Pulmad
Abieluettepanek
| .......... 17. november 2014, kl 12.43 |
| eit 16. detsember 2014, kl 12.32 |
30+ Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> > . Noor inimene peab siiski enne abielu saama sarvi
> maha joosta ja erinevaid partnereid proovida (meh
> ed), sest muidu hakkavad nad seda tegema 35-45selt
> . Maha jooksmata ju mehed oma sarvi ei jäta!
Elukogenud naisena pean ütlema, et kahjuks need jooksjad jäävadki oma sarvi maha jooksma. Jooksevad nii 25- kui 45-aastaselt, jooksevad nii kaua kui enam seltskonnalõviks ei sobi ja siis muutuvad kibestunud vanameesteks. Liigne liberaalne suhtumine suguelusse ei ole inimeste vaimsele seisundile kahjuks kasuks tulnud.
-------------------------------------------------------
> > . Noor inimene peab siiski enne abielu saama sarvi
> maha joosta ja erinevaid partnereid proovida (meh
> ed), sest muidu hakkavad nad seda tegema 35-45selt
> . Maha jooksmata ju mehed oma sarvi ei jäta!
Elukogenud naisena pean ütlema, et kahjuks need jooksjad jäävadki oma sarvi maha jooksma. Jooksevad nii 25- kui 45-aastaselt, jooksevad nii kaua kui enam seltskonnalõviks ei sobi ja siis muutuvad kibestunud vanameesteks. Liigne liberaalne suhtumine suguelusse ei ole inimeste vaimsele seisundile kahjuks kasuks tulnud.
| vanaeit 16. detsember 2014, kl 17.46 |
| Helle 18. detsember 2014, kl 11.23 |
Üllatavalt närviline kommenteerimine, peab ütlema...
Mina pooldan abielu. Kas abieluetepaneku peaks üllatusena tegema mees või sina, teemaalgataja, peaks seda enne talle vihjama - õiget vastust saad teada vaid sa ise. Iga paar on omamoodi, iga suhe erinev ja mismoodi teie jaoks on kõige parem ja õigem, teate ka ainult te ise. Vanusel ei ole tähtsust, kui elatakse koos ja luuakse ühist tulevikku. Minu arust on sellisel juhul õigem abielluda, sest nii on mõlemad pooled ka seaduslikult kaitstud kõigeks selleks, mille eest siin hoiatavad paljud kommenteerijad. Paljud on siin kinnitanud nagu tõelised teadmamehed, et nagunii lähete lahku. On siis parem elada elukaaslastena 20 aastat ja siis lahku minnes avastada, et kõik koosloodu ei olegi nii ühine kui seda arvati? Kuidas tekkivad just need õnnetud üksikemad, kes ühel päeval leiavad end lapse ja seljakotiga tänavalt, sest maja ja autod ja kõik muu oli mehe ostetud ja kuulubki mehele ning nüüd tema 10 aastat nooremale naisele (tuginen jällegi eelnevate kommenteerijate "teadmistele"). Ning aastaid koos elatud ja loodud kodu ei ole enam naise kodu, sest seaduse silmis ei ole ta mitte keegi. Või olgu selle lahku minekuga nagu on, alati ei ole elus lahkuminek see, mis päeva pealt probleemiks võib kerkida. Mis saab siis, kui üks elukaaslastest satub õnnetusse, juhtub tervisega midagi või suisa sureb? Kuidas sa haiglas tõestad, et oled pereliige või elukaaslase sugulastele selgeks teed, et teie koos ostetud maja peaks pärima sina, mitte nemad jne. Ühesõnaga - üks asi on tunded, armastus, soovid - nende järgi me reeglina tegutseme. Aga hoopis teine asi on juriidiline pool ning selle poole olulisus saab sageli selgeks alles siis kui on hilja...
Nii et ühist tulevikku luues oleks mõistlik see ka seaduse silmis kehtivaks luua. Õnne ja armastust pikaks ajaks!
