Kui mees ei taha abielluda ega isegi registeerida. mida siis teha?
ise nagu väga sooviks.
Ega vist midagi muud üle ei jää kui sellega leppida??

Otsi endale Mees. See mees Sinust vaevalt peab.

Üldiselt suhtes kui teisel inimesel on mingi kindel põhimõte või soov siis on jah kaks varianti- ära minna või leppida.

Kui Sinu jaoks on abiellumine oluline, siis see teema hakkab Sind üha rohkem häirima. Kooselu on õnnelik siis, kui mõlemad tahavad vaba kooselu, kui üks tahab enamat, siis......lihtsalt see saab teie vahel barjääriks. Sa ei pea sellega leppima.

kaua koos olete olnud?
mõnikord tahavad naised juba poole aasta pärast abielluda..

Registreerimine ongi ju abiellumine? Või mõtled abiellumise all suuri pulmi või kiriklikku laulatust? Abiellumine on abielu registeerimine ning registreerimisel registreeritaksegi abielu ju.

Miu mees ka ei taha abielluda aga mina tahan väga.Me oleme kokkuloodud nagu tema seda ütleb.Ma saan temast aru miks tema ei taha kuna me räägime kõikidest asjadest.Mu mees on korra olnud abielus aga nende abielu läks luhta kuna naine petis teda ja tal on ikka kartus.
Need inimesed kes sulle soovitasid ta maha jätta on LOLLID.
Ma mõistan ja toetan teda ja loodan et kunagi ta ikka teeb mulle selle ettepaneku.
Ma loodan et sa ikka mõtled ja küsid endalt kas sulle on tähtis oma mees või abielu? Ja mõtle kas sa ARMASTAD teda.Ja kas sa tahaksid üldse temaga vananeda.

minul tahab kaaslane väga abielluda,mina olen juba pikas abielus olnud ja ei näe sellel mõtet.kui olete kokku loodud siiis olete ka vabalt elades koos.jah,tõsi kui oleks vaba raha siis teeks tõesti peo lähedastele ja sõpradele.

a milleks abielu?ma ka ei taha.olen rahul kui vabasuhe on.

kui usaldus on olemas ,siis milleks see iganenud tobedus

mehed on selles asjas pikaldasemad lihtsalt!

Mul ka tuttav tahtis abielluda kui neil laps sündis aga mees mitte mingil juhul. Lihtsalt kartis ja lükkas aga asja edasi. Nüüd laps 8-ne ja lõpuks mees ütles, et ok teeme selle hirmsa asja ära. Nüüd juba 3 kuud abielus ja mees täitsa rahul :)

Aga miks on naine see kes peab austama mehe soovi mitte abielluda? Miks ei võiks mees naise soovile vastu tulla - eriti kuna "tema moodi" (ehk siis niisama kooselus) on juba oldud küll. Kui ka lapsed plaanis, siis on minu arvates väga oluline, et pere oleks ka ametlikult tervik: on asjaajamine lihtsam ja selgem ja dokumentidelt kohe näha, et inimesed on seotud.

Teemaalgataja, kui see on sinu jaoks probleem, siis räägi oma mehega sellest. Kui ta sinu mure mutta tambib ja ühtegi kompromissi ei proovigi leida, siis on järelikult ikka paras mühakas sulle sattunud.

mis ajast abiellumine kellelgi kohustuslikuks on muutunud? Mida see abielu annab teile?
See vaidlus läheb suht samasse auku, et kas paberitega tõukoer või krants. Mis poolest üks teisest halvem on?
Kui mees ei taha abielluda siis jäta ta rahule. Mees tahab äkki, et sa talle oma parima sõbrannaga kahekesi voodimõnu pakuksite ja sellega ei ole sina nõus aga tema jubedalt tahad.
Teatud asjad lihtsalt ongi ainult ühe poole huvis ja miks teine peab nii jubedalt peale käima`Ela ise ja lase ka teisel elada.

