Oleme mehega koos olnud kohe 4 aastat. Vanust minul 22, temal 23. Oleme rääkinud abieluteemal, mõlemad oleme pooldajad. Mina tunnen juba praegu soovi abielluda ja ei näe ka ühtegi takistust, miks ei võiks. Käime mõlemad tööl, paneme iga kuu raha kõrvale ka suuremateks väljaminekuteks.
Kas Teie mehed on ise tulnud selle peale, et võiks naise kätt paluda või olete enne rääkinud sel teemal, et nüüd võiks?
Ma kujutan ideaalis ette, et mees teeb ettepaneku ja seejärel abiellume. Ei tahaks nagu väga mehele hakata vihjama ka, tundub sellise pealesurumisena?

mina vihjasin, mees ütles, no teeme ära siis. käepalumist kui sellist ei olnudki aga kuidagai iseenesest ja loomulikult asi kulges. nüüdseks koos väga pikka aega juba:)

Kas sa nimetad 23-aastast poissi "meheks"? Hmmm.... Et siis poiss oli 18-19, kui talle käpa peale panid? Ja kohe arvadki tõsimeeli, et sina oledki see õige naine tema jaoks, kuni surm teid lahutab?!
Lase nüüd ikka poisil natukene meheks saada, pealegi kas ta üldse ongi kunagi ühegi teise naisega peale sinu olnud? Mees tahab ju ikka veidi kogemusi omandada ja naisi tundma õppida, et see üks ja ainuke ja õige enda jaoks välja valida.

Mis mõtet on mehel abielulepingule alla kirjutada? Kas teil on tõesti nii palju vaba raha, et seda jagada pulmakorraldajate, organiseerijate, advokaatide, kohtunike ja 100 muu inimesega? Miks mitte seda raha pigem lapse jaoks koguda?

Ja tõepoolest arvad, et elad 60 aastat sama inimesega koos? Kui palju selliseid inimesi sinu ümber on?

85% enne 30-ndat eluaastat abiellunud inimesed lahutavad. Kordan: 85%
Ent kui paljud arvasid ekslikult, et nad on koos igavest aega igavesti? Kõik.

Kui te olete õnnelikud, siis miks on tarvis olukorda muuta? Iga minu abiellunud tuttav on lahutanud.

Lisaks veel ühe kasuliku teadmise: abieluleping meest kinni EI hoia. Küll võib see tuua väga väga palju kaklust ja vaidlusi. Elukogemus õpetab.

Olen juba 50 aastat ilmas elanud, ja võin, käsi südamel, vanduda, et ei tea mitte ainsatki abielu, mis oleks püsima jäänud, mis on 20-ndates eluaastates sõlmitud. Olgu siis põhjuseks soovimatu laps, mis naise poolt on peale surutud, või naine on kuidagi muul moel osanud asjad nii seada, et pannud mehe fakti ette, et "kas abielu või lahkuminek". Sundabielu võib mõnel juhul isegi 10-15 aastat kesta, kuid reeglina minnakse 3-5 aasta pärast lahku. Mees saab natuke vanemaks ja hakkab aru saama, et tegelikult oli naine see, kes tema ära võttis, ja üldiselt meestele selline mõte pähe ei mahu. Varem või hiljem tahavad nad ISE endale naise võtta, kes 30-selt, kes 40-selt.

Jah, meil mõlemal on see tõesti esimene tõsine suhe. Armastame üktsteist ja suuri tülisid pole olnud, väikesd erimeelsused muidugi on olnud. Hetkel tunnen, et oleme teineteisele õiged ja mehe käitumisest ja ütlemistest saan aru, et ka tema tunneb nii. Muidugi ei saa mitte keegi kunagi öelda, et me jääme kindlasti igavesti kokku. Minu jaoks ei ole abielu selleks, et meest kuidagi kinni hoida. See on minu jaoks märk, et tahame terve ülejäänud elu tõesti üksteisele pühendada (saan aru, et on inimesi, kes arvab, et paber ei muuda midagi, ega ei muudagi. Kuid me mõlemad pooldame abielu).
Ja näiteid pikaajalistest abieludest on meil lähiringkonnas küll. Esiteks juba meie mõlema vanemad abiellusid 20-ndate aastate alguses ja on koos juba olnud 30+ aastat.