Mina pooldan abielu. Kas abieluetepaneku peaks üllatusena tegema mees või sina, teemaalgataja, peaks seda enne talle vihjama - õiget vastust saad teada vaid sa ise. Iga paar on omamoodi, iga suhe erinev ja mismoodi teie jaoks on kõige parem ja õigem, teate ka ainult te ise. Vanusel ei ole tähtsust, kui elatakse koos ja luuakse ühist tulevikku. Minu arust on sellisel juhul õigem abielluda, sest nii on mõlemad pooled ka seaduslikult kaitstud kõigeks selleks, mille eest siin hoiatavad paljud kommenteerijad. Paljud on siin kinnitanud nagu tõelised teadmamehed, et nagunii lähete lahku. On siis parem elada elukaaslastena 20 aastat ja siis lahku minnes avastada, et kõik koosloodu ei olegi nii ühine kui seda arvati? Kuidas tekkivad just need õnnetud üksikemad, kes ühel päeval leiavad end lapse ja seljakotiga tänavalt, sest maja ja autod ja kõik muu oli mehe ostetud ja kuulubki mehele ning nüüd tema 10 aastat nooremale naisele (tuginen jällegi eelnevate kommenteerijate "teadmistele"). Ning aastaid koos elatud ja loodud kodu ei ole enam naise kodu, sest seaduse silmis ei ole ta mitte keegi. Või olgu selle lahku minekuga nagu on, alati ei ole elus lahkuminek see, mis päeva pealt probleemiks võib kerkida. Mis saab siis, kui üks elukaaslastest satub õnnetusse, juhtub tervisega midagi või suisa sureb? Kuidas sa haiglas tõestad, et oled pereliige või elukaaslase sugulastele selgeks teed, et teie koos ostetud maja peaks pärima sina, mitte nemad jne. Ühesõnaga - üks asi on tunded, armastus, soovid - nende järgi me reeglina tegutseme. Aga hoopis teine asi on juriidiline pool ning selle poole olulisus saab sageli selgeks alles siis kui on hilja...
Nii et ühist tulevikku luues oleks mõistlik see ka seaduse silmis kehtivaks luua. Õnne ja armastust pikaks ajaks!
| eid_1505085e84745f 13. mai 2015, kl 18.14 | Registreerus: 9 aastat tagasi Postitusi: 1 |
See on väga kummaline, kuidas üks hetk matertatakse inimesi, kes abielluvad, olles suhtes olnud kauem kui kolm aastat, samas aga tehakse maha kui noored abielluda tahavad. Väga nõme igatahes.
Minu vanemad abiellusid ka noorelt, ema ei olnud veel kahekümnenegi. Nüüd on kakskümmend aastat koos olnud ja tõenäoliselt on koos kuni surmani.
Kõige õigem on ikkagi kuulata oma südant ja mõistust, talitada nende järgi, mitte kuulata seda, mida võhivõõrad kusagil foorumis räägivad. Jõudu!
Minu vanemad abiellusid ka noorelt, ema ei olnud veel kahekümnenegi. Nüüd on kakskümmend aastat koos olnud ja tõenäoliselt on koos kuni surmani.
Kõige õigem on ikkagi kuulata oma südant ja mõistust, talitada nende järgi, mitte kuulata seda, mida võhivõõrad kusagil foorumis räägivad. Jõudu!
| naima 19. mai 2015, kl 09.29 |
Liiga noored olete abiellumiseks! Te vabandust aga ise lapsed veel! Parem elage niisama, õppige, tehke karjääri ja nautige reisimist ja pidutsemast!
90 % tõenäosusega teie suhe ei jää püsima puhtalt seetõttu, et liiga noorelt kokku saadud. Räägin enda kogemusest.
Alla 28 ei olda piisavalt küpsed nii tõsiseks sammuks ja vastutuseks nagu abielu ja lapsed.
Mees pea enne abiellumist kindlasti ka jõudma "sarved maha joosta", et mitte hakata seda 30-selt tegema.
90 % tõenäosusega teie suhe ei jää püsima puhtalt seetõttu, et liiga noorelt kokku saadud. Räägin enda kogemusest.
Alla 28 ei olda piisavalt küpsed nii tõsiseks sammuks ja vastutuseks nagu abielu ja lapsed.
