Jagage oma imenippi, mismoodi teil õnnestub meestelt abieluettepanekut saada? Mida imet selleks tegema peab?
(lihtsalt kena, saleda, hea iseloomuga, toreda, truu, maj. iseseisva jne naiseks olemisest ei piisa nagu elu näitab).

Aga mulle hakati sellega enne peale käima kui ma veel korralikult armunudki polnud.
Seega, kõik on ikka inimeses kinni.

Aga kas te olete omavahel üldse kunagi arutanud, et selline asi nagu abielu üldse kunagi kõne alla tuleks? Mõni inimene on ju niiiiii kategooriliselt abiellumise vastu ja kui sellisega koos elad, siis arvatavasti mingit ettepanekut kunagi ei tulegi.

Mina rääkisin mehega juba suhteliselt alguses, et mina tahan endale perekonda, mis on abikaasa ja laps/lapsed. Ja et ei kavatse vallalisena ühtegi last sünnitada.

valem oli S= 2x a+b.

Raha pani asjad paika
ELs ja ka mujal riikides arvestatakse kõikvõimalikke peretoetusi ja soodustusi ainult abielus olevatele inimestele, lihtne.

kui naine peab abielu millekski selliseks, kuhu meest tuleb püüda ja meelitada ja nipitada, siis ei ole probleem mitte mehes, vaid ikka naises.

No eks naine, kes tahaks abielus olla, aga abieluvihjet ei tule ega tule, hakkab mingil hetkel ju mõtlema, et kas selleks peab äkitsi mingit nippi või meelitust kasutama. Tekib huvi, et kuda teised naised abieluni jõudnud. Ja mis selleski halba kui meelitab abiellu kuna naise unistuseks on elada mitte mingisuguse elukaaslase vaid abikaasaga? Trikitamine ja nipitamine iseenesest ei tähenda halbu kavatsusi.

ja kui saabki kuidagi selle abielu välja pressida, siis on õnn õuel ja kohe palju parem ja täisväärtuslikum tunne kui lihtsalt elukaaslasega elades?

Hm . Mina ei tahtnud üldse abielluda . Mees käis peale . Minu jaoks polnud abiellumine kunagi oluline. Lõpuks mõtlesin , et kuna koos juba pikalt oldud siis ja lahku minna ka pole plaanis võib ju ka abielluda. Nüüd aasta jagu abileus ja mis seal ikka muutunud on . Oma nimega pole siiani harjunud.

minu mees põhjendas ettepanekut tehes, et tahab olla kindel, et meiega kõik OK kui temaga peaks midagi juhtuma.
ise ei pidanud vajalikuks kuna olen juba abielus olnud kunagi ja see lõppes õnnetult-lahkuminekuga.
kunagi ammu sai abiellutud lapse pärast, sest nii oli kombeks.

Sai kunagi suhte alguses mainitud, et mina sooviks enne lapsesaamist abielluda. Kui siis mehel suur lapsesaamissoov tuli, tuli ka sõrmus.

Ma rääkisin ka juba varakult oma arusaamadest: enne abielu ja siis lapsed. Mees sai asjast täiesti aru ja (kuigi enda jaoks niiväga vajalikuks ei pidanudki) palus mind naiseks pärast umbes pooleteistaastast suhet-kooselu. Millalgi ütles ka kavalalt, et eks kord elus peaks iga inimene ikka ühe korraliku pulma ka pidama ja see, et tal see kunagi varem oli ära olnud, et tähenda, et mina peaks sellest ilma jääma :)

see peaks olema ikka kahe inimese ühine soov, mitte meelitus ega välja pressimine. Seega alustuseks, tuleks antud asjast rääkida, oma põhimõtetest. Kui mees on ikka 2 käega vastu, ega miski muutu ka. Abielu välja pressimine on sama hea kui abielu vägisi, minu arust...Kui oma tõekspidamised selgeks teed ja sellele mingit vastukaja ei tule, siis järelikult ei arvata abielust midagi...

Mitte kellelegi ei saa mitte midagi peale sundida!

sama teema nagu talvisel mõtleja. suhte alguses selgitasime mõlemad oma ootused...kui on soov pere luua, siis peab enne abielus olema. temal samad mõtted - ytleski, et naisega, kes abielluda ei taha, ta suhet luua ei saaks, sest abielu on tema jaoks väärtus.

