Teatud vanusesse jõudes hakkavad sugulased ja sõbrad meelde tuletama seda, et millal ükskord abiellute ja lapsed saate? Kindel vastus on, et iga asi omal ajal aga mingi hetk viskab kopsu üle maksa ja tahaks kõigile öelda, et palun elage oma elu. Mida annab juurde ühele suhtele mehe perekonnanime võtmine, sõrmus ja allkirjaga paber, et oled ametlikult abielus? Kas teatud generatsioonile on täiesti vastuvõetamatu, kui laps sünnib perekonda, kus vanemad ei ole abielus?

Abielud sõlmitakse taevas, tahad et lapsel poleks isa ja perenime...

Ma arvan, et seda võiks selle konkreetse generatsiooni ja selle esindajate käest küsida. Meie peres pole näiteks kunagi olnud kombeks ei mehele-, ega lapsesaamist peale pressida. Pigem on tähtis olnud see, mida ise oma eluga teha saab - omandada haridus, leida oma koht, püüelda sihtide poole, seada oma elu korda... ja kogu kupatuse juures õnnelik olla. Ehk et kui vanemad nägid, et asjad sujuvad, siis lasid meil kõigil omapäi toimetada. See, kas reproduktsioon toimib või mitte.. ohjessas, suhted on nii ehk naa väga keerulised ja meest puu otsast või tänavanurgalt ei korja. Ja mõistlikud inimesed teavad seda, ega ürita Sinu eest Sinu elu elada. Või nina tontteabkuhu toppida.

et abielu pole tähtis, räägivad ikka ja alati need naised, keda ära pole tahetud võtta. fakt. olen näinud selliseid, algul olid nii kõvasti vastu, kui mees siiski otsustas kosida ja abielluti, siis rääkis naine ikka täiesti uut juttu, kuidas abielu on nii tähtis. silmakirjalikkuse musternäide.

pärimist võiks ka võtta kui seltskondlikku vestlust ja mitte lasta end segada, vanemate inimeste jaoks on see oluline samm, katsu parem mõista ja mõtle enda jaks välmis humoorikas ja mittemidagiütlev vastus. või siis ütlegi, et sa hoiaks selle omateada, aga et eks kui ära sünnib, siis peitma ei hakka, saate kõik kohe teada. on ikka mõnel mured.

aga huvitav, kui see abielu nii tähtis on, miks siis üle poole lahutavad ja päris kiiresti, eriti naljakas ju, abielluge või mitte, vahet pole, pea asi, et õnnelikud olete

50-aastaste pulmas olen kuulnud ja näinud kindla peale noogutamist, et ju neil ikka laps tulemas on, et abielluvad....:)
küla suud ei sulge nagunii, tee või ole kuidas oled :)

abielu on reegel neile, kes perekonna soovivad luua, kui sina ja su polt perekonda ei soovi, siis nii ütlegi küsijatele, et seksite niisama ja lapsi ei soeta

Mu meelest on antud olukorras 2 komponenti - abielu soov(imatus), ja sugulaste pealetükkivus. Mis teemaalgatajat rohkem häirib, ei oska öelda, aga ise ei saa mitte kommenteerimata jätta. :)

Abieluga on nagu on, kes ei saa või kes ei taha, lõppeks on see siiski iga paari enda otsustada. Mitte meie; või teie öelda, sest.. Vägisi ei lähe keegi paari. Aga kui süda sunnib, küll siis ka sõrmused ja allkirjad ja kõik see muu tuleb. :) Ise nähtud-tehtud.

Aga teine pool on see sugulaste susimine. Et noh... on seda siis vaja? On siis niiväga vaja oma hambaid teritada ja uurida, millal noored (või vanad) oma "porduelu" seaduslikuks teevad. Nagu sellest arupärimisest midagi muutuks. Ei muutu ju, ainult tuju läheb nii küsijal kui vastajal kehvemaks. Või oligi see eesmärk?