värk...
Ühesõnaga selles mõttes polnud sama, et minu jaoks polnud eluunistus abielluda. Minu jaoks polnud vahet, kuidas ma elan oma armastatuga...
Mingi aeg oli mingi unitus, aga sedagi lühiajaliselt. Mees tegi paar korda (kooselu algus aastatel) ka abieluettepaneku, kuid tegudeni ei jõudnud. Mina ka pinda ei käi, et kas lähme saksi või mitte...
Aeg läks, aastad läksid ja mingi 8 aastat hiljem teatas, et ta peab ikka mind naiseks võtma. Mina seda loomulikult tõsiselt ei võtnud. Mõtlesin, et jälle suu soojaks. Aga näe, üks päev ennem Eestist lahkumist sõidutas mind saksi ja tegime need avaldused ära. Hiljem jutu käigus ta mainis, et varem kartis nagu, mida seda ei tea ja kui aus olla ei tahagi teada...
Mehed on ses osas pikema juhtmega küll. Pinda käia pole mõtet, see teeb asjast veel suurema probleemi. Seega mina soovitan, anna aega, äkki tahab ta veel täpsemalt selgusele jõuda, mida ja kuidas ta tahab. Mehed üldjuhul on sellised, et kui võtavad naise, siis korra. Neile ei istu see pidev abikaasade vahetus. Ehk tahab ta täiesti 100% kindel olla, et oled ainus ja õige...

Mina ei saa aru sellest, et kui keegi on oma elus vea teinud ja valinud kord vale partneri, abiellunud ja abielu on lõppenud lahutusega, miks peavad selle vea eest maksma teised? Ehk siis kui mees leiab uue naise ja tegu on tõelise armastusega, miks peaks ta pelgama uuesti abielluda? ja millega on uus naine ära teeninud nn. elukaaslase rolli kogu eluks, kuna mees tegi kord valesid valikuid? Minu meelest näitab abielu eelkõige austust partneri vastu, see on märk kogu maailmale, et see naine on minuga. Abielu on märk pühendusmisest ja vastutusest.

ilus lugeda siin, kuidas naised ei saa aru, et neid sõna otseses mõttes litsidena peetakse ja veel kiidavad takka... keppida kõlbab, avalikult abikaasaks ei kõlba - ja mõni veel uhke ka sellise alanduse juures

korjake oma väärikus kokku, eesti naised ja tehke tegemist vaid MEESTEGA, mitte troppidega

irw, ja see on kõik, milleks sa võimeline oled?
kas su irvituse taha mahub selline arusaamine, et MA EI TAHA ABIELLUDA? ega tee seda kunagi, isegi siis, kui poolemeelne irw siin lipakaks sõimab.
ytle, mis vahet on abielunaisel või mitteabielunaisel kui mees kas peab armukest, on joodik, on mängur, teeb kylapeale vallaslapsi või lihtsalt lambist astub minema? kas siis on yks väärikam naine kui teine? lapsed on rõõmsad sellise tõpra nime kandes ja sa ise lausa hangud suurest õnnest?
ytlen ausalt, et ma oleks iga kell see teine, kes ei pea pärast suu ammuli mehe käest abieluvaralepingu tõttu palukesi välja kisklema ega temaga koos mingit paberimajandust täitma hakkama.
õnnelikult on võimalik elada nii yht kui teist moodi. mulle yleyldse meeldib ise oma ressurssidega arvestada ja hakkama saada. kuna iseendaga veel ei abielluta, siis jääb ära.
kes unistab valgest kleidist, see abiellugu. aga kõik ei ole sellest unistanud, vaid elavad ilma pidustusteta vaikselt ja õnnelikult.

Mina tahan ka abielluda ja mees mitte.Mees tudvustab mind võõrastele nagu oma abikaasat, mul on natuke imelik sellepärast.
Sõprade ja sugulastega on raske, nad ju ikka uurivad, et miks abielus pole, mina valetada ei oska ja siis tekib piinlik vaikus.
Loodan ka , et ehk kunagi mees muudab meelt.

me elasime mehega 4 aastat koos kuni ta lõpuks otsustas ettepaneku teha.mina talle kordagi peale ei käinud!nüüd kuu aega abiellus ja ega erilist vahet see pereellu ei toond)

Kui mees ei taha , siis peab ikka mingi põhjus olema,,, arvan. Ise olin oma mehega koos 11 aastat enne abiellumist, ega ma ise ka varem ei tahtnud - alles siis olime 100% kindlad, et tahame elu lõpuni koos olla. Nii, et kannatust!