Mina ei teinud selleks midagi.Mees oli aktiivne ja palus mind naiseks.Nüüdseks oleme 16 aastat õnnelikus abielus olnud ja meil on kolm tarka ning toredat last.Meie suhte alguses kui ämmal-äial hõbepulmad olid,mõtlesin et jumal kui pikk aeg on 25 aastat.Kuid olles ise üle kümne aasta abielus,oleme mehega arutanud kui kiiresti see aeg on tegelikult möödunud ja samas tundub nagu oleksime ainult paar aastat koos olnud.Igatsus teineteise järgi ja tahe koos olla on jätkuvalt sama suur kui see oli suhte alguses.Isiklikult arvan samuti, et sundida ei saa kedagi.Minu noorem õde elab siiani mehega vabaabielu ja seda 15 aastat.Neil samuti lapsed.Õde ise kätt ei palu ja samas peale mehele ei käi.Minu abikaasa aga on kasvanud perekonnas kus kindlad traditsioonid paigas ja tema jaoks on abielu täiesti loomulik.

Mul on üks sõbranna, kes umbes 23-selt teadis kindlalt, et tahab abielu ja hakkas selle poole liikuma nii: alati, kui oli mehega pool aastat (päevapealt) suhelnud ja ettepanekut polnud tulnud, siis lõpetas järsult suhte. Mõnele mehele mõjus päris rängalt see... kuna sõbranna on ilus-tark-osav, siis uue kaaslase leidmisega polnud tal kunagi probleeme ja tema nn mees nr.5 tegi talle ka ettepaneku ja nüüdseks on nad üle 4 aasta abielus olnud.
Paljud naised ilmselt teevadki vea sellega, et elavad aastaid koos, ootavad ja vihjavad, aga midagi ei tee. Öeldakse ju, et mees teeb ettepaneku naisele, kellest ta kardab muul juhul ilma jääda. Aga kui naine /vlba ka lapsed/ nagunii juba olemas on - milleks siis veel ettepanekuga jamada?

just vihjad ,et hakkaks õige lahku minema .. nii pool naljaga.Ja siis kas tuleb ettepanek v saad aru ,et seda ei tulegi kunagi :)

/mul on üks sõbranna, kes umbes 23-selt teadis kindlalt, et tahab abielu ja hakkas selle poole liikuma nii: alati, kui oli mehega pool aastat (päevapealt) suhelnud ja ettepanekut polnud tulnud, siis lõpetas järsult suhte. /

See on tegelikult kaval taktika: ühelt poolt ei raiska naine enda aega ja teisalt saab sellistele meestele "koha kätte näidata". Ise arvan, et max 1 aasta oodata on ok. Enne vast olekski liiga vara abielust mõelda. Aga kui aasta pärast ka ettepanekut ei tule, siis ongi paras aeg ühes aastapäeva tähistamisega mehele ka öelda, et nägemist! Ma ei raiska oma aega ja liigun uutele jahimaadele.

Ei raiska oma aega . ja liigun uutele jahimaadele . Liigud ainult siis kui sa ei armasta seda meest . Kui sa armastad teda päriselt ei lahku sa niisama midagi .

ei saa õunapuult nõuda, et te apelsine kannaks-iga mees ei olegi suuteline ettepanekut tegema nagu ka abielus olema.
Mina pole teda sundinud, oleme 3 aastat koos ja nüüb plaanime abielluda ka, sest ülikool saab läbi.
Me oleme alla 25 aastased aga ilmselt vanamoodsad, sest tahame elulõpuni koos olla.
Naised, ärge leppige igava/rumala/egoistliku/liiderliku mehega, et ainult mehele saada!
Stabiilsust ja mõistust

On naised kellega abiellutakse ja on need kellega ei abielluta. see on kohe näha kui inimesega suhtled.
ma arvan, et see "imevägi" on armastus. Kui mees armastab, siis ta tahab selle naisega abielluda, aga armastust ei esine nii palju. pooled kooselud on selle pärast, et teine on "lihtsalt kena, sale, hea iseloomuga, tore, truu, maj. iseseisev jne"
üksi ka nagu niru olla.

See muidugi huvitav kui alaväärseks mõni naine end peab ja tema ainasaks elueesmärgiks on mehele saada. Mees valige ikka ise valjä, mitte ärge oodake, millal teid välja valitaks, naiseks võetakse. Abielupaber teid ngunii kinni ei liimi ega õnnele garantiid ei anna. Armastus pole paraku ka asi, mis alati ja igavesti lõputult kulgeb. Enamus paare siiski abiellub armastusest, aga iga kolmas neist läheb hiljem lahku. Mida nooremalt abiellutakse, seda suurema tõenäosusega lahku minnakse. Noored tunnevad seda armastust eriti jõuliselt ja uhkelt ja loomulikult kindlad oma kuni surm kooselus. See on üks ilus ja roosa seebimull, mis noore inimese ajus tekib nii lihtsalt.