Mees pea enne abiellumist kindlasti ka jõudma "sarved maha joosta", et mitte hakata seda 30-selt tegema.
| naima 19. mai 2015, kl 09.32 |
Aga te võite selle 10% sisse sattuda, kes jäävad kokku vaatamata noorusele. Oleneb teie iseloomudest ja kodusest kasvatusest eelkõige.
Abieluettepaneku teemal-see peaks kindlasti ikka MEHELT tulema. Kuid miski ei keela naisel teha väikeseid vihjeid abielu teemal (pulmateemalist filmi vaadates, kaupluse vaateaknal pruutkleiti nähes vms), siis saab mees aru, et naist huvitab abielu ja ta seda oluliseks peab.
Abieluettepaneku teemal-see peaks kindlasti ikka MEHELT tulema. Kuid miski ei keela naisel teha väikeseid vihjeid abielu teemal (pulmateemalist filmi vaadates, kaupluse vaateaknal pruutkleiti nähes vms), siis saab mees aru, et naist huvitab abielu ja ta seda oluliseks peab.
| K 20. mai 2015, kl 12.43 |
Inimesed, te ajate mul südame pahaks!
Teemaalgataja küsib nõu - kuidagi ei jää muljet, et ta sooviks meest endaga vägisi siduda. Jah, üldiselt ei jää noorelt abiellunud/kokkusaanud inimesed kokku. Aga see ei tähenda, et ei peaks abielluma! Tehke mis soovite, keegi ei saa teile öelda, mis on õigem või vale! Oma elu ei saa elamata jätta sellepärast, et trollid internetis nii soovitavad. Ja kes teab, võib-olla olete teie need, kes jäävad kokku! See, et paar kibestunud vanaeite siin räägivad et NEMAD ei tunne kedagi pole küll sinu mure - eks inimese kohta ütlebki see midagi, kes on ta sõbrad... Hehehe... Nii et kritiseerijad, vaadake peeglisse (ja vähem internetifoorumitesse).
Vastuseks küsimusele - täiesti ok on, et avaldad ise soovi. Sa ei pea selleks ühele põlvele langema vms, vaid räägi lihtsalt oma soovidest ja nägemusest.
Teemaalgataja küsib nõu - kuidagi ei jää muljet, et ta sooviks meest endaga vägisi siduda. Jah, üldiselt ei jää noorelt abiellunud/kokkusaanud inimesed kokku. Aga see ei tähenda, et ei peaks abielluma! Tehke mis soovite, keegi ei saa teile öelda, mis on õigem või vale! Oma elu ei saa elamata jätta sellepärast, et trollid internetis nii soovitavad. Ja kes teab, võib-olla olete teie need, kes jäävad kokku! See, et paar kibestunud vanaeite siin räägivad et NEMAD ei tunne kedagi pole küll sinu mure - eks inimese kohta ütlebki see midagi, kes on ta sõbrad... Hehehe... Nii et kritiseerijad, vaadake peeglisse (ja vähem internetifoorumitesse).
Vastuseks küsimusele - täiesti ok on, et avaldad ise soovi. Sa ei pea selleks ühele põlvele langema vms, vaid räägi lihtsalt oma soovidest ja nägemusest.
| Teemaalgataja 12. juuni 2015, kl 15.41 |
Nüüdseks oleme nii kaugel, et oleme õnnelikult kihlunud ja pulmakuupäevgi paigas. Mees palus siis kätt paar kuud tagasi ja rääkis, et on seda juba pikalt plaaninud ja tahtis seda teha väga läbimõeldult ja üllatada mind. See oli tõesti minu elu ilusaim päev ja oleme mõlemad väga õnnelikud.
| Teemaalgataja 24. juuni 2015, kl 17.38 |
Nüüdseks siis asjast niipalju, et pulmad tühistatud ja kihlus lõpetatud. Selgus, et mehe pikkade komandeeringute põhjuseks oli naise ja lapse olemasolu, kellest mul aimuga polnud. Selgus ka miks mees vägagi pikka kihlust soovis. Seda mitte suurest vanamoodsast romantikast nagu ta ise väitis, vaid soovis vaikselt mu seljataga lahutusasjad korda ajada.
| Tegelik teemaalgataja 25. juuni 2015, kl 18.53 |
| Paaris või paaritu 11. september 2022, kl 17.36 |
Lisa postitus