tahan teha juttu abiellumisest aga mitte nii et see tunduks ettepanekuna, ettepaneku peab ikka mees tegema.. varem olen öelnud et abielu pole mulle tähtis, aga nüüd olen hakanud teisi mõtlema. palun häid soovitusi

kaua koos olete olnud?

ehk kõigepealt tasuks rääkida abielust üldiselt. uurida, mida partner sellest asjast arvab jne.

löö moeajakiri lahti kus pulmakleidid sees ja siis lehitsedes nagu muuseas hakake pulmakleiti valima . lähene mänguliselt ja tõmba partner teemasse

ütle, et saate lapse ja tahaks et laps sünniks perekonda. max 3a pärast muidugi lahutate...

No ma küll ei arva, et see laps vähem perekonda sünnib kui vanemad abielus pole.

Eks anna selgelt märku, et sina oled igati valmis abiellumiseks ja kui ta ettepaneku teeb, siis tuleb kindel jaa.

kui vanemad pol eabileus siis sünnib laps lihtsalt leibkonda

Pole kunagi mehega jutuks olnud, mis mees abielust arvab? Nosiis võta teema üles ja uuri. Ja teata omaseisukoht. Samas võib ju ka olla, et mees ei olegi abielust huvitatud.

Tee näiteks juttu, et oled viimasel ajal elu üle järele mõelnud ja tunned, et oleksid õnnelik siis, kui saaksid oma elu veeta inimese kõrval, kes oleks ka seaduslik abikaasa.
Kui selle peale mõne aja jooskul abieluettepanekut ei järgne, on selge, et mees ei ole huvitatud, et oleksid õnnelik ja terve elu tema kõrval.

parem küsi otse, kas mees oleks abiellumisest huvitatud

kui ei, siis tead, et on aeg edasi liikuda ja leida see, kes sind armastab

Ütle talle et kui midagi temaga juhtuma peaks siis mis saab sinust

Kõik eelpool loetletud soovitused on paljas õhk, kui mees on OTSUSTANUD MITTE abielluda! Olen kõik läbi proovinud: olen küsinud, mis saab minust, kui temaga midagi juhtub; olen küsinud, mis saab temast, kui minuga midagi juhtub; olen rääkinud, et tahan KA pärast surma tema kõrval olla; olen rääkinud, et ühine tuludeklaratsioon oleks tunduvalt kasulikum, sest siis saaks tema minu pealt tulumaksu tagasi; oleme üüratuid summasid maksnud minu arstiarveteks, sest mul pole ravikindlustust - mitte midagi ei loe! Üle 20 aasta oleme elanud nagu iga teine abielupaar, ainult selle vahega, et me pole abielus... Ja tead, see ON kurb!
Ja ma EI TEAGI, kuidas ja kuhu meid pärast surma maetakse, sest me oleme ju võhivõõrad inimesed teineteisele... Minu perekonna hauaplatsid on kõik Tallinnas, mehe vanemad on 100 km kaugusele maetud, mind matavad lapsed Rahumäele või Pärnamäele, isa (s.t. minu elukaaslase) matavad sugulased 100 km kaugusele tema hauaplatsile, lastel pole isegi ühte kohta, kus ema-isa "vaatamas" käia... See ON kurb...

hooraelu on tõesti kurb
ja kui naine sellist meest maha ei jäta, siis puudub ka võimalus, et keegi temaga sooviks abielluda

Mina kahjuk ei saa aru, miks üldse elatakse 20 aastat inimesega, kes sinuga ei taha abielluda, kui sina seda tahad?! See näitab, et mees ikkagi ei ole kindel või ei arva, et oled see, kellega ta surmani koos tahab olla. See ei ole kurb, minu arust on see alandav.

Õiged sõnad...

