Esimene ja siiani ainus laps saab kohe 11 .Tunnen et oleks vahva ja ilmselt ka viimane aeg proovida (praeguse mehega koos 6 aastat ,aasta sellest abielus-omavahel lapsi ei ole küll aga eelnevast kooselust mõlemal 2+1) Aga vot mingi asi minu sees ei ole valmis - milles asi ?!? (Esimene kooselu oli väga keeruline -ma ei tea kas äkki mingi turvatunde puudumine või mis....)Kas on keegi samas olukorras olnud. Praegu vanust 30. Materiaalse poole pealt ei ole ka nagu põhjust edasi lükata ,samuti mees iga päevaga aina rohkem teemaalgatajaks....

sama siin. Enda seisukohalt tahaks ammu last. Aga kui hakkan reaalselt mõtlema, siis nagu kardaks midagi.
Mu mehel ka eelmise naisega laps, sellega niigi suur jama ja tükk tegemist. Pigem kardan et jään üksi kodo istuma ja last kasvatama, mees rabab ennast segi.

mul on endalgi hetkel selline tunne et tahaks last aga ei jugel valjusti soovida kuna kool on veel pooleli.tahtmine on suur ja see tahtmine on juba mitu head kuud.arvan,et mu kutt oleks ka selle poolt et last saada.aga me ei ole sellest veel rääkinud,väike kartus on sellest temaga rääkida.

kui sa ei suuda last üksi kasvatada, siis ära teda ka tee

Endal ka olnus esimese lapsega hästi rasked ajad, elanud aastaid üksikemana jne. Nüüd abielus toreda mehega,tema tahab väga last, aga mina ei ole nii kindel..Mingi sisemine hirm on seda otsust vastu võtta..Kuigi rasestumisvastaseid vahendeid ei kasuta pea 2a., käisime ka spets.arstide juures uurimas ja testimas, et äkki me ei saagi lapsi, aga seal oli kõik kõige paremas korras. Öeldi ka, et nad võivad meid "aidata", siis kindel, aga kardan seda otsust, kui juba siis loomulikul teel.., vanust ka juba 36kanti..

Kui 36 kanti, siis ära siin mõtle enam midagi. Ma olin 37, kui oma kolmanda lapse sain. Suurematega tal vanusevahet 13 ja 5 aastat. Praeguseks on noorimgi gümnaasiumis juba ja ma võin küll puhtast südamest kinnitada, et otsus saada kolmas laps on üks arukamaid, mis ma oma elus teinud olen. Selge rõõm!