Oleme elukaaslasega kaua pulmi planeerinud ning nüüd on see aeg peagi käes. Oleme palju rääkinud perekonnanimest. Tean, et tänapäeval on igasuguseid võimalusi, võib mõlemad jätta ja mis kõik. Olen ikka alati unistanud kanda oma kunagise mehega sama nime, kuid enne oma mehega tuttavaks saamist olin seotud tööasjus hoopis ta perega, kus ta isa mind n-ö lohku tõmbas, mina sealt lahkusin ja sellest suur tüli, see kõik on tegelikult palju pikem jutt, aga ühesõnaga olen ta perega, eriti isaga juba palju aastaid vaenujalal ja ma ei kujutaks ette, et ma hakkaksin selle pärast nende perekonnanime kasutama, see tekitaks minus ilmselt ebamugavust, ta isa on öelnud ka mu vihkamise tõttu, et mul oleks kohatu nende nime kanda. Samas mees on kallis ja tema pärast tahaks(vist). Mida küll teha?

Sul kõlbab selle mehe pojaga abielluda, aga mitte tema nime kanda? Kuna sa ilmselgelt tulevase äiaga suhtlema ei hakka, siis ela oma elu ja võta oma mehe perenimi, kui sa seda tahad ja mees sulle kallis on. Unusta, et sel isal on ka sama nimi ja kanna oma uue vastloodud pere nime uhkusega.

Sellest abielust küll vaevalt head nahka tuleb, kui sa juba praegu mehe perekonnaga läbi ei saa. Perekonnanimi on siin küll kõige väiksema tähtsusega.

Miks sa pead eelmise mehe perekonnanime kandma, kui abiellud uue mehega?

??? Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Miks sa pead eelmise mehe perekonnanime kandma, ku
> i abiellud uue mehega?

Kas sa oled loll või mängid lolli? Või ei oska sa loetud tekstist aru saada?

Mina jääks kindlaks ja ei võta mehe nime. Kogu lugu. Pole siin targutada midagi. Milleks neid pulmi nii pikalt planeerida, iga tühisem asi ei saa otsustatud. Võid uhkusega oma nime kanda ja mees kallis Sulle olla. Ega Sa mehe isaga abiellu.Nüüdsel ajal on need pulmad nagu ilma inimestele mingiks näitamiseks. pikalt planeeritakse, küsitakse tundmatutelt võõrastelt inimestelt nõu väga isikliku asja- nime suhtes. Omal ajal oli ikka armastus see, mis kohe lõkkele puhkedes vajas koheselt pulmi-perekonnal mehe nimi- enne abielu ja siis lapsed. OI aegu ammuseid, saaks korraks tagasi neid......................................

mehe käest, mida tema arvab, arutad nii tähtsat küsimust võõrastega.
Ja kui olete perekond siis kannad mehe nime lapsed kannavad teiega ühist perenime ja kui mees ka oma isaga ei suhtle, siis pole ju vahet.
Kogu Eesti on Tammesid täis, sellepärast ei jäta keegi endale mehe perenime võtmata, et kuskil keegi Tamm ei meeldi.

Üsna tihti lähevad mehed teatud vanuses oma isa nägu-tegu ja siis see endine lugu võib korduda. Kui kahtled ära mingil juhul võta. Praegu oled õnnehormoonide laksu all ja eriti ei mõtle.

Ta unistab kanda oma kunagise mehega sama nime. (See nimi on tal praegu.)
Ta plaanib pulmi elukaaslasega. (Pärast pulmi tahab omale jätta oma kunagise mehe nime.)

Mina ei ole loll, ma sain väga hästi aru.

??? to 15.33 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ta unistab kanda oma kunagise mehega sama nime. (S
> ee nimi on tal praegu.)
> Ta plaanib pulmi elukaa
> slasega. (Pärast pulmi tahab omale jätta oma kunag
> ise mehe nime.)
>
> Mina ei ole loll, ma sain v
> äga hästi aru.

Sa oled ikka loll ilmselt ja ei saa mitte midagi aru.