Aga mis mul üle mõistuse käib, on see, kui seda mehelemineku asja uuritakse puruvallalistelt, kellel pole kedagi isegi silmapiiril. Ükskõik kas soovimatuse või suutmatuse tõttu. Kas need tädikesed aru ei saa, et see teeb haiget? Kas peakski otse küsima, et miks sa, kallis tädi, mulle sedasi südamevalu teed ja mu õrna kohta osatad? Et ma tahaks küll, aga pole võimalik.

see on taktitundetus, tean naist kellel on probleeme lapse saamisega ning ei pasunda sellest - ikka ja jälle mõni tropp kukub uurima - millal siis pisiperet oodata on. Kurat küll, sõbranna on muretseb nagunii ja siis ühel sünnipäeval ujus mingi padurase ta nina alla - no millal sina siis sünnitad, ära ikka venita sellega. oleks sellele rasedale kohe vihaselt midagi nähvanud, aga hoidsin tagasi.
Muigama ajab eksnaabrinaise jutt, eks enamuse ajast käib silm sinine peas, selle kohta - et aus abielunaine on olla uhke. olgugi et see mees kes kunagi altari ette ta viis on joodik ja vägivaldne. või siis paljulapseline, kes ohib et riik ei toeta teda piisavalt, räägib, kui ukhe on olla 5 lapse ema.

Ja-jahh ainult siis pääseb uurivatest pilkudest ja küsimustest kui oled ära abiellunud ja kaks last muretsenud. Kuigi ka siis võib mõni uurida, et noooh kas kolmandat ei taha ka.

Mulle tundub, et enamus paare abiellub pigem ühiskonna surve tõttu. Pääseb tüütutest tuututajatest.

Olen olnud 15 a abielus, nüüd mitmeid aastaid nö kooselus. Ei ole mina elus kunagi täheldanud, et keegi hirmsasti abiellumist kellelegi peale sunniks ega ole ma ka ise sellise huvi või suhtumisega olnud. Võib-olla 30 a tagasi oli mingi ühiskonna surve, praegusele ajal kindlasti mitte. Mulle tundub, et praegusel ajal on pulmad lihtsalt jälle moodi läinud.
Kui kelleltki hirmsasti hakatakse uurima, et millal pulmad jne tulevad, siis sellel on ilmselt selline nägu ees, et ta neid ootab. Selliseid naisi täitsa on, kuigi nad ise kipuvad abiellumisse pealtnäha põlgusega suhtuma.
Minu jaoks on kooselul ja abielul suur vahe. Mis ei tähenda, et ma arvan, et koos elavad inimesed peaksid alati abielus olema. Kaugel sellest. Abiellumine peaks olema suur sügav soov ja kindel tunne, et tahetakse kuni lõpuni koos olla (alati see ei õnnestu ja ikka minnakse lahku, aga vähemalt peaks enne abiellumist selline kindel tunne olema). Kooselu on aga selline olevikus elamise vorm, et oleme koos, kuna meile see meeldib ja oleme koos niikaua, kuni meeldib. Tekib midagi paremat, läheme kumbki oma teed, ei teki, oleme koos lõpuni. Seega on kooselu lihtsam variant ja jätab ukse irvakile. Ja just nii ma inimestesse, kes lihtsalt koos elavad, ka suhtun - nad on lihtsalt koos, ei enamat. Abikaasa on abikaasa, elukaaslane on vaid elukaaslane.

meie suguvõsas on ka noori kes lihtsalt koos elavad, osadel on ka lapsed, osadel pole.
Kuid kui on mingi suguvõsa sündmus nt pulmad või suurem sünnnipäev siis kutsutakse pulma ikka oma sugulane, aga jäetakse kutsumata tema kaaslane.
Lihtsalt kutse kirjutatakse ühele ja palutakse teada anda osalusest. Kui siis teatab, et tuleb kaasaga siis loomulikult imestatakse, et kas on salaja abiellunud

Paluks abiellujaid mitte hukka mõista, tegemist on ikkagi olukorra selginemisega. Kui niisama koos elatakse, siis tekib küsimus, kas nad ootavad veel kedagi teist. Ehk siis kaks vaba inimest elavad koos, seega võib igaüks endale nende kodust saada partneri, kellega abielluda. Kahjuks kõlab karmilt, aga nii see on. Mõnikord peab lihtsalt asjad välja ütlema, et illusoorseid mulle purustada.

Abielu on ja jääb. Igavesti. Ja seda ei muuda.

