Mis on normaalne aeg enne abielu koos elamseks? Kas piisab 1, 2 või 3 aastast, et aru saada, mis inimesega tegu on? Minule isiklikult tundub, et üle 3 aasta on juba imelik oodata. 3 aastat on ju küll piisavalt pikk aega, et arusaada,mis inimesega tegu on. Kui arvestada ka kihlus sisse, mis võiks näiteks aasta olla, siis 2+1 aastat oleks ju normaalne?

Miks siis ometi paljud paarid niisama koos elavad ja lükkavad abiellumisse määramatusesse? Tahetakse autosid, maju, ülikoolid lõpetada, kindlat töökohta ENNE KUI abiellutakse. Aga miks seda kõike abielus olles siis teha ei saa? Vanasti polnud ju pruutpaaril mitte midagi enne pulmi ja kõik soetati koos. Tänapäeval peab olemas olema aga juba terve elutöö: maja, koer, laps, karjäär ja ALLES siis saab rahus abielluda, nagu abielu segaks oma elu eesmärkide saavutamist?

Minu meelest kaob abiellumise mõte ära kui elatakse aastaid koos, eriti kui veel laps(ed)ki olemas on. Pole ju üldse romantiline abielluda peale 10-aastast kooselu! Miks sellega nii kaua venitatakse? Arvatakse, et mingi kindla, enda poolt määratud, aja pärast on palju parem abielluda. Kust te üldse teate, et teil siis selleks ajaks on hea töö ja maja olemas? Võibolla on just kohe parem abielluda kui 5 aasta pärast, nii kauget tulevikku on ju väga raske ette näha. Aga koos tulevikku astuda palju kergem...

Mis on need põhjused, mille pärast abiellumisega aastaid oodatakse? Täiesti arusaamatu on meeste loogika, mille järgi lapsi teha julgetakse, aga abielu lükatakse edasi. Laps on ju tuhat korda suurem vastutus ja elumuutus. Laps on sul kuni surmatunnini, tema elu ja heaolu sõltub sinust ja sinu kasvatusest. Aga abielluda ei saa, sest pole raha, ei tunne naist nii hästi, pole maja jne? Aga tühja sellest, lapsi võib ikkagi saada. Miks on abielule seatud nii kõrged ootused,aga lapsesaamisele mitte. Lapsesaamine on ju hulga vastutusrikkam kui abiellumine. Abielu võib alati ka lahutada, lapsi sa olematuks muuta ei saa.

Tundub, et tänapäeva meestel on väärtushinnangud totaalselt sassis, kui saadakse lapsi naistega, kellega isegi abielluda ei julgeta. Siin kohal pean ma küll meeste paljukiidetud loogikas pettuma, sest loogikat sellises järjekorras ma ei näe.

0 aastat, 0 päeva
enne abielu koos ei elata
küll aga on normaalne mõned aastad kurameerida ja tundma õppida, kiireim viis selleks on koos välisreisil ära käia, seal näed ära kõik ootamatud olukorrad, mida ka elus ette tuleb, kuidas teine käitub ja kuidas ise käitud
pärast hea analüüsida

Aga, neiu, ütle mulle, kas abiellumine on siis elu mõte? Meie elame noormehega koos juba 2 aastat ja ei tunne vajadust abiellumise järele. Ja kui keegi tuleb ütlema, et mul pole õigust öelda "minu mees" enne kui oleme abielus, siis selle ma naeran välja. Tänapäeva peremudel on muutunud, on täiesti normaalne lihtsalt eksisteerida paarina ka ilma paberita. Vaata natuke statistikat ka, 50% abieludest lahutatakse. Kas see üldse on nii eriline asi, mida tahta?