"Olen ikka alati unistanud kanda oma kunagise mehega sama nime", ehk siis kui läheb mehele, võtab omale ka mehe nime (mida tal praegu EI OLE), sellest on unistanud, mitte ei unista mingi eelmise mehe nime kandmisest.

Kunagine mees = eelmine mees, kelle nime ta praegu kannab!

Siin ei ole midagi keerulist: ta oli korra abielus, siis lahutas, sest muidu ta ei saaks elukaaslasega abielluda, aga nüüd tahab kunagise mehe nime alles jätta. See on nii nagu näiteks Anne Veski, see Veski on ju esimese abikaasa nimi, kellega ta just mitte väga kaua ei olnud abielus. Aga kuna selleks ajaks inimesed oli Anne Veski nimega ära harjunud, siis ta teist korda abielludes enam uue abikaasa nime ei võtnud.
Kui teemaalgataja uus mees on nõus, et tema seaduslik abikaasa kannab eelmise mehe perekonnanime, siis pole ju probleemi.

Mingist eelmisest ja üle-eelmisest mehest ega nimest pole lõhnagi.


segadus Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Oleme elukaaslasega kaua pulmi planeerinud ning nü
> üd on see aeg peagi käes. Oleme palju rääkinud per
> ekonnanimest. Tean, et tänapäeval on igasuguseid v
> õimalusi, võib mõlemad jätta ja mis kõik. Olen ikk
> a alati unistanud kanda oma kunagise mehega sama n
> ime, kuid enne oma mehega tuttavaks saamist olin s
> eotud tööasjus hoopis ta perega, kus ta isa mind n
> -ö lohku tõmbas, mina sealt lahkusin ja sellest su
> ur tüli, see kõik on tegelikult palju pikem jutt,
> aga ühesõnaga olen ta perega, eriti isaga juba pal
> ju aastaid vaenujalal ja ma ei kujutaks ette, et m
> a hakkaksin selle pärast nende perekonnanime kasut
> ama, see tekitaks minus ilmselt ebamugavust, ta is
> a on öelnud ka mu vihkamise tõttu, et mul oleks ko
> hatu nende nime kanda. Samas mees on kallis ja tem
> a pärast tahaks(vist). Mida küll teha?

vabandan segaduse pärast, kunagise mehe all pidasin silmas siiski tulevat meest, ei ole varem abielus olnud:)
aga suured tänud kõigile!

Mis siin pikalt jaurata, inimene ajas segi sõnad tulevane ja kunagine.

Mina ei võtaks mehe nime, vähemalt mitte täielikult. Aga kui mehe isa on selline tropp (minu mehe isa on muideks ka ja nad juba aastaid omavahel ei suhtle!), siis paku mehele parem oma nime. :) On ka variant, et võtate mõlemad uue nime – selleks peab küll üks võtma selle enne ära ja teine saab abiellumisel. See on ilus mõte kui on näiteks suguvõsas keegi, kellega tunnete erilist sidet (sageli ema neiupõlvenimi vms).

Ma ei mõista seda orjalikku alandlikkust naistel, kes hirmsasti mehe nimel olla tahavad. Igatsevad omale omanikku, kes piitsutaks.

Mulle meeldis mu mehe perenimi, võtsin selle rõõmuga. Väga ilus nimi ise kanda ja lastele anda.
Kui sul, ohelu, on miski probleem orjanduse ja piitsutamisega perekonnas, siis väga kurb. Vaevalt, et see nimega seotud on.

Kuidas saab rõõmuga võõra suguvõsa nime võtta? Sul pole enam oma identiteeti, vaid oled sõna otses mõttes mehe nimel ehk tema omand nagu see ajaloolist mõeldud oli. Minu esivanemate nimi on palju armsam ja seda kandes tunnen midagi rohkem kui lihtlabane rõõm ilusast nimest. See on minu sugupuu, veri, vaimsus ja perelugu.

Oma nime puhul ma vähemalt tean, kust ja millal see alguse sai, kes seda läbi ajaloo kandnud. Mida naised teavad oma mehe nimest? Kilkavad, et ilus nimi. Elad mingi võõra nimega, mille päritolust tuhkagi ei tea. Võiksid mehe sugupuu ette võtta, et su nime taha ka midagi rohkemat tekiks kui ilus kõla.