/Need inimesed kes sulle soovitasid ta maha jätta on LOLLID.
Ma mõistan ja toetan teda ja loodan et kunagi ta ikka teeb mulle selle ettepaneku.
Ma loodan et sa ikka mõtled ja küsid endalt kas sulle on tähtis oma mees või abielu? /

See ootamine ja lootmine ei vii kuhugi, ainult raisatud aeg ja pettumus. Üldiselt on nii, et kui mees selle naisega abielluda tahab, siis enamasti jõuab ta selle mõtteni juba 1-1,5 kooseluaasta jooksul. Kui see kuumim aeg möödas, siis pole mehel enam motivatsioonigi abielluda(naiselt kõik kätte saadud, teineteisega ära harjutud, armumise roosad prillid üle läinud).
Minu jaoks olid nii mees kui abielu ühevõrra olulised ja lõpuks panin mehe ultimaatumi ette. Tulemus: läksime lahku.Ja mul on võimalus nüüd kohata meest, kelle eluarusaamad minu omadega kokku langevad, et abielu ja lapsed seejärel.

sellised naised väärivad imetlust!

tegelikult on seda kõike siin väga valus lugeda.

Minu meelest see vaikselt ootamine ja lootmine on palju lollim kui jätta maha mees, kellele sinu õnn korda ei lähe.
Olen 1,5 aastat kooselus ja vaikselt hakkab kopp ette saama... ise ma abieluga pinda ei käi - olen küll otse välja öelnud, et see on minu jaoks oluline.
Enda jaoks olen paika pannud, et kui 2 aastat kooselu täitub ja ei mingit ettepanekut, siis on lahkuminek. Miks mina pean olema see, kes oma soove alla surub ja tema soovitud elu elab?
Ma armastan teda ja koos on hea, nii et lahkuminek kindlasti ei saa kerge olema. Samas tean ennast, et kui midagi kripeldab, siis ega see üle ei lähe, aina rohkem ja rohkem hakkab närima, nii et lõpptulemus oleks nagunii tüliga lahkuminek.

Kuidas sellest aru ei saada. Olen samuti arvamusel, et kui mees ikka veel ei taha, siis pole ta 100% kindel kah. Mis selles sõrmuses, nimes, paberis, kleidis NII ERILIST on, et seda nagu "hingeõnnistust" tahetakse. Ma olen ise ka abielus, aga ausalt, see mu eluunistus ka polnud. Minu jaoks ei muutunud muud mitte midagi, kui ainult nimi. Kõik muu on ju sama. Kooselu oli ennem 8 aastat, ennem kui abiellusime. Nüüdseks oleme koos olnud 10 aastat. Lapski on olemas, ennem abielu. Pinda käimisega ajad oma mehe hoopis minema.
Mu sõbranna pressis mehelt abielu oma teiste sõbrannade abiga välja. Olen arvamusel, et abielu peab olema siiski mõlema soov,mitte et sa teed seda kellegi survel (näiteks veneajal abielluti kohe kui laps oli valmis tehtud, haige mõtlemine). Teine asi, igaüks ei soovi SUURI pulmi. Minu arust on näiteks üldse abielu kahe armastava inimese asi, seda ei pea kõigile eksponeerima.
Soovitan siiski aega anda mehele. Pärast 1-2 aastast kooselu mees küll sul otsuses kindel olla ei saa, ei usu mina. Ja ei ole enam keskaeg, et keegi sind lihtsalt kooselu pärast litsiks peab. Seda võivad pigem arvata pensionärid või siis iganenud arusaamaga inimesed

ja kes need siis tegelikult on, kes elavad abiellumata koos? kes nad on üksteisele?