Mina olen üks nendest kes abiellub nüüd kui 8a on suhtesse juba panustatud. Mina tõesti väidan, et ma ei omanud 8a hiljem küll mingit suuremat kindlustunnet otsustamaks, kas see on õige tegu või mitte. Täiesti piisab 2 aastast, et see otsus adekvaatselt langetada. Pigem ütlen ma seda, et mehel tekkis selle pikale veninud aja jooksul kahtlusi juurde. Ja see oli põhjustatud sellest lisapingest mis suhtesse hiilis sp et ma nägin et mind IKKA pole veel naiseks palutud. Ma ei rääkinud sellest avalikult, aga sisemiselt tundsin nagu ma olen mingil igavesel prooviesinemisel Abikaasa rolli. Nüüd kui pulmakuupäev juba paigas, siis on ka need pinged lahtunud ja tunnen ennast väga hästi. Ma olin seda kindlustunnet kogu see aeg taga igatsenud! Võibolla mõnedele pole seda vaja, et mees konkreetselt ja avalikult välja ütleb, et "olen oma valiku langetanud", aga mulle on see küll tähtis.

oled rumal ja noor, pole elu näinud

Mehed on siinmail nõrgad (tegelikult oleks õigem üldse öelda poisid kuna mehi on ikka väga vähe)... Tahetakse ainult naiste tisse ja tagumikku silitada, igal võimalusel lapsepõlve pikendada. Meheks saada ja vastutada aga ei taheta...
Laps pole mehe jaoks nii siduv kui abielu, sellepärast tehaksegi pigem lapsi kui abiellutakse. Lapsega naise juurest saab ju lihtsalt igal ajal käed taskus minema astuda, abielu puhul see niilihtne ei ole.
Ei mõista hukka neid naisi kes nõukaajal kiirelt abielluda tahtsid.

Kuidas see abielu rohkem takistab ära minemist??? Ära saab sama lihtsalt minna, aga rohkem nõmedat paberimajandust selle lahutamisega.

Kui inimesed elavad koos, neil on hea, siis kuidas see paber midagi veel paremaks teeb??? Just seda taibatakse, kui nii pikalt koos elatud. Tihti see nõme tseremoonia ja tsirkus selle abielu sõlmimise ümber paneb edasi lükkama. Kõik tuttavad, sugulased miskipärast arvavad, et see puutub ka neisse ja mossitavad, kui suuri pulmi ei peetud.

Vanasti sõlmiti abielu, sest muud moodi mees ja naine koos elada ja kokku kolida ei saanud. Puhas ühiskonna surve, ei midagi muud. Enam pole takistuseks paberi puudumine, elage koos kui tahate. Eestlased praalivad (ka naised!), et on kõige vähem usklik rahvas. Aga teistes riikides abiellutakse rohkem, sest usk ja kirik sunnib selleks. Ju siis polegi nii tore väheusklik rahvas olla või mis???

Vanasti ja vanasti. Eestis lahutatakse iga kolmas abielu. Vot see on tulemus, et vanasti nõukaajal abielluti nii noorelt, ruttu ja ilma pagasita. Abielu ei anna mingi tagatist, et suhe pikem ja kvaliteetsem tuleb. Minu arvates on kõige nõmedam olla keskealine lahutatud naine. Kedagi uut oma kõrvale leida on suht vähetõenäoline. Surus hambad kokku, et oma noorelt sõlmitud abielu kuidagi elus hoida ja sobimatut meest välja kannatada kuni lõpuks mõistab, et milleks - las mõlemad lähevad oma teed.

Abiellusin 13 kuud pärast suhte algust. Siiani hea olla. Eks meilt ka küsiti, et miks nii kiiresti ja nii noorelt, aga juba poole aasta pärast (peale suhte algust) oli kindel tunne, et tahan selle inimesega koos vanaks jääda, temal samuti. Ehitame koos tulevikku, õpime, meil on tuleviku plaanid ja liigume sinna ühiselt. Ei kahetse, et vara abiellusime. Pealegi on iga aasta tore ja uhke tunne aastapäeva tähistada. Ikkagi kuidagi kindel ja turvaline tunne on sõrmust kanda.
Aga eks see asi ole individuaalne, mis sobib ühele ei pruugi sobida teisele. Pole ühtset retsepti mis töötaks kõigile, austagem kõigi valikuid.

Abielu annab selles mõttes mõningase kindlustunde et mees vähemalt mõtleb enne kui vasakule panema hakkab. Vastasel juhul on naisel ettekääne lahutuseks ja 50% abielu jooksul soetatud vara omandamiseks. Kui naine ja mees lihtsalt koos elavad, siis pole naisel üldse mingit garantiid. Vabaabielu pole üldse mingi normaalne kooselu vorm sellises suhtes kus on lapsed, igasugune juriidiline vastutus puudub. Igaüks tuleb ja läheb millal tahab.