Kas selleks peab kohe abielluma, et elulõpuni koos olla? Ilma tunnistuseta ei saa elatud? Peate nii noorelt vana inimese moodi proua ja härra olema? Nautike ikka noore inimese elu ka. Küll te selle rõngaga olla jõuate terve elu. Pubekahormoonid pole teie vanuses veel tegutsemist lõpetanud ja ahviarmastus kerge tekkima. Vaata tõele näkku - armastada ja paar olla saab ka ilma ametliku paberita.

Omal selline olukord, et oleme üle 4a nüüd juba koos olnud (tema on 29, ma 25). Ja paar korda selle aja jooksul on abielu teema jutuks ka tulnud ja tean et tal on kindel veendumus et lapsed ei tohiks enne abielu olla.

Armastus / kiindumus / kirg - kõik on veel alles; ja armastus on aastatega kasvanud.
Aga mida siiani pole olnud - on ettepanek... Hmm... Kardab...? :)

Ega see abielu tegelikult mu jaoks nii ülimalt oluline ei ole. Aga vahel tekib mõte, et kui juba nii kaua koos oldud, võiks ju asja ametlikuks teha. Kuigi ma tean et ka ilma paberita jääme me kokku. Või äkki oli kellelgi eelkirjutanul õigus et meest peab äraminekuga ähvardama hakkama..? No siis jääb abiellumata vist :D

Njaa...no meil oli ntx üldse naljakas olukord. Nimelt mingi aasta või nii olin mina see, kes tegi delikaatseid vihjeid, et võiks abielluda. Vaatasin, et kuskile ei jõua need pillatud laused ja lõpuks loobusin. Jõudsin juba harjuda mõttega, et elame rõõmsalt vabaabielu ja kui aus olla siis isegi mulle sobis väga see. Kuniks siis selle hetkeni kui mu mees tuli missioonilt koju puhkusele ja palus mind naiseks. Vot nii...elu üllatab just siis kui sa seda kõige vähem oodata oskad! Nii et nüüdseks olen õnnelik kohlatu ja planeerin meie pulmi mis peaksid loodetavasti Itaalias toimuma:D

Mul on üks sõbranna, kes umbes 23-selt teadis kindlalt, et tahab abielu ja hakkas selle poole liikuma nii: alati, kui oli mehega pool aastat (päevapealt) suhelnud ja ettepanekut polnud tulnud, siis lõpetas järsult suhte. Mõnele mehele mõjus päris rängalt see... kuna sõbranna on ilus-tark-osav, siis uue kaaslase leidmisega polnud tal kunagi probleeme ja tema nn mees nr.5 tegi talle ka ettepaneku ja nüüdseks on nad üle 4 aasta abielus olnud.

Masendav sõbranna. Sellist nii intensiivselt ärakasutatud naist ei taha vist küll ükski mees

Ja ta oleks pidanud siis sinu asemel ootamagi kuni mõni mees suvatseb ettepaneku teha? Ma leian et väga õigesti tegi.

Naljakas on vaadata kuidas abielus naised peavad end mitte-abielus olevatest kuidagi justkui paremateks. See on vist "kellel on kallim auto ja pikem noku" variant naiste moodi.

"Mul on üks sõbranna, kes umbes 23-selt teadis kindlalt, et tahab abielu ja hakkas selle poole liikuma nii: alati, kui oli mehega pool aastat (päevapealt) suhelnud ja ettepanekut polnud tulnud, siis lõpetas järsult suhte. ja tema nn mees nr.5 tegi talle ka ettepaneku ja nüüdseks on nad üle 4 aasta abielus olnud"

Mõni eespool ütles, et masendav sõbranna, kuid ma leian, et õigesti tegi! Aplaus. Naise parim ja viljakaim iga on ju lühikest aega e. 20-35 ning pole mõtet raisata end meeste peale kes sind "tõsiselt ei võta" (loe: abieluettepanekut ei tee). Pole hullemat asja, kui raisata oma noorest elust 10 a tühja oodates-lootes ning lapsesaamist edasi lükates ning siis lahku minna kui juba nr.30 ette keeranud.Ja vastada, et sul pole ei abielu, perekonda,lapsi ega midagi peale karjääri.