No kamoon, abielu ei lukusta kedagi lõplikult koosellu. Abielu saab samamoodi lahutada ega hakka sõrmus kõrvetama kui teisega hüppesse minnakse. Ma ei näe mingit vahet kooseluga. Mõlemast saab lihtsalt vabaneda. Niisama kooselu ei tähenda teps mitte, et inimesed elavad ainult olevikus, täpselt samamoodi võivad neil tuleviku plaanid tehtud olla ja plaan igavesti koos olla. Riiklik vormistamine ei tee suhet absull teistsuguseks, ei anna mingi tagatist suhte püsimisele, ei takita petmist jne. Naiste roosa illusioon, et kui mehe ära sõrmutavad, siis on justkui külge liimitud. Oi-oi kui palju ma tean abielumehei, kes kõiki vallalisi totse kabistada üritavad.

A mis see teistesse puutub? Tekib küsimus teiste kooselu kohta? See nende kooselu on ainult nende asi. No ja ootavadki kedagi teist, mis siis? Mis sinu asi? Nende kodust võib keegi partneri saada täpselt samamoodi kui nad oleks abielus. Sa vist pole kuulnud, et abielusid lahutatakse ja mõnel teisel on alati võimalus sinu abikaasa omale üle trumbata.

Ma olen täheldanud, et kui pikalt koos elanud paarid viimaks abielluvad, siis lähevad nad varsti lahku. Lootsid, et nende sõrmus on nagu päästerõngas, mis uppuva suhte pinnal hoiab. Abielu oligi meeleheites tehtud otsus. Siis avastasid, et elu oli samasugune nagu enne abielu ja kui ei klapi, tuleb lahku minna.

Just-just, abielluma ruttavad ebakindlad paarid. Suur hirm, et keegi partneri ära võtab. Nende suhtes puudub kindlus, turvalisus ja tugev kontakt. Loodavad seda kõike saada paberist, aga ohh pettumust - paber on kõigest paber, millel pole imevõimeid. Ei paber pole see, mis suhtest suhte teeb. Abielupaber on hoopis selleks, et panna paika asjaolud ja varanduse jagamise tingimused lahutamise puhul.

ei kutsu iial enam oma pere koosviibimistele neid kes lihtsalt koos elavad.

Juhtus kord nii, et jah sai kutustud koos nn elukaslasega ja tulemus oli, et 2 paarist sai 1 paar ja 2 üksikut.

Nimelt leidsid ühe paari mees ja teis enaine teineteist ja jätsid omad kaaslased maha. mehel oli veel ka tüdruk lapseootel.

Pärast olime meie süüdi, et selle ürituse korraldasime ja kutsusime.

ja kusjuures see teineteist leidnud paar abiellus juba 7 kuu pärast ja nad on tänaseni abielus olnud 18 aastat..

Ja nende selgitus oma endistele kaaslastele oligi, et aga ise te kutsusite ju meid kaasa, et teie sugulased ju kutsusid meid koos ja no m eju polnud abielus, et oleksime pidanud teineteisega koos olema ja kokku jääma.

muigama paneb see, et mis asja need kooselude pooldajad siin pulmade foorumis siis teevad?
- igatsevad loori ja valge kleidi järele mida neil seni pole võimalik olnud kanda ja vb seda võimalust ei ka tulegi?
ja siis onkibestunud, et ei tahagi - viinamarjad ju hapud kui kätte ei saa

Mind ajendas eelkõige kommima see, et teised topivad oma nina teiste asjadesse.
Meil peres käib sama asi, ainult et teisel teemal. Meil üks laps, rohkem ei soovi, selle ühegagi on raske teinekord. Ämm käib nagu uni peale, et normaalne oleks vähemalt 2. Küsin, et kes seda tema arust kasvatama ja koolitama hakkab? vastab ta, et "teie". No kurat, kui ma tahan rohkem lapsi kui 1, siis ma ten neid rohkem. Kui ei, siis ei. Mis see teiste asi on, kas mul on 1 või 10 last. Elagu oma elu.
Ning mõned teised käivad oma abielu jutuga pinda. Me elasime 8 aastat lihtsalt koos, kuna polnud raha isegi mitte lihtsalt regada. Oli olulisemaid asju, kuhu raha panna. Lõpuks tegime pulmd üldse ainult 2kesi. Aga, mis te mõtelete, et see mõnedele ette ei jäänud. Ikka jäi- minu isa oli solnud, et mina ei täitnud traditsiooni ja ämm vahest moka otsast mainib "ah ma ei mäleta ju, mind pulmas polnud". No kurat (vihale ajab tõesti), mis see teie asi on, kas abiellun või mitte ja kuidas abiellun.
Teiste elu elavad ikka need, kel oma elu pole. Ning sellest tuleb end mitte kõigutada lasta

eelmisele

kui sina ja su mees kord vanaks jääte, võimalik et enne k alahku lähete ja siis olete vanad ja viletsad, surete ära.