5a abielus Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Abiellusin 13 kuud pärast suhte algust. Siiani hea
> olla. Eks meilt ka küsiti, et miks nii kiiresti j
> a nii noorelt, aga juba poole aasta pärast (peale
> suhte algust) oli kindel tunne, et tahan selle ini
> mesega koos vanaks jääda, temal samuti. Ehitame ko
> os tulevikku, õpime, meil on tuleviku plaanid ja l
> iigume sinna ühiselt. Ei kahetse, et vara abiellus
> ime. Pealegi on iga aasta tore ja uhke tunne aasta
> päeva tähistada. Ikkagi kuidagi kindel ja turvalin
> e tunne on sõrmust kanda.
> Aga eks see asi ole
> individuaalne, mis sobib ühele ei pruugi sobida te
> isele. Pole ühtset retsepti mis töötaks kõigile, a
> ustagem kõigi valikuid.

ja 5a koos elanud inimestel ei või sarnaseid tundeid olla. ja selleks, et midagi paika panevat öelda abielu ja selle püsimise kohta, palun tule postita siia no ütleme 25 aaasta pärast.

Olin 22, kui abiellusin- enne seda kooselu 4 aastat. Peale abiellumist olime koos veel 5 aastat, kuniks lahutasime- mõlemil oli kõrvalsuhe. Nüüd olnud lahus 3 aastat ja jälle meil susiseb. Kui uuesti kokku tagasi läheksime- kas abielluksin uuesti temaga? Kui palub, siis jah, aga ootama/ nõudma talt seda ei hakkaks- sest paber ei muuda teda mulle armsamaks - kui kaks hinge pühenduvad teineteisele, siis seda ka ilma paberita.

Aga tänapäeval eiolegi keegi nõus elama ilma külmkapi, televiisori, pesumasina ja arvutita! Inimesed soetavad endale kõigepealt esmavajalikud esemed, enamus noori inimesi elavad siiski üürikodudes, mille eest maksmiseks läheb ikka omajagu raha - no kui sellest vinklist vaadata, siis kulutused pulmadele ei mahu ju kuidagi eelarvesse. Elu saab paika, armastus on, pere on, lapsed on teretulnud! Kui nüüd peale kodutehnikale võetud järelmaksude peaks veel võtma laenu, et saaka pulmi pidada, võib pere majandusolukord üsna raskeks minna. Ega siis see kallis abielugi püsi.

mina koos elanud 8 ja pool aastat. Tahtsin ka juba esimesel aastal abielluda, aga mees ütles, et oota, küll jõuab. Praegu olnud mõned tülid ja ma rets õnnelik, et saaks päevapealt minema kõndida, kui soovin. Võtaks oma vara ja asjad, ei oleks vara jagamist ega midagi. Kuidagi kerge ja hea tunne on nii elada :)

Abieluettepanek tuli peale 3,5 aastat kooselu. 9 kuu pärast olid pulmad. Lapsed sündisid muidugi peale pulmi, sest olin põhimõttega, et enne abielu ma lapsi mehele ei sünnita. Õnneks mees seda ei eeldanudki.

Õega juhtus aga selline lugu, et õde soovis alguses abielluda, st peale 1-2 aastat kooselu algust. Kuid mees ei teinud ega teinud ettepanekut, õde ootas ja tegi sel teemal ka vihjeid. Kui mees otsustas siis lõpuks abieluettepaneku 9 aastat peale kooselu algust teha, siis andis õde korvi. Ütles, et enam ei näe pulmadel mingit pointi. Et see pole enam "see".

"Elame koos juba 2 aastat ja ei tunne vajadust abiellumise järele" - nojah, mis siin ikka öelda. Sa võid naerda palju tahad, aga tegemist ei ole sinu mehega. Tegemist on vaba mehega, kes lihtsalt praegu elab sinuga koos. Nagu korterikaaslane. Ja kes ei tunne mingit vajadust sinuga abiellumise järele.
Naer läbi pisarate...

