Psühholoogias on olemas mõiste „sotsiaalne debiilsus“, mis tähendab, et inimene on eluküsimustes lapsikum, kui tema vanus seda arvata lubab. Kui hakata ilmselgelt rumalale küsimusele tõsimeeli vastama, ei saa sotsiaalselt debiilne inimene sellest niikuinii aru ja vastaja naeruvääristab vaid iseennast.
Nii on ühiskonnas ammust aega välja kujunenud tava, et sotsiaalse debiilsuse raviks aitab kõige paremini väljanaermine. Nii on nende blondiini-anekdootidega, kunagiste ohmu- ja tšuktšinaljadega, gabrovlastega, põmmpeadega, uusrikastega, kelle tobedust me üksmeelselt välja naerame.
Rumalat tuleb õpetada, aga lollus tulebki välja naerda. Nii arvestage ka edaspidigi, et Dr Noormanni kirjavahetuse juurde kuulub ka iroonia ilmselge totra küsimuse peale. Seda enam, et kirjutaja on ju anonüümne ja sellega teda isiklikult solvata ei saagi. Naerame siis koos meie kirjavahetuse „blondiinide“, „põmmpeade“ ja niisama totakate üle, kui nad tahavad end sellisena kõigile serveerida.