Mu poja tüdruk on poja kaudu vihjanud, et kui ta esimesel korral meil käis, polevat kõik vastanud tema ootustele. Ise olen tüdrukuga väga pinnapealselt tuttav. Poeg lõpetas meiega peaaegu suhtlemise. Kui koju tuli, helistas tütarlaps, poeg oli tundide viisi telefoni otsas, nuttis, oli hirmus närviline.
Mu poeg peaks ju õnnest purjus olema. Ta on hakanud valetama. Räägib midagi ja midagi jätab rääkimata.Ei oska teda seetõttu ka aidata. Aeg-ajalt väitis poeg, et meie ei suhtu tüdrukusse hästi, mind süüdistas isegi tüdruku vihkamises. Hakkasin juba kahtlema oma poja vaimses tervises. Kuna ta õpib veel ülikoolis, olen lubanud teda õpingute lõpuni toetada.
Aasta tagasi läksin oma koos elavatele noortele külla ja palusin, et räägime suud puhtaks. Minu arvates olid osad tüdruku solvumised lihtsalt tingitud sellest, et tema tõlgendas olukordi nii, et teda justkui ei sallitaks. Püüdsin anda omapoolseid selgitusi ja lahkudes lootsin, et ehk hakkavad suhted paranema.
Kuid miski ei muutunud.
Nüüd teatas poeg mulle, et nädal aega tagasi nad abiellusid, kohal vaid tütarlapse vanemad, õde ja vanaemad.
Poeg palus, et ma võtaksin tüdrukuga kontakti ja õnnitleksin teda. Kuid kui meid isaga ei kõlvanud selle sündmuse tunnistajateks kutsuda ning seda aktsepteerisid ka tütarlapse vanemad, siis ma ei oska midagi arukat välja mõelda. Kuidagi imelik tundub minna head nägu tegema, kui ei kõlvanud tunnistajateks kutsuda.
Mul on ka hirm, et sellisel viisil üles ehitatud abielu, kus ühe poole omastele ei ole üldsegi kohta, on kuidagi pahaendelina.
Olen kogu aeg püüdnud olla neutraalne ning mitte sekkuda nende ellu. Aga paari kuu tagant ikkagi tahaksin poega näha ja temaga rääkida.
Nüüd, kui poeg on abielumees, peabki ta naise poole hoidma ning mina saan suhelda temaga vaid pangaülekannete kaudu, kuni ta kooli lõpetab.
Mul on nii valus. Ma ei tea misa teha.