Ma arvan, kui paaris inimesed armastavad üksteist, siis pole see abielupaber ja allkiri mitte nii tähtis, kui nende tunded. Päikest.

oled liiga palju loomaaias käind, need seal puuris pole ka abielus, aga näe, sigivad ja sügavad üksteist

Abielludes tõotati vanasti "olla koos heas ja halvas kuni surm meid lahutab", või umbes nii. Tänapäeval ei ole inimestel tihti vastutustunnet, ei olda valmis raskustega silmitsi seisma. Kergem on ära minna, kui rutiin või kõrvalahvatlused tulevad. Need tulevad aga niikuinii. Ja lahkuda on ju palju kergem, nagu eespoolgi keegi mainis, kui abielus ei olda. Ehk siis mina arvan, et ei abielluta paljuski sellepärast, et ei olda valmis lubama "olla koos nii heas kui halvas". Kui suhte alguses seda lubada ei julgeta, siis ei saagi loota, et raskusi KOOS ületatakse. Aga kui naine nõustub niimoodi aastaid lihtsalt koos elama, milleks siis kurta, et "uskumatu, tal on keegi teine!". Armumine läheb üle ja mees ei ole ju teile lubanud, et on koos ka halvas (ehk siis rutiinis näiteks). Ta ei ole olnud valmis kinnitama, et soovib ennast siduda - ta lihtsalt elas koos, kuni oli hea. Tööleping on tal ju kindlasti olemas? Loomulikult on ka teistsuguseid käsitlusi, aga minu oma on selline!

meil jookseb teine kooseluaasta ja ma ootan juba kannatamatult abieluettepanekut. olen ka teinud konkreetseid vihjeid nalja võtmes. selle mõttes, et mitte liiga tõsiselt, vaid nagu naljaga pooleks (nt kui filmis on mingi pulmastseen vms). mees teab väga hästi, et soovin abielluda ja alati kui filmis mingi pulmateema on, siis ta kohe piilub mu nägu :D mees ise on öelnud, et küll ta teeb ettepaneku, et siis kui õige aeg on. nojah, ma loodan,et see õige aeg väga pikalt tal ei tule. võiks ikka 1-2 aasta jooksul tulla :) ma saan aru, et praegu on meil nö prioriteetsemaid asju kui pulmad ja pidu (koolilõpp, uus töö, maja ehitus, korteri remont).. aga kihluda võiks ju ikka, see ei tähenda, et kohe peaks pulmad ja peo maha pidama ;)

Abielluda ei saa mehe tahte vastaselt aga lapsi saab sünnitada mehe tahte vastaselt. Seetõttu ongi enne lapsed ja siis abielu ei tulegi üldse. Õige oleks abielluda suurest kirest armastusest, mitte tutvuda aastaid kuni suur kire juba vaibunud on. Sest suurele kirele armastusele tuleks abieluga i le justkui täpp veel pealegi. Kõik ühest suhtest teise jooksvad inimesed lõhuvad enda emotsioonaalset taset. Ja lõpuks ei osata isegi iseend armastada. Paljud ei leiagi suurt armastust oma elus, miks siis need, kes selle leidnud on - peavad ootamA abieluga- et järsku me ikka ei sobi? Äkki on kuskil veel suurem armastus ja see õige? Nii muudkui mõeldes- ei saagi oma elu nautida. Muudkui uusi suhteid luues- näed ikkagi, et pole täiesti veatud ja täiuslikku inimest olemas. Abielu on naisele uhkus. See näitab, et teda on tahetud terveks eluks. Teisel juhul on ta enda ja teiste silmis mehe mängukann, mida mehel lihtne välja vahetada. Peaaegu kohustuste vabalt. Veel: kui mees on lahutatud siis ta on järelikult abiellunud armastusest suurest. Ja mina olen saanud siis tema kui lahutatud mehe - järelikult ma ei ole esimene ja tulikuum armastus vaid Teine, teisene. Niiet kui mees ühele naisele jah ütleb ongi paberilgi , et teised naised on eluks ajaks teisejärgulised!!!!! Kõiki lahutatud mehi ma ka nii vaatan kui nad uut silmarõõmuga uut suhet loovad.