Võin veel lisada, et mul omal on poeg 20-ndate alguses, ja olen temaga sel teemal rääkinud, et ega ta ei lase mõnel naisel ennast hoovi tõmmata või endale last pähe määrida, ja poeg ütleb küll, et ta ei ole iialgi nii rumal, et abielluks naisega, keda ta tegelikult ei taha. No elame-näeme.

Võin sulle öelda, et tänapäeval on seadused tehtud selliseks, et abieludest võidavad ainult advokaadid.

Sinu vanemad sündisid ajal, kui mehed ja naised ei töötanud koos samades firmades. Samuti ei suhelnud nad iga päev võõrastega facebookis.

Mina ei tea küll mitte ühtegi sellist abielu. KÕIK, kordan KÕIK 20-25-aastaselt abiellunud mehed on nüüdseks teist korda abielus ja seda 10 aastat noorema naisega. Minu vanematel on 7 aastat vanusevahet (isa abiellus noorelt, läks lahku), minu vanaisal-vanaemal oli 7 aastat vahet, minu mehe õde on oma mehest 7 aastat noorem (mehel samuti teine abielu), minu sõbrannad on kõik lahutatud, kes abiellusid 20-25-aastase poisiga - mingi "maagiline" 7 aastat tundub ilmselt parim vanusevahe olema, sest kõik sellised abielud, kus mees on TEIST korda abielus ja vanusevahe on 7-17 aastat, need abielud on tõesti püsima jäänud.
Sina, kes sa oled praegu 22, peaksid leidma 30-aastase mehe, kui tahad abielluda. Las see 23-aastane poiss õpib elu tundma, kui sa praegu sunnid teda abielluma, siis teed ühe mehepoja väga õnnetuks.

Ei taha küll pahasti öelda, aga teemaalgataja elab hallutsinatsioonides, kui arvab et kõige esimene püsisuhe jääb püsima. Eriti veel facebooki-ajastul.

35-aastaseks saades ei vaata mees 25-aastaseid naisi? Tule tagasi maa peale. :)

Mu oma vanemad on ka ca 30 aastat koos olnud juba ja vanavanemad juba üle 45 aasta.

Olles ise kahekümnendate keskel, ei hakka mina küll ühegi naisega end abiellumisega siduma. Kuskil 40-aastaselt ehk võibolla. Elu vaja enne tarvis näha ja maailmas ringi reisida. Seda ei saa ju teha, kui mingi kriiskava naisega arvestama.

Kui peab*

te mõlemad raiskate aega, see poiss on liiga noor, et abielluda nii vana naisega nagu sina. poiss las vaatab ringi ja tutvub teiste tüdrukutega ka, ning sina otsi kohe 30-35-aastane mees, kes on lõpuks ehk jõudnud arusaamisele, et "naine peaks ju ikka ka olema".

Ma tean paljusid, kelle abielu on püsima jäänud. Mu oma hea sõbranna hakkas koos elama poisiga 15 aastaselt ja siiani koos (nüüd 40) - õnnelikult. Ja muidugi on nad abielus, vist abiellusid 17 aastaselt. Mina abiellusin 18 aastaselt. Tõsi olen lahutatud, aga alles peale 17 a abielu ja meil on kolm toredat last ning me saame omavahel ülihästi läbi.
Mul on sulle hea soovitus :) Ära kuula, mida teised räägivad - see on sinu ja su mehe vaheline asi. Küsi, mida ta asjast arvab, et aru saada, kuidas ta soovib, kas abielluda või mitte; millal; kas sa peaksid märku andma, et sooviksid; või peaksid ootama. Võid rääkida ausalt, mis sind vaevab, kas on hirm, et abielu ei jää püsima, raha läheb liiga palju. Või on hirm, et 10 aasta pärast ta ei tahagi enam abielluda, aga selleks ajaks vbl juba ka lapsed. Uuri, millised on tema hirmud. Nii lihtne on mingite stampidega üksteisele pähe lajatada, aga jube keeruline on mõista. Ja üleüldse, kui tahad, et suhe oleks hea ka edaspidi, püüa teha nii, et mees ei kardaks avaldada tõde.

