Sa oled tõepoolest poolearuline...erakliinikud kardavad riskirasedaid nagu tuld, veel vähem võtavad nad endale vastutuse, et teha riskantseid uuuringuid, millest üks ongi lootevee uuring.
Selleks on suuremate haiglate raseduspatoloogiaosakonnad.
Üks tuttav oleks just samal põhjusel oma lapsest ilma jäänud, sisetunne sundis teda minema kontrolli ka riiklikusse haiglasse ja kõik lõppes õnnelikult.

Masendav, kuidas saab mõni inimene olla nii rumal ja seejuures veel nii kohutavalt põikpäine.

Eestis kehtiva raseduse jälgimise juhendi kohaselt on näidustatud kõik naised vanuses 37+ saata amniotsenteesile ehk looteveeuuringule. Seda nii riiklikes kui ka erakliinikutes. Kui rase uuringust keeldub, ei saa teda muidugi keegi sundida ...

Looteveeuuring tehakse raseduse teisel trimestril, kui raseduse katkemise oht ei ole enam kuigi suur (võrreldes esimese trimestriga). Ning looteveeuuring suurendab seda riski imevähe ja ükski arst ei "karda" keskealist rasedat looteveeuuringule saata.

Sa võid targutada palju tahad, reaalsus on teine. Arst töötleb rasedat võimalikest ohtudest sedavõrd, et rase loomulikult riskib ja loobub lootevee uuringust.
Raseduse katkemise oht on siiski induviduaalne ja seda näitavad ka analüüsid ning mingile seaduspärale see ei allu.

Minu sügav lugupidamine ja toetus khmm-ile.

Siitsamast foorumit lugedes, oli päris mitu küsijat, koguni 46-aastast, kes soovisid veel titega maha saada ja alati oli neile paarkümmend vastajat, kes tagant õhutasid ja õnne soovisid. Lugesin minagi neid ja tekkis endalgi (41) mõte, et miks mitte. Nüüd, selle postituse vastuseid lugedes, alles tuleb välja, et pole kõik ühti nii tore ja roosiline, et "muidugi sünnita - vanemate inimeste laps on alati tark ja tubli ja mamma ise on väikse lapse kõrval nooruslik ja kõbus". Igatahes olen sügavalt kahtlema hakanud, kas on üldse õige otsus selles vanuses elu pea peale keerata, kui ei tea, mis tagajärjed asjad võivad olla. Siiski oleks huvitav teada saada, kas kellelgi neist vanematest naistest, kes siin sünnitamiseks nõu küsisid, on ka õnnestunud plaan ellu viia ja kuidas neil läinud on?

mina olen 46 a ema, laps sai just 4.
laps on aktiivne ja väga liikuv, energiline, ma olen kyll heas vormis, kui nii voib öelda, aga tihti ei joua lapse tempot pidada.lisaks sunnitusele, tuleb ju laps ka yles kasvatada!

Ma tean, et tuleb ka üles kasvatada ja see mind kõige rohkem hirmutabki. Hetkel võiksin öelda enda kohta sama, et olen heas vormis, aga siiski tunnistan ausalt, et kui võrdlen ennast 10-aastataguse minaga, siis vorm on kehvem, seetõttu oleks vist õiglane eeldada, et veel 10 aasta pärast on mu tervis ning füüsilised ja materiaalsed võimed veelgi kehvemad:) Seda ma kardan. Rohkem kui rasedust ja sünnitust praeguses vanuses.

ma tahtsin ju öelda, et inimesel on tänapäeval võimalus valida.
kui on kahtlus, et sünnib down, siis saab teha amniotsenteesi, mis praktiliselt 100 protsendilise tõenäosusega annab vastuse, kas on kromosomaalset haigestumist või ei ja siis saab naine valida, kas teha aborti või ei. selle downi sündroomiga pole küll mmõtet tänapäeval naist hirmutada.
muideks siinsetele tarkpeadele, kes downi kinnipidamisasutustesse paneks- down on erineva fenotüübiga, nn. lihtsam variant teeb meie kõrval lihtsamaid töid, me ei pruugi teda äragi tunda.
millega muidugi nõustun on see, et laps võtab palju energiat, seda jätkub 20selt enam.
samas 20sel pole seda tarkust ja elukogemust, mis 40selt
igal juhul on sünnitajal ja väikelapseemal vajalik selline turvaline tutvusringkond, mees, sugulased, sõbrad, kes ema vajadusel aitavad- kõike ei jõua üksi teha.

