, et kui inimesel on kõrgharidus, siis on tal ka hea töö ja siis saab midagi edasi teha, on imelik. paljud inimesed ei soovigi kõrgharidust, kuna nende soovitud töö ei nõu seda. ja siin olevaid kommentaare lugedes jääb mulje, et kui sul pole kõrghariudst ja vanust üle 25, siis sa ei saagi olla hea lapsevanem. minu arvates on lapsele, kaugemale vaadates, just nooremad vanemad paremad, kuna need mõistavad teda tunduvalt paremini. arvamusi on erinevaid ja idealistid peaksid aksepteerima ka nende inimeste arvamust, kes ei soovi kõike 100% joonde ajada, ise siis juba 30 või üle selle olla ja siis alles laps saada, vaid kes seavad oma elu ülesse koos lapsega, samaaegselt olles hea lapsevanem.

Minul kaks last,kes 4 ja 5aastased.Esimese sünnitasin24 aastasena,olin abielus,kuid meil ei olnud ei korterit ega autot.Alustasime oma elu nullist,kuigi olen hea hariduse saanud naine ning ka mees on haritud.Saime hakkama ning nüüd on meil ilus korter ja muidugi ka auto ning soovime saada kolmandat pesamuna.Olen ise kodule pühendunud,kuna arvame,et nii on kõigile parem.Ei poolda ka lasteaeda,sest proovisime ja lapsed jäid haigeks ,kes muidu ei ole nõrga tervisega.Mees teenib õnneks hästi ning selline elu on meil võimalik.Arvangi,et varanduse taha lapse saamine ei jää,pigem on hullem hiljem avastada,et ei saagi lapsi.Ja lastele on vaja pühenduda ning just noortel on jõudu ja tahet rohkem.Tööl saab ka siis käia,kui lapsed suured.

to Mida:
Mina ei pahanda nendega, kes teevad teistsuguseid valikuid.

Mina tegin sellised teadlikud valikud ja ... olen selle üle õnnelik.

Ma olen tõepoolest niimoodi mõelnud, et alla 25 ja kõrghariduseta mina last ei taha. Ma tõepoolest tundsin, et ei ole lapse saamiseks valmis, sest mul ei ole midagi lapsele anda. Ma ei räägi siinkohal materiaalsetest kuivõrd mittemateriaalsetest väärtustest.

Pealegi, saada laps, sest MINA tahan last saada, on minu meelest kõige vastutustundetum. Tõepoolest, ma ei saanud last siis, kui mul ei olnud armastavat lapse isa kõrval. Miks peaksin ma jätma oma kalli lapse ilma heast isast?
Seega, kõigepealt lapse armastav isa, siis kodu ja siis kõik muu.

Hariduse küsimus... eestlaste häda on selles, et lolle on palju.(Kivirähk)

to Mida:
Mina ei pahanda nendega, kes teevad teistsuguseid valikuid.

Mina tegin sellised teadlikud valikud ja ... olen selle üle õnnelik.

Ma olen tõepoolest niimoodi mõelnud, et alla 25 ja kõrghariduseta mina last ei taha. Ma tõepoolest tundsin, et ei ole lapse saamiseks valmis, sest mul ei ole midagi lapsele anda. Ma ei räägi siinkohal materiaalsetest kuivõrd mittemateriaalsetest väärtustest.

Pealegi, saada laps, sest MINA tahan last saada, on minu meelest kõige vastutustundetum. Tõepoolest, ma ei saanud last siis, kui mul ei olnud armastavat lapse isa kõrval. Miks peaksin ma jätma oma kalli lapse ilma heast isast?
Seega, kõigepealt lapse armastav isa, siis kodu ja siis kõik muu.

Hariduse küsimus... eestlaste häda on selles, et lolle on palju.(Kivirähk)

õige aeg on siis, kui sa oled valmis lapse eest vastutama. oleks hea, kui ka auto oleks (ka load siis), bussiga on minu jaoks titega sõita müsteerium.

üürikorter on ka suht paha asi, aga see oleneb üürileandjatest paljus.

Nõustun täielikult "mida"'ga.Varem mõtlesin samamoodi et 25 ja kõrgharidus jms.Ise järgmine kuu sünnitamas,olen 18a.Ütleme nii,et selles osas on õigus küll,et töö peaks ikka olemas olema (kindel) ja kodu samuti,need on ju eelised heaks eluks nii lapsele kui ka isale/emale!Sest ausalt öeldes min.rahade,ja muude peretoetustega üksi hakkama on mumeelest peaagu et võimatu saada!!!Endal põhiharidus,elan hetkel vanemate juures (alguses elasin mehega),aga plaan üürikas võtta,tööl polnud eelnev aasta käind,et vanemahüvitist rohkem saada,seega kõik MIINIMUMLAKS:raske hakkab olema,2690.- pluss 300.- kuus.eks sa ela rahulikult,väga raske,aga kuna see väike ilmakodanik on tulemas,siis pole midagi teha!!Tuleb kokkuvõtta end,abipakkujatelt abi vastu võtta,mida ka mina olen vähe teind oma valeuhkuse tõttu ja kuidagi hakkama saada.Tõesti ainus mis jõudu annab on see taevainglike kõhus,mudu oleksin hullumajas juba:( Aga tõesti,esmatähtis on siiski KINDEL NORM SISSETULEK JA OMA KODU!haridus ei ole määrav.:) jõudu kõigile!!!