teemaalgataja, ma küll ei tea, miks, aga peale mari on siia ainult mingid hallutsinogeenseid seeni näksinud suhtehälvikud mölisema sattunud. saada kogu see kamp kukele ja tee risti vastupidi sellele ibale, mida nad siin ajavad.

vötab hoopis naine mehe ära:) mehelt ettepanekut jäädki ootama...

Enamike siinsete soovituste järgi peaksin ma üldse oma kallima maha jätma, kuna me oleme noored. Et ärgu ma üldse raisaku oma mehe aega.
Keegi siin eespool ütles, et ei tasu noorena võtta kriiskavat naist kõrvale, kes elu kinni hoiab ja reisida ei lase. Ma nüüd küll kuidagi aru ei saa, kuidas me teineteise elu segame, me ju elamegi KOOS seda elu: käime koos matkamas, reisimas, meil on tekkinud ka ühised hobid ja huvid, millega tegeleme. Me naudime seda aega, kui oleme koos.

Me ei ole kumbki mingid pidutsejad ega seikluste (erinevate partnerite/üheöösuhete) otsijad. Mind on juba kasvatatud nii, et kui kedagi endale kõrvale leiad, siis vaata ja arutle kohe endamisi, kas ta on see inimene, kellega sa tahad koos veeta oma elu. Ma ei näe mõtet lihtsalt kellegagi koos elada, kui ma ei näe temas oma tulevast abikaasat.

Ka mina arvan,et vara, kui laps sünnib võib olukord muutuda.

Täiesti masendav on lugeda, et peateksegi nagu normaalseks, et abiellutakse ja siis normaalne, et lahutatakse õige pea. Ja veel enam - mõni mees kirjutab, et siis ongi normaalne vahetada oma laste ema 10.a noorema tibi vastu.
Nutt tuleb peale päriselt. Ise ka teate kui õnnetuks te selliste lahkuminekutega oma lapsed teete??

Ja teemaalgatajale - me olime 24 ja 27 kui hakkasime arutama abiellumist mehega. Meil polnudki mingit ettepanekut. Oligi selline kahe inimese omavaheline arutelu, et oleme koos olnud 2.a ja soovime last ja hakata enda oma kodu peale mõtlema ja tundus igati loogiline samm, et võiksime kanda ka kõik ühist perekonnanime. Loomulikult oli meil ka suur armastus :)

Nüüd oleme olnud 10.a koos, sellest 7.a abielus ja 2 lapse vanemad. Ei raiugi nui neljaks, et oleme koos elu lõpuni (loodetavasti oleme) ja kui ka peaks me lahku minema siis olen ma siiski õnnelik, et minu lapsed sündisid abiellu ja vähemalt nende lapsepõlv oli teadmises, et nende isa armastab ja austab nende ema.

Räägi temaga kohe sellest.
Ära jää ootama ja lootma.

Mina jäin vaikselt ootama, ei tahtnud peale suruda ja ootasin 5 ja pool aastat. Siis käis klõks ära ütlesin et lähen minema, mees ütles muidugi et ära mine abiellume kui sa tahad ja teeme kõike aga siis ma mõistsin, et ma enam ei taha temaga abielluda. Me olime liiga kaua ühe koha peal tammunud.

Üksikemasid on veel liiga vähe. Kes loll ikka raha kogub ja maailmas ringi vaatab? Las lapsed varastavad poodidest ise omale sööki. Abiellu ja lase kohe laps ära teha. Mida sa veel ootad?