Me oleme suhtes olnud 3,5 aastat, sellest 2,5 aastat oleme koos elanud. Abielust oleme rääkinud, kuid mees ütleb, et küll jõuab selleni ka. Sisimas ma ikka ootan väga, et mees mind ka naiseks paluks. Reaalselt mõeldes aga saan aru, et hetkel on suuresti asi raha taha jäänud. Lõpetasime alles sel aastal ülikooli. Ülikooli ajal käisime mõlemad osalise ajaga tööl. Kuna oleme mõlemad suurest perest, siis vanemad pole meid rahaliselt õpingute ajal aidata saanud. Saadud palk läks kõik üürile, kommunaalidele, toidule. Priisata pole millegagi saanud. Nüüd oleme esimest kuud mõlemad erialasel tööl ja saame ka raha kõrvale hakata panema.
Me armastame üksteist väga, hoolime teineteisest ja meil on tugev suhe. Kuid elame juba argist elu, suur säde ja kirg on möödas. Tunnen, et tegelikult on see õige abiellumise aeg justkui möödas.

Jäädki ootama oma abielu. See mehike ei kosigi sind. Kui sind tõeliselt armastaks oleks ta seda juba ammu teinud. Raha pole siinkohal mingi argument.
Ma ütlen mis edasi juhtub. Varsti läheb kirg lõplikult mööda ja mehike leiab endale armukese. Siis tuled siia tagasi ja teed teema milles küsid et mida oma "mehega" peale hakata.
Kui tahad seda oluorda vältida, siis nõua ise oma "mehelt" abielu. Kui keeldub-jäta maha. Säde ja kirg niikuinii möödas.

Raha võib küll argument olla, kui naine õhkab suurte ja uhkete pulmade järgi. Oled sa üldse rääkinud mehega abielust? Ootad, et ta su mõtteid loeks. Anna teada, et sulle kõlbab tagashoidlik paariminek, pole vaja lossi, miljonikleiti ja sadat külalist.

Ära muretse, mees armastab sind kindlasti. Mehed seda just kardavad, et abielu tapab armastuse. Kumbki ei viitsi nagu pingutada enam, kittel selga ja dressipüksid jalga. Kui ei sobi, siis ei hakka sobima ka paberiga ja paber ei hoia teie tundeid kuidagi erksamana. Vajub lonti vaatamata sõrmusele.

Olen talle viimase poole aasta jooksul mitu vihjet teinud. Ükskord ütles, et kihlasõrmus peaks olema ikka hästi uhke ja maksma terve kuupalga. Ütlesin, et mulle ei ole tähtis kallis sõrmus ega uhke pidu (olen tegelikult oma olemuselt juba tagasihoidlik). Isegi leppisime kokku, kus kunagi võiksime pulmapeo teha (meie esimene kohtingupaik), armas väike restoran mere ääres. Siis mees ütleski, et küll me selleni siis ka ükskord jõuame, lähima 5 aasta jooksul. Mina tegin suured silmad, et 5 aastat peab siis veel ootama? Siis mees ütles, et no 5 aasta jooksul võib ka olla 2 aasta pärast vms. Et selline ebakonkreetne jutt. Ja sinna see asi jäi. Ma pole rohkem tahtnud pinda ka käia, tema teab, et soovin abielluda. Praegu mitmed sõbrannad ka abiellunud ja siis ikka selle läbi saab ka vihjata,et sooviksin ka ühist perenime ja nii.

oli ka algul tutvus siis algas kooselu kuidagi imelikult, mees väitis etonväsinud ja ei jaksa pikka maad koju sõit, ilm kapaha ja jäi ööseks. öösel ronis minu voodisse ka
nii hakkaski käima minu juurest tööle, õhtul tuli hommikul läks.
ootasin ka ettepnekut, oli sellest juttugi, muide mehe algatusel
sündis laps, teinegi-
nüd ma enam ei oodanud ei ettepanekut ega abielu
vaid hoopis seda kuidas mehest lahti saada, sest selliselt koos elada abielumata ei soovinud