Mul on olnud võimalus kas siis meelega või "ups" meetodil laps saada juba seitse aastat. Sest siis tuli armastus peale ja mu armastatul on alati olnud olemas kindel töö ja eluase. Minul oli selleks hetkeks keskharidus käes, nii et mitte midagi kohutavalt katastroofilist poleks juhtunud ka sellest, kui siis oleks lapse saanud.
Ometigi olen ma teinud kõik meist sõltuva, et enne saaks midagi veel elult. Minu oma vanemad on olnud ratsionaalsed ja enne lõpetanud koolid ja tööle läinud, abiellunud. Eks sellest sõltub ka, mis kellegile normaalne tundub.

Paratamatult solvab mu arvamus neid, kes ideaalis oleks tahtnud sama, aga pole suutnud millegi pärast. Siis võetakse poos, et näe, ma tegelikult tahtsingi nii.

Ma valetaks, kui väidaks, et ma ei suhtu kuidagi alavääristavalt sellistesse tüdrukutesse, kes on saanud ilma mingisuguse eluvalmiduseta 18 aastaselt oma "ups" lapsed. Järelikult alustasid nad liiga vara seksiga, ei suutnud vastutada piisavalt oma tegude eest.

Kui 25 aastane saab teada, kui tore ja hea tunne see on, kui on hinnaline pisike, kelle eest hoolitseda, siis see 18 aastane ei saa iial teada, mis tähendab nautida vabadust ja noorust.

mingi töö- ja elukogemus võiks olemas olla enne, kui kellegi teise eest hakkad hoolitsema.

mõtle, kas sina võtaksid tööle nt 25-aastase naisterahva, kes pole päevagi tööl käinud? tean ühte sellist lugu... 2 lapsega ja kõrgharitud naine otsis pikalt tööd,. igasugust otsis, aga keegi ei tahtnud, sest ikka mõeldakse, et nii vana inimene, aga igasugune kogemus puudub. raske on, ühesõnaga.

ja paraku paljud tööandjad peavad seniajani lapse olemasolu pigem miinuseks (et on haige koguaeg jms). kui sinna lisada töökogenematust, siis on tulevik suht tume ja raske.

Kõnelesin ju enne ja praegu ainult oma vaatenurgast, idealistlik või mitte - usun, et mitte.
See on teadlik valik. Olen rase olnud. Tegin aborti.
Valusaim kogemus mu elus, ei soovita kellelegi.
Aga võrrelda seda enda ja oma lapse elu ära rikkumisega- ei iialgi.

Minu valik ei olnud sünnitada laps, kellel poleks isa, keda kasvataksin oma vanemate juures... jne, see ei olnud minu valik.

Aeg läks, leidsin enda kõrvale inimese, kes jagaks minuga laste saamise rõõmu ja ennäe... hakkan ka mina mõtlema laste saamise peale.
Muuseas, arstil käidud, tervis super korras.

Mäletan ühte maatuttavat, kel kolm, või oli see viis last, kui ta oli 23 ja ta muudkui rääkis, kuidas vanus tuleb peale, kuidas ta nii vana juba...
Kogu elu oli ainult sünnitanud. Kondoomist polnud vist kuulnudki... Mis elu see on, nii enda kui laste jaoks - lollid vanemad, raske elu jne...

Siiski, kes selle raske tee käia võtavad, edu teile!
Aga teadliku valikuna ma ei soovitaks.

See on hea valik (kõrgharidus, töö, elu, abielu) ja kui sa sellega ise ka igati päri oled, siis see on parim. Ma arvan, et see on igati tore, kui inimesed kannatavad nii kaua oodata, kuni materjaalne kindlustus 100% olemas ja haridus ka. Mina ei kannata, aga samas ei tea ka, mis saab. Käin hetkel tööl ja plaanin aasta, kahe pärast ülikooli kaugõppesse ka minna, aga lapsesoov juba tegelt keskkooli algusest (aga see soov ei tähenda, et oleksin tegudele hakanud). Jubedalt tahaks, korter ja mees ka olemas, aga natuke vara veel. Ma ei poolda samuti seda, kui saadakse laps siis, kui keskkool pooleli ja meest pole. Ei tahtnudki seda öelda enne. Tahtsin lihtsalt öelda, et need, kes on tahtnud asju teha nö järjekorras, kool (kõrgharidus), töö, mees, abilelu, elu ja siis laps...ei tohiks hukka mõista neid, kes tahavad oma lapsukest varem saada (ja mitte sellep, et nad ei ole suutnud seda nö ideaali rada käia, vaid seepärast, et nad tahavad just last enne ja siis ülikooli või mida iganes.
PS! Peamine on tõesti see, et see laps tuleks oodatuna, tahetuna, mitte ups..... ja vahet ei ole, mis vanuses vms, kuna iga inimene areneb erinevalt, mõtleb erinevalt.