Pulmad
pulma nimekiri
moonika 30. september 2007, kl 16.35 |
kas on mõtet kutsuda vanemaid, kui nad on oma poja hüljanud, kuna ei ole nõus tema väljavalituga. Hakkasime tegema pulma nimekirja ja ei tea nüüd mida teha. Kas kutsuda viisakusest või mitte. Mul nagu ükskõik aga just kallima seisukohalt. Minu vanemad tulevad aga tema perest ei tule kedagi.
Mida arvate teie.
Nad ei ole siiani meiega leppinud kuigi mitu aastat koos elatud.
Mida arvate teie.
Nad ei ole siiani meiega leppinud kuigi mitu aastat koos elatud.
lennake28 30. september 2007, kl 16.42 |
.kutsuda ikka võid iseasi kas nad üldse tulevad kui selline olukord...samas võid eluaeg kahetseda...samas võid ju kutsuda vaid registreerimisele või pulmalauda.
Kui suhted kehvad siis mitte kutsumine on ka nõme.....samas rääkige, aks nad tahavad või ei taha , peavad leppima teie suhtega ja kui nad vanavanemateks saavad siis ärgu kahetsegu, kui praegu hüljates ei näüe nad ka neid.
Kui suhted kehvad siis mitte kutsumine on ka nõme.....samas rääkige, aks nad tahavad või ei taha , peavad leppima teie suhtega ja kui nad vanavanemateks saavad siis ärgu kahetsegu, kui praegu hüljates ei näüe nad ka neid.
ämm 30. september 2007, kl 18.33 |
moonika 30. september 2007, kl 20.02 |
meil on registreerimine ja pulmalaud samas kohas...kui me nendega ühendust tahtsime saada, siis küsiti kohe, et kas oleme koos või mitte...on isegi teinud sellise asja, et kui poeg koju tagasi läheb on kõik korras ja peab minust lahku minema...samas on ka hirm selle ees, et võivad ära rikkuda...see ikkagi tähtis päev ja ei taha, et keegi seda rikkuma tuleb...
aga vot 01. oktoober 2007, kl 09.27 |
Moonika 01. oktoober 2007, kl 09.47 |
aga vot 01. oktoober 2007, kl 13.55 |
Pulmad, minu jaoks vähemalt, on selline sündmus mis peaks tähendama armastuse ja õnne tähistamist. Sa ju selleks kutsudki kokku inimesed, et sea päeva jagada teistega, kes sulle kallid on. Vastasel juhul võiks seda ka niisama kuskil ära registreerida ja asi vask. Ometigi ju teie olete otsustanud seda teha pidulikult ja kui su tulevane ämm-äi ei salli sind juba nii palju, et oma poja hülgavad, siis mina tõesti kohe 100 % ei tahaks oma õnne nendega jagada. Kas õige-aga kas see mida nemad teevad on õige? Istugu siis oma vihas omaette. Vot selline juurikas olen mina:)
M 01. oktoober 2007, kl 14.38 |
M 01. oktoober 2007, kl 14.41 |
moonika 01. oktoober 2007, kl 20.30 |
nende poeg tahtis minuga rohkem väljas käia kui nendega koos olla. ema aga tahtis et poeg istuks nö perega, kuna nad lihtsalt vaatasid kuda isa arvutis on. me siis teaks kohta. kohad ju vaja ära broneerida. ega seda saa viimasele minutile jätta. vastavalt sellele ka koht valida. tõsi ta on, et nendega ei tahaks mingit õnne jagada aga samas võib ju kallim tunda end halvasti, et minu vanemad tulevad ja on kenad ja tema omad ikka vihkavad.
Moonika 07. oktoober 2007, kl 13.33 |
kogenu 08. oktoober 2007, kl 16.57 |
Mann 20. oktoober 2007, kl 16.55 |
abielus n 29. oktoober 2007, kl 16.13 |
Nädal aega ämm 17. august 2015, kl 00.22 |
Mu poja tüdruk on poja kaudu vihjanud, et kui ta esimesel korral meil käis, polevat kõik vastanud tema ootustele. Ise olen tüdrukuga väga pinnapealselt tuttav. Poeg lõpetas meiega peaaegu suhtlemise. Kui koju tuli, helistas tütarlaps, poeg oli tundide viisi telefoni otsas, nuttis, oli hirmus närviline.
Mu poeg peaks ju õnnest purjus olema. Ta on hakanud valetama. Räägib midagi ja midagi jätab rääkimata.Ei oska teda seetõttu ka aidata. Aeg-ajalt väitis poeg, et meie ei suhtu tüdrukusse hästi, mind süüdistas isegi tüdruku vihkamises. Hakkasin juba kahtlema oma poja vaimses tervises. Kuna ta õpib veel ülikoolis, olen lubanud teda õpingute lõpuni toetada.
