tuleks vist kohe öelda kindel EI abiellumisele.
olen juba aastaid olnud lesk ja elanud üksi, paar aastat tagasi tekkis uus meessõber (eluvennast vanapoiss), koos me ei ela, aga suhteleme sageli. Ma mõtlesin, et nii ongi hea ja et see suhe kas tiksub edasi või hääbub lihtsalt ajauttu. Nüüd tegi mu sõber jahmatama paneva avalduse-peaksime abielluma. See polnud küll veel otsene ettepanek, aga andis aimu tema kavatsusest. Sellist asjade käiku ma ei oodanud. Ma ei plaani enam uut pereelu veel vähem seadusliku abielu.
Pealegi milleks 50+ inimesed üldse peaksid abielluma, pulmad, kleidid, ülikonnad jms, külalised.
Ilmselt tuleb anda mõista, et pole mõtet minu kätt paluda, muidu saab ta mingi romantilise lollusega hakkama- ja palub mu kätt kohas või seltskonnas, kus skandaali tegemine on ebasoovitav

kes sellisest tehingust rohkem kasu saaks?
pane paberile kirja ja otsusta siis.

kui sa teda ei armasta -siis ei ole mõet ka abielluda.

Ma ei oleks nukker ja abielluks ikka. Ei ole vaja välja mõelda, teooriad, miks mitte seda teha. Koos on olla palju lihtsam, teil mõlemal. See kui ta sinuga abielluda tahab näitab kui väga ta sinusse kiindunud on. Kui keelduksid, oleks jälle üks üksik õnnetu mees. Sinagi võid olla üksikuna pigem kurb. Kellegagi koos olles võib vähemalt rahu olla. Saate koos asju ette võtta, on olemas keegi kellega maailma asju arutada. Sa ei saa ju elulõpuni koera või kassidega koos olla. Isegi kui selelst abielust asja ei saa - läheb midagi valesti, ta hakkab jooma või petab sind. Lähete lahku, aga vähemalt oli sul elus üks kogemus mida meenutada. Võid ka ju kolmandat korda abielluda. Ka 70 a inimesed abielluvad, Eestlaste jaoks tundub kõrges vanuses abiellumine võõrana. Aga seda tehakse tegelikult igal pool ja 50sena ei ole veeel elu läbi ju. Saad kogeda romantikat ja õnne veel ja veel :)

Aga kui sa usud veel, et kusagil on keegi kellesse võid veel armuda sügavalt, siis ära abiellu jah, vaid oota kedagi uut.

Keppi v6ib niisama ka teha. Milleks siis kohe abielluda...

abiellluda tasub küll. kui midagi saada on, ehk asi end ära tasub.

noorena abiellusin- siis süda karjus EI. Mõistus (loe:rasedus) käskis öelda jah.
Pole elus midagi rohkemat kahetsenud kui seda abielu.
Ehk ongi see eelmisest abielust saadud negatiivne kogemus jätnud liiga sügava jälje.

Nüüd ütleb süda jah, mõistus aga ütleb EI.
Kasu ei saaks ma kohe kindlasti ja mis kasu selles vanuses enam taga ajadagi. Ehk siis vaid - kes keda matab.
V

Rämbu, sul on tuline õigus, just seda me teemegi. Mõtled õiges uunas.

Noh, mees ikka alles või said kinga peletis!?

ka mina olen mõelnud, et kas ikka on vaja uuesti abielluda. olen 40+, perekonnanime ma ei kavatseks nagunii muuta (kõik see paberimajandus jne), varad on meil praegugi eraldi, seega võib ka niisama koos elada ilma abiellumata. samas aga hea oleks küll öelda, et ABIKAASA jne :)
seega, kui abiellungi kunagi uuesti, siis ainult registreerimisega ja omavahel, mitte mingit suurt tantsu ja tralli.

ma arvan, et tegelikult on sul sisimas selle ettepaneku üle hea meel ja sa ütled talle jah
ja õige ongi, ometi üks häppi end'iga lõppev armulugu
usun, et sa ei satu siia kunagi uluma, et vale otsus

kasu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kes sellisest tehingust rohkem kasu saaks?
> pane
> paberile kirja ja otsusta siis.


Milleks vaja kohe kasule mõelda? Enne abiellumist soetatud vara ei kuulu abikaasade ühisvarasse ja selle arvelt väga kasu ei saa. Loomulikult võib ühe abikaasa surma puhul teine pool varast pärida ja see on muidugi jama, laste kasuks tehtud testament lahendab ka selle probleemi.
See elumees muidugi võib seadusi mitte tunda ja ehk loodabki, et saab abiellumisel ehk ka enda varusid täiendada! :D
Kõik võib olla, aga 50-lt vist tõesti pole enam väga vajadust abielluda. Samas võibolla just kooselu/abielu teeb teie elu õnnelikumaks. Proovida ju võib. :P