Ei tasu alahinnata mehi. Tean väga mitmeid, kes saavad väga hästi aru, et naine pidevalt vihjab soovist abielluda või kihluda, kuid mees just kiuste ei taha - ei tasu mehele pinda käia ja välja nõuda sellist asja. Abielu ei ole siiski jõulukingi väljanurumine, vaid mõlemi jaoks eluliselt tähtis otsus - mõlemad peavad abiellumise soovis ise selgusele jõudma, mitte teise mahitusel. Sõbra naine ka koguaeg tüütas sõpra, sõber meelega ei teinud abieluettepanekut, sest siis see ettepanek kõlaks stiilis: noh tahtsid, võta siis oma sõrmus. Asi peab ikka omal algatusel ja südamest tulema. Kord räägitud ja selgeks tehtud, ei tasu rohkem vihjata pidevalt ega mees loll ei ole, et aru ei saa. Selline pindakäimine on lihtsalt nõme. Kas naised ise aru ei saa, ja pannes end meeste asemel, oleksite õnnelikud, kui naine pidevalt igal võimalikul moel vihjaks?Mõistlikel meestel on oma ajakava ja plaan elukorralduse osas - a la lähima viie aasta sees peaks lapse saama, abielluma, korteri muretsema jne. Ja minuarust on sul päris hästi läinud, kui oled saanud vastuse, et "küll jõuab ka selleni". See tähendab, et kui ta ükskord tunneb, et keegi enam pinda ei käi ja ta saab MEES olla ja ISE otsustada et NÜÜD, siis ta teeb selle ära. Ma küll ei tahaks teha käsu peale abieluettepanekut. Vaatan siin neid nn mõistlikke aegasid kooseluks enne abieluettepaneku tegemist, no ma ei tea, kui arvestada siin kes ootavad juba peale aastat ja max 3 aastat, siis minu võib küll maha kanda. Mulle tehti abieluettepanek peale 8 aastat koosolemist. Erinevus on see, et lapsi ei ole ja ma ei põdenud ega muretsenud selle ettepaneku pärast (ehk ei nõudnud välja seda)samuti ma ei vihjanud. Samas kunagi kui üldse selliseid elulisi asju arutatud sai, sai ka arutatud seda, et lapsed peaksid abielus sündima ning sai ka selgeks, et mõlemad soovivad kunagi abielluda (ajakava ei täpsustanud). Sellest teadmisest piisas.

Minul on alati olnud põhimõte, et enne abiellutakse ja siis saadase lapsi. Oma eelmises pikaajalises suhtes ootasin abieluettepanekut, aga seda ei tulnudki, kuigi suhte alguses sai asad selgeks räägitud ja mehe sõnad olid, et "kunagi kindlasti". Kui millalgi ise teema üles võtsin, väitis mees, et tema ei tahagi kunagi abielluda, sest abiellumine on nõme ja nagunii enamus abielusid lahutatakse ja milleks üldse see paber. Kui ma oleksin teadnud, et temal on minust nii erinev seisukoht nii olulises asjas, poleks na temale nii palju aastaid oma elust kinkinud. Kui ma poleks aga ise teemat üles võtnud, oleksin ilmselt pensionini vaguralt oodanud, et mind naiseks võetaks. Õnneks ei olnud ma lahku minnes veel nii lootusetult vana, et oleks pidanud maha matma unistuse kunagi emaks saada.
Leidsin millalgi, pärast lahkumiekust ülesaamist uue armastuse. Mehe, kelle tõekspidamised on minu omadega sarnased ja kes ei muuda hiljem oma öeldut kategooriliselt vastupidiseks. Tema palus minu kätt ilma, et ma oleks pidanud teemat ise üles võtma, sest tema ei tahtnud aastate kaupa oodata. Mees tahtis ise ka väga peret luua ja last saada.
Tänaseks olen õnnelik abikaasa oma mehe kõrval ning ühe armsa põngerja ema. Kui oleksin aga jäänud esimese elukaaslase kõrvale ootama, millal täitub lubadus "kunagi kindlasti", oleksin praegu keskeale lähenev kibestunud lastetu vanatüdruk, kes on oma "peikale" küljesoojendajaks ja kokaks-koristajaks.