Aasta tagasi läksin oma koos elavatele noortele külla ja palusin, et räägime suud puhtaks. Minu arvates olid osad tüdruku solvumised lihtsalt tingitud sellest, et tema tõlgendas olukordi nii, et teda justkui ei sallitaks. Püüdsin anda omapoolseid selgitusi ja lahkudes lootsin, et ehk hakkavad suhted paranema.
Kuid miski ei muutunud.
Nüüd teatas poeg mulle, et nädal aega tagasi nad abiellusid, kohal vaid tütarlapse vanemad, õde ja vanaemad.
Poeg palus, et ma võtaksin tüdrukuga kontakti ja õnnitleksin teda. Kuid kui meid isaga ei kõlvanud selle sündmuse tunnistajateks kutsuda ning seda aktsepteerisid ka tütarlapse vanemad, siis ma ei oska midagi arukat välja mõelda. Kuidagi imelik tundub minna head nägu tegema, kui ei kõlvanud tunnistajateks kutsuda.
Mul on ka hirm, et sellisel viisil üles ehitatud abielu, kus ühe poole omastele ei ole üldsegi kohta, on kuidagi pahaendelina.
Olen kogu aeg püüdnud olla neutraalne ning mitte sekkuda nende ellu. Aga paari kuu tagant ikkagi tahaksin poega näha ja temaga rääkida.
Nüüd, kui poeg on abielumees, peabki ta naise poole hoidma ning mina saan suhelda temaga vaid pangaülekannete kaudu, kuni ta kooli lõpetab.
Mul on nii valus. Ma ei tea misa teha.
Mu poeg peaks ju õnnest purjus olema. Ta on hakanud valetama. Räägib midagi ja midagi jätab rääkimata.Ei oska teda seetõttu ka aidata. Aeg-ajalt väitis poeg, et meie ei suhtu tüdrukusse hästi, mind süüdistas isegi tüdruku vihkamises. Hakkasin juba kahtlema oma poja vaimses tervises. Kuna ta õpib veel ülikoolis, olen lubanud teda õpingute lõpuni toetada.
Aasta tagasi läksin oma koos elavatele noortele külla ja palusin, et räägime suud puhtaks. Minu arvates olid osad tüdruku solvumised lihtsalt tingitud sellest, et tema tõlgendas olukordi nii, et teda justkui ei sallitaks. Püüdsin anda omapoolseid selgitusi ja lahkudes lootsin, et ehk hakkavad suhted paranema.
Kuid miski ei muutunud.
Nüüd teatas poeg mulle, et nädal aega tagasi nad abiellusid, kohal vaid tütarlapse vanemad, õde ja vanaemad.
Poeg palus, et ma võtaksin tüdrukuga kontakti ja õnnitleksin teda. Kuid kui meid isaga ei kõlvanud selle sündmuse tunnistajateks kutsuda ning seda aktsepteerisid ka tütarlapse vanemad, siis ma ei oska midagi arukat välja mõelda. Kuidagi imelik tundub minna head nägu tegema, kui ei kõlvanud tunnistajateks kutsuda.
Mul on ka hirm, et sellisel viisil üles ehitatud abielu, kus ühe poole omastele ei ole üldsegi kohta, on kuidagi pahaendelina.
Olen kogu aeg püüdnud olla neutraalne ning mitte sekkuda nende ellu. Aga paari kuu tagant ikkagi tahaksin poega näha ja temaga rääkida.
Nüüd, kui poeg on abielumees, peabki ta naise poole hoidma ning mina saan suhelda temaga vaid pangaülekannete kaudu, kuni ta kooli lõpetab.
Mul on nii valus. Ma ei tea misa teha.
vanajuba 19. august 2015, kl 08.32 |
kui suhteid ei ole siis ei ole vaja põdeda ja nägusid teha. rikud enne pool elu ära kuni hakkad sellest lõpuks aru saama. milleks. jamad ja teiste inimeste tarbetud koormad tuleb juba noorena maha jätta ja omaenda tiivad välja sirutada. ei anna keegi sulle raisatud ja kibedusega rikutud aastaid tagasi. elu on lühike. minul on mitu täiskasvanud last. ainuke soov on, et nad oleksid vabad.
kle nädal aega ämm 19. august 2015, kl 08.47 |
midagi pole teha 27. august 2015, kl 23.45 |
Lisa postitus