Üllatavalt närviline kommenteerimine, peab ütlema...
Mina pooldan abielu. Kas abieluetepaneku peaks üllatusena tegema mees või sina, teemaalgataja, peaks seda enne talle vihjama - õiget vastust saad teada vaid sa ise. Iga paar on omamoodi, iga suhe erinev ja mismoodi teie jaoks on kõige parem ja õigem, teate ka ainult te ise. Vanusel ei ole tähtsust, kui elatakse koos ja luuakse ühist tulevikku. Minu arust on sellisel juhul õigem abielluda, sest nii on mõlemad pooled ka seaduslikult kaitstud kõigeks selleks, mille eest siin hoiatavad paljud kommenteerijad. Paljud on siin kinnitanud nagu tõelised teadmamehed, et nagunii lähete lahku. On siis parem elada elukaaslastena 20 aastat ja siis lahku minnes avastada, et kõik koosloodu ei olegi nii ühine kui seda arvati? Kuidas tekkivad just need õnnetud üksikemad, kes ühel päeval leiavad end lapse ja seljakotiga tänavalt, sest maja ja autod ja kõik muu oli mehe ostetud ja kuulubki mehele ning nüüd tema 10 aastat nooremale naisele (tuginen jällegi eelnevate kommenteerijate "teadmistele"). Ning aastaid koos elatud ja loodud kodu ei ole enam naise kodu, sest seaduse silmis ei ole ta mitte keegi. Või olgu selle lahku minekuga nagu on, alati ei ole elus lahkuminek see, mis päeva pealt probleemiks võib kerkida. Mis saab siis, kui üks elukaaslastest satub õnnetusse, juhtub tervisega midagi või suisa sureb? Kuidas sa haiglas tõestad, et oled pereliige või elukaaslase sugulastele selgeks teed, et teie koos ostetud maja peaks pärima sina, mitte nemad jne. Ühesõnaga - üks asi on tunded, armastus, soovid - nende järgi me reeglina tegutseme. Aga hoopis teine asi on juriidiline pool ning selle poole olulisus saab sageli selgeks alles siis kui on hilja...
Nii et ühist tulevikku luues oleks mõistlik see ka seaduse silmis kehtivaks luua. Õnne ja armastust pikaks ajaks!