Huvitava statistikana võin öelda, et meie peres on põlvkondade kaupa kõik alla 30-aastaselt abiellunud ja kõik abielud on püsima jäänud (seni) kuni surmani. Mina ise veel kõige vanemana, olin ikka 25 küünalt tordil juba ära näinud ja puha. :) (Nüüd 45.) Ja ka sõprade seas, kes kahekümnendates abiellusid, ei ole eriti lahutatuid. Vanemad said keskkoolis kokku ja koos siiani, vahel suisa paha vaadata, kui käsikäes ringi jalutavad. :D Nii et ära kuula teiste juttu, kõik sõltub sellest, mis inimesed te ise olete ja millised on teie väärtushinnangud. Ja see, et äkki 20 aasta pärast emmal-kummal kiiks kallale tuleb, ei ole põhjus, miks praegu ei pea õnnelik olema. Või need 20 aastat selle kiiksuni, mida ei pruugigi tulla.

Ühe pere "statistika"?

Just nii. Sest eespool kirjutatakse jumala veendunult, kuidas "mitte keegi," "mitte kunagi" jnejnejne.

Põlvkondade kaupa... No ajad on ka teised olnud, kus lahutamine oli suht keeruline, sest üksi ilma meheta elamine tundus naisele kõige hullem variant. Nooh olgu joodik ja vägivaldne ning käib teistes naistes, aga kaine peaga ikka lõhub talvepuud ära ja viskab paar rutsi söögirahaks. Üksik lastega naine mõisteti hukka ja haletseti.

Minu arvates peaks ühel noorel inimesel olema ka iseseisev periood elus. Kahekümnendate alguses pole vaja veel kodu mängida. Liiga vara kokkuelajad neiud muutuvad kuidagi sellisteks hädisteks ja üritavad meeleheitlikutl abielu välja pressida. Nad ei seisa iseseisvalt püsti.

Kuule neiuke, miks nii vara? Kas su mees on mõne teise naisega ka kunagi olnud? Kui mitte, siis on tegelikult halvasti. Varem või hiljem hakkab kummitama mõte, et kuidas mõni teine naine oleks. Lase tal veel ringi vaadata ja teistega ka semmida ning veenduda, et sa oled see parim. Jõuga päitsed pähe, siis ei jää see abielu kestma ega mees sulle truuks.

Minu arvates üks häda ja õnnetus, kui tütarlaps nii noorelt peigmehe leiab. Iga ema peaks tegema endast parima, et tütar varakult hariduse ja iseseisvuse oma prioriteediks seaks ja teadlikult hoiduks suhtesse sattumiset. Esimene tore poiss, kes su kooliteele satub, on väga väikse tõenäosusega ühtlasi see kõige sobivam eluteel. Sa muutud küpsedes ja su eelistused on hoopis teised kui pubekana. Jäädes selle esimese juurde muutud sookaseks, kes väheviljakas pinnal hakkama püüab saada, aga kasv on vändrik ja kõver.

Eelmisele:
Miks sa arvad, et ma ei tee endast parimat, et haridust saada?
Ma lõpetasin just bakalaureuse, läksin erialast tööd tegema juba ülikooli ajal. Hetkel õpin magistrantuuris ja käin tööl ikka edasi. Mees on samuti ülikooli lõpetanud. Ma ei ole suhtes olemise tõttu küll kuidagi kooli kõrvale jätnud.

Ise arvan 2 asja:
Abieluettepanek peab ikka mehelt tulema ja kihlasõrmus.

Kas tänapäeval on mõtet enne 30 abielluda? Tutvuskonnas on kõik 20-ndate algul abiellunud paarid juba lahus kahjuks. Noor inimene peab siiski enne abielu saama sarvi maha joosta ja erinevaid partnereid proovida (mehed), sest muidu hakkavad nad seda tegema 35-45selt. Maha jooksmata ju mehed oma sarvi ei jäta!