teie ainsale lapsele on see siis väga raske löök ja töö üksinda kõike toimetada ja hakkama saada...

teie mugavus muutub temale ebamugavuseks

Minu ema saab kohe 70. Tema on küll see, kes käis nagu uni peale, et tuleb ikka registreerima minna, sest kuhu see kõlbab, et lapsed on teise perekonnanimega kui ema. See teda ei härinud, et me enne lapse sündi ei abiellunud, kuigi jah minu jaoks oleks see ainuõige aeg olnud, hiljem ma enam tõesti ei näinud vajadust, et peaks lihtsalt nime pärast abielluma.
Samas on kahju, et ei saa pulmaastapäeva püidada, sel aastal oleks võinudki juba hõbepulmad olla.:)

meil oli mees vartem abielus olnud ja kuna ta enam abielluda ei tahtnud, et milleks siis me ei abiellunud. Ise oleksin muidui jah enne laste sündi soovinud ja olnud nõus abuielluma
kui lapsed sündisid siis pidasin otse loomulikuks et lapsed saavad minu perenime mitte mehe oma. Muidugi ei meeldinud see mehe emale.

Kuid mis puutub pulma aastapäeva siis seda meie majas küll peeti, nimelt juhtus nii, et mina midagi teadmata ja lihtsalt küpsetasin koogi ja juhtus ka ämm külla tulema, mehe lapsed olid nagunii meil ja nii me sis ka pidasimegi mehe ja ta esimese abikaasa pulmaaastapäeval väikese istumise.
Kuna aga ämm hakkas rääkima mehe pulmadest ja sellest et on pulma aastapäev siis sattusid mehe esimesed lapsed väga vaimustusse sellest ja nii see meile nn traditsiooniks sai ja jäigi.
:D
Hioljem kui meie endi lapsed juba suured olid sai vanem poeg hakkama selle tembuga et õnnitles oma isa ja tema eksabikaasat nend epulma aastapäeval ka elmari raadios, .. no meie olime sex aax juba ammu lahus

Ühel tuttaval juhtus omapärane lugu. Vanemad on tal usklikud. Fanatid, ühesõnaga. Juba titest saati pidi tal käima kõik usureeglite järgi ja päevakavas olid mitmesugused usutalitused. Kui talituste sooritamisel vähegi eksis - sai rihma, jäeti söömata jne. Teismelisena viskas tal üle, ta kadus kodust ja elas lastekodudes. No tuli aeg, mil ta sai suureks, leidis tööotsa, elamispinna. Naist ei kiirustanud ta võtma.
Ja siis tuli üllatus. Tuli kutse vanemate juurde, kellega ta juba kaua polnud suhelnud. Eks ta lootis, et midagi hullu pole, vanemad on ehk mõistuse pähe võtnud jne. EI. Kohale jõudes leidis ta eest täies vurhvis piduliste seltskonna. Lauad kaetud ja puha. Ema kargas kohe püsti ja hakkas pidulikult kõnet pidama. Teatas, et neil on talle pruut välja valitud, nüüd kohe peab ta sealsamas oma "jah"-sõna ütlema, peale seda registreerima. Samuti olid vanemad talle välja vaadanud teise elamispinna ja teise töökoha, mis nende meelest tundus "viisakam". Pruudiks oli valitud ühe sarnase kristlastest usufanattide pere ainus tütar, keda oli kasvatatud vaat et nagu mosleminaist - "sina räägid siis, kui isand seda lubab ja sina teed seda, mida isand käseb!"

Vennike jõudis peale ema kõnet otsusele. Keeras kannal ringi, kargas oma aytosse, kimas koju ja pani ukse lukku. Õnneks vanemad tema aadressi ei teadnud, aga töökohta küll ja ülemusele prooviti esitada kaebusi "usutraditsioonide solvamise" teemal. Tegelane müüs kiirelt oma varanduse maha, ütles üürilepingu üles, tuli töölt ära ja põrutas Indiasse. Nüüd vahel tuleb sealt kirju stiilis "ooh, elu on mõnus":)

Kas ta töötas kirikus koristajana, et mingi "usutraditsioonide solvamise" teemalised kaebused vaimselt haigelt inimeselt sunnivad töölt lahkuma?