vastus: kui mitte hoorad, siis lihtsalt: eikeegi

fakt kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ja kes need siis tegelikult on, kes elavad
> abiellumata koos? kes nad on üksteisele?
>
> vastus: kui mitte hoorad, siis lihtsalt: eikeegi

Tänapäeval on vabaabielu täiesti arvestatav kooselu mudel. Isegi pangas on see arvastatav ja mujal asutustes samuti. Ei mõista sind tänapäeval keegi hukka, kui pole abielus. Esiteks peaks see olema mõlema soov ja abiellumiseks on vaja mingeid resursse ka. Pangast laenu võtta abiellumiseks on ka äärmine tobedus.
Ja hoorad ja litsaid on need kes igaühega magavad. Kui elad kellegi kindlaga koos, siis ma ei näe küll põhjust kedagi hooraks või litsaiks nimetada. Keskajal oli nii, et ennem abielluti, siis tuli alles kõik muu. Aga siis polnud naisel sellist sõnaõigust ka. Pean siiski paremaks seda varianti, et elad koos ja vaatad mis suhtest saab, ja siis abiellud. Kui seda, et ennem abielu, siis laps, siis oih kooselust ei tulnudki miskit välja ja siis lahutus....

kui juriidiliselt võtta, siis elukaaslane ongi sulle tegelikult eikeegi.
lihtsam on mitte abielluda, sest seda soosib ka praegune ühiskond. pangadki annavad "vabaabielule" soosingu. kaotame siis üldse abielu mõiste.
abielludes ei muutu ju otseselt mitte midagi, sa elad ja oled ju ikka inimesega koos. miks seda teha ei taheta (ei pea ju kulutama üldse müstilisi summasid)? eks kõige suurem põhjus on see, et elatakse koos kui lihtsalt sekspartnerid, päris õiget pole leitud, nüüd on ka "moes" sage partnerite vahetus ja katsu siis koguaeg lahutada.

Minul oli mehega sellest suur tüli. Lapsi ta tahtis, aga abielluda mitte. Minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu saada laps mehega, kes ei taha ennast minuga siduda. Lõpuks mees siis kähvas, et ah, teeme siis ära, siis tema vähemalt saab lapse.
No ja siis jõudis mulle kohale, et no mida krt - mul pole ju vaja abielu, mis oleks nagu välja pressitud, et ma saan küll sõrmuse, aga pean selle eest nn lapsega maksma. Tahtsin, et mehe jaoks on abielu minuga õnn, et ta ise tahaks mind naiseks ja siis saaksime lapsed. Mingi hädaabivariant ei sobinud. Nii et keerasin piltlikult jalapealt ringi ja kõndisin 4,5-aastasest tõsisest suhtest minema.
Hiljem ta veel helistas ja ütles, et võiks uuesti proovida, aga minu poolt polnud enam mingit tahtmist, uskumatu, aga mu tunded lihtsalt kadusid... pole isegi kordagi nutnud selle lahkumineku pärast.
Vanust mul juba 30 ja mees iseenesest oli hea mees, aga siiski ei kahetse, et ära tulin.

lihtne õelda, et pulma iseenest ei maksa midagi. Formaalsus on jah ainult 300.- Aga tahaks näha paari, kes ainult maksab 300.- ja läheb kohale, viskab allkirjad ja kogu moos. Arvan, et iga pruudi(ka normaalse peiu unistus) unistus on siiski mingigi mälestus oma pulmapäevast. Isegi kui teete seda kahekesi, soovid viisakat riietust, sõrmuseid (mis pole hetkel just kõige odavamad, ka trditsioonilised mitte), lilli, soengut, meiki ja mingit meeldejäävat üritust koos värske kaasaga. Meil läks see kõik kokku ca.7000.-
Polnud pidu lähedastele, tõsiselt ainult päev endale, aga sinna oli arvestatud ka viimane penn, mis sinna alla läks. Lähedased said teated koos fotoga. Nii, et ürituse tegime ainult endale.
Juriidilisest pildist jah, elukaaslane pole mitte keegi. Aga eks igaühel on omad põhimõtted.