mul tekkis küsimus, et kui looteveeuuring tehakse teisel trimestril ja selgub, et on geneetiline hälve ja naine otsustab aborti teha, siis aborti tegelikult tehakse ju esimesel trimestril. Kas siis teisel trimestril on ka mingitel juhtudel lubatud vabatahtlikku aborti teha?

Jah, on lubatud katkestada rasedust ka hiljem, kui selgub näiteks, et lapsel on oluline arenguhäire või rasedus ohustab oluliselt ema tervist. Tegelikult on isegi veel mõningaid variante, näiteks alla 15-aastasele ja üle 45-aastasele naise puhul võib rasedust tema soovil kaktestada 21. rasedusnädalani. Üldjuhul kehtib küll 11 rasedusnädala piir, aga see käib normaalse raseduse ja naise oma soovil tehtava abordi kohta.

Neljakümnendates hakkab munasarjade talitlus tasapisi kustuma, iga valminud munarakk ei ole geneetiliselt terve. Kusagilt on meelde jäänud, et üle 40-aastastel on lapseootele jäämise tõenäosus 15-20%.

Väike tõenäosus rasedaks jääda ongi vist vanemate naiste kõige suurem probleem, kuid selle vastu aitab tänapäeval IVF. Nii et tegelikult probleemi ju polegi või kuidas?

Meie tutvusringkonnas oli kahjuks juhus, kus 45-aastasel naisel sündis järjest 2 surnud last. Arstid ei oskanud öelda, miks see nii läks. Mõlemad lapsed tulid ilmale 8.raseduskuul ja surnuna. Laste sündide vahe oli 2 aastat.
Samas ma tean kahte naist, kes sünnitasid täiesti terve lapse - üks vanuses 46, ja teine vanuses 48.
Kolmas tuttav otsustas aborti teha. Tal on laste arv ammu täis ega taha enam beebiga jännata. Arst oli talle väitnud, et vanuse ja tervise tõttu ta enam lapsi ei saa. Ja ta jättiski vahendid ära.

no ma terve elu teadnud,et ma lapsi ei saa.nüüdseks elanud uue mehega3.a koos ja ole lahke jäin rasedaks.üllatus missugune,43.a vana ja lisaks ka ülekaaluline

Palju palju õnne!Kuidas tahaks ka ükspäev siin oma rõõmu jagada aga kuidagi ei õnnestu. Juba palju aastaid :( Ja nüüd juba vanust ka vist kahjuks liiga palju

Kui keegi siin ilastab et vanas eas ei tohi lapsi teha...tegelikult on loodus nii sättinud et lapsi saadakse nii kaua kui tuleb... tegelikult tuleks naisel esimene laps saada juba nii 24--26 selt siis 3 aasta pärast veel üks ja siis 3 aasta pärast veel üks .. ja peale seda on naine LOODUSE ees oma eesmärgi täitnud...

ma kirjutasin mingit töö ämmaemanduses.
see on nii moodi, et kes vajavad rohkem hoolt või kellel on suurem risk raseduse ajal on siis riskigrupp. ma järeldan asi on siis nii vanuse kasvades nürisünnituste või komplikatsioonide arv suurem.
muidu see raseduse jälgimine on sinu enda huvides.
ma tean, et lapsr ilmale toomine proovitakse hästi stressi vabaks teha.

Lugesin, et kõigile üle 40 a. (siit selgub, et siiski juba 37+ vanusele...) tehakse uuring down sündroomi osas. Ja reaalne statistika ütleb, et 90+% downidest sünnivad noorematel.
Votsulsähh...
Riigiportaalis oli info. Jäi ikka väga suur küsimärk õhku? Googeldage üle...mõtteaineks