Mina kujutasin ka alati ette, et abiellume, aga ei tulnud ega tulnud seda ettepanekut.
Mehe juures maad kuulates ilmnes, et ta oleks väga nõus abielus olema, aga pulmad kui sellised ei ole tema rida.
Kuna minu ettekujutus polnud ka suur mõisamuinasjutt, pühalik laulatus või murumängutrall, leidsime mõlemale väga meeldiva lahenduse (ja see polnud käime-viskame-kahekesi-allkirjad-alla). Mida reaalsemaks pulmad mehele muutusid, seda rohkem ta just ise tahtis neid suuremaks ja uhkemaks ajada :) Ega see naiseks küsimine lõpuks muidugi jube üllatus polnud, aga... Polegi nagu tähtis.

Kuidas te siis tegite, kui saladus pole?

Kui suhe tõsiseks läks, kokku kolisime ja olime mõned aastad ka koos elanud, siis ühe filosoofilise vestluse ajal tegin oma seisukohad teatavaks - mina abieluväliseid lapsi ei sünnita põhimõtteliselt ning enne 30ndat eluaastat tahaksin tanu alla saada.
Siis jäin ootele. Aasta hiljem viidi mind sõrmuseid "proovima" suuruse teada saamiseks. Siis läksid veel mõned aastad mööda. Komekümnes sünnipäev möödus ka :(, kuid kuna mees on väärt, otsustasin veel edasi oodata. Viis kuud pärast mu 30. sünnipäeva langeti mu ette põlvili ja paluti kihlasõrmust esitledes mu kätt. No kolm aastat oli ta küll seda teadasaadud suurust oma ajus soojendanud. Abiellusime kuu aega enne mu 31. sünnipäeva.
Tegemist on lihtsalt pika vinnaga, kuid tõsise mehega, kes on abielu institutsiooni poolt. Minu vanematel möödus äsja 35., tema vanematel 33. pulmaastapäev. Positiivne eeskuju on seega meil mõlemil olemas olnud. Õnneks ei pidanud mina teada saama, mida tähendab 20 aastat kooselu mehega, kes minuga abielluda ei taha. Ma ei pidanud ka võtma vastu otsust, et siitmaalt aitab, sest mina soovin abielluda, aga tema mitte ning meie teed peavad sellepärast lahku minema. Ühesõnaga vedas mul ja seda suuresti seepärast, et tegin üsna alguses oma seisukoha selgeks, nii et ta teadis, kellega ja kuidas ta ennast seob.

Mnjahh, eks see on kahe otsaga asi. Kui ei ole ikka see õige, siis ei tule ka abieluettepanekut ja mõnes mõttes ongi parem – lähed eluga edasi ja tuleb tihti ka see õige! Mul oli enne 30 eluaastat väike kriis, et tekkis peaaegu kinnisidee, et on vaja abielluda sellega, kellega hetkel suhtes – ja üsna pikas juba – olime ja andsin sellest ka teada. Päästikuks sai üks sõbranna, kes alla aastast tutvust abielluma asus (ja ka siiani õnnelikus abielus on) ja mina hakkasin mõtlema, et mis siis minust saab - peale juba paari aastat üsna tõsist suhet ei paista abielu kuskilt… Aga ei juhtunud seda ja parem oligi! Pärast pikka lahkuminekut ja paari vallalise tüdruku aastat sattusin ootamatult kokku mehega, kes otsustas juba peale paari kuud, et ta tahab minuga abielluda (mulle ta seda siiski kohe ei öelnud veel…) ja natuke üle aasta tutvust ja koos olemist ja elamist tuli ka romantiline ühel põlvel ettepanek ja sellest veel natuke alla aasta olid ka pulmad. Minu loo järeldus on see, et kui mees on ikka otsustanud sinuga abielluda – mõnel läheb selleks kauem aega, mõnel vähem – siis ta seda ka teeb. Mul ei ole mingeid väga kindlaid vaateid abielu kohta, aga kui naise jaoks on see siiski oluline ja mängus on ka lapsed (isegi rohkem kui üks) ja kui mees jaurab, et mis see paber muudab ja see pole ju üldse oluline jms, siis ma ütleks, et kui see paber nii oluline pole, siis miks mitte seda teha, kasvõi austusest oma partneri ja mis veel olulisem – laste ema! – vastu.