Tere!

Mina olen 24 ja 1,5a tütre ema.
Sünnituse tähtaeg oli mul 5märts.
Haiglasse pandi mind sisse 3 märts,kuna günekoloog ütles vastuvõtul et on tekkinud neerukahjustus ja pissiprooviga pole kõik korras.Saadeti mind haiglasse.Pandi mind ootele.
Nii ma siis seal ootasin,hirmus,et mismoodi see hakkab välja nägema -see sünnitus.Ma niigi kartsin meeletult seda ja veel kuulsin kuidas sünnitustubades järjest naised röökisid ,kes rohkem kes vähem.Kes enne sünnitust,kes pärast.
Ma olin paanikas.
Saabus 6 märts ja ikka ei midagi.Laps ei tahtnud veel tulla.
7 märts otsustati et vaja esile kutsuda.
Pandi geeli.Aga ei midagi.Järgmise päeva hommikul ehk siis naistepäeval mees mul ütles no täna on see päev.Pandi mulle hommikul jälle geeli ja ei midagi ikka:(((
9.märtsi hommikul otsustas arst et enam oodata ei saa ja tuleb kott katki lõigata.Kell 9 hommikul lõigati kott katki.Veed tulid ära.Kutsusin mehe haiglasse ja hakkasime jalutama koridoris.Valud hakkasid aina tugevamaks minema.Lõunast ma ei jalutanud enam.Olin pikali,sest valud olid juba kohutavad.Siiski emakakael ei avanenud piisavalt.
Pandi uuesti geeli ja siis hiljem veel kanüül...ja siis hakkas see kõik pihta.Ma mõtlesin et ma suren.Ausalt noh.See oli kohutav.
Mul oli ka nii piinlik et presside ajal ma punnitasin ka oma soolikaid tühjaks.Mul oli ju mees kõrval ja mina poetasin seal küll pissi ja siis seda teist värki :)Ja samas koos piinlikkusega pidin veel nende valudega toime tulema.Röökisin nagu pöörane.Ma ei suutnud lihtsalt vait olla.NII VALUS OLI.
Kell 17.42 sain kätte oma tütre 4,350kg 54cm pikk ja minule kohe rahusteid.Olin läbi nii füüsiliselt kui vaimselt.
See öö ma ei maganud.Ma ei julenud.Vaatasin last.Ma kartsin teda.Mulle ei jõudnud kohale et olin lapse kätte saanud.Keda nii kaua ootasime ja kellele ma juba hulga riideid varusin,roosasid :)
Rinnapiima mul ei tulnud.Laps oli nälgas.Röökis ainiti.Ma ei mõistnud teda ja tema ei mõistnud mind.Ma ei julenud tal ka mähkmeid vahetada.Haigla õed tegid kõik vajaliku.
Ma ei olnud valmis olema EMA!
Ma olin nii õnnetu koguaeg,ma tahtsin nutta.Aga palatis oli teisi emmesid ka (perepalatid olid kõik täis).Ja ma käisin salaja nutmas.
Ma mõtlesin et issakene ma ei oska olla ema.
lootsin et kõik muutub kui saame koju.Et ikkagi oma kodune keskkond ja oma pere.
Depressioon kestis mul kokku kuu aega.Päevast päeva ma nutsin ja julgen praegu ka tunnistada et mõtlesin ka kohtavaid mõtteid,et mis oleks...kui poleks last jne.
See masendus ja tupiku tunne läks järsku üle-ma ei pannudki tähele.
Mees toetas mind ka nii kuis jaksas.Aga ta ju pidi tööl ka käima.Ja nii ma siis saatsin hommikul mehe tööle,päeval nutsin lapsega kordamööda ja siis kui mees tuli ,magama.Ja nii päevast päeva.

Nüüdseks on kõik möödas ja oma last jumaldan rohkem kui midagi muud siin ilmas.Me oleme nii lähedased.Ainult musitame ja kallistame koguaeg :)
Ei suuda uskuda et võisn kunagi mõelda halbu mõtteid või võisin teda algul mitte armastada!
Nii valusalt peab see väike imeline olevus maailma tulema aga ta tasub ka kuhjaga!
Siiski möödas on sünnitusest 1,5 aastat ja näen siiamaani õudusunenägusid et olen JÄLLE rase!!!!
Ei teist ma küll ei taha.Vähemalt nii mõtlen ma küll praegu!

nii palju kui mina aru saan siis on vist täitsa loomulik et emadel vahel sellised koledad mõtted tulevad:) keegi ei arvagi, et emad nii tegelikult mõtlevad, aga stress ja ärritajad saavad jagu ja siis tulevad pahad mõtted pähe:) see on nagu vihahoog, et läheb üle ja siis ise ka ei usu mida kõike ütlesid oma kallimatele:)

Tere .Ka mul oli esimene sünnitus väga raske,ma ei tahtnud 10 aastat enam ühtegi last.Siis tuli järsku tite isu.Kartsin kohutavalt sünnitust ,mõtlesin ,et suren seal.Kuid teine sünnitus oli nagu nalja teha, kui ma peale esimest tuikusin palatisse,siis teisega oleks võinud tantsida. Ma olen palju rauhlikum ja täiega naudin iga hetke oma musiga.Esimena sünnitus oli 15 tundi ,teine ainult 5 ja kindlasti aitas ka positiivne mõtlemine.

Palun vabandust, aga ma ei saa jätta mainimata! Kuidas saab lapsesaamise soovi kohta öelda tite isu????? See ei ole ju sama mis nt kommi isu????? Laps jääb sinuga pikkadeks aastateks, mitte nii et korraks... Isu millegi järele, mitte kellegi järele. Kui mehe järgi igatsed, siis ütled ka mehe isu? imelikud...

sinu lugu mõjus masendavalt. ilmselt ei olnud/ole sa tõesti emaduseks valmis.

to krants

Tundub et sul pole aimugi siis sünnituvaludest ja sünnitusjärgsest depressioonist.Loe kirjandust.Osad naised põevad seda läbi peale sünnitust,osad mitte.Osad ütlevad et näe nii kui sündis ja pandi rinnale,oli kohe see vägev TUNNE!
Osadel seda pole.
Kuna mina seda spnnitusjärgset depressiooni põdesin siis ma ei olnud emotsinaalselt valmis olema ema.Aga nüüd Sa küll seda öelda ei saa.Ma annaks oma elu ka oma tütre eest!!!!!

Olen sünnitanud 3 korda.Kaks esimest on poisid,viimane tüdruk.
Vanim poeg on 8,keskmine laps 3 ja tütar aastane.
Ja ma pole siiani sellest õudusest üle saanud.
Esimese poja sünnitasin Haapsalus.Sünnitust kutsuti esile 3 päeva ja kui lõpuks veed ära tulid ja valud väga kohutavaks läksid ning ma valveõe käest abi läksin paluma(ikkagi esimene sünnitus ja ma ei teadnud praktiliselt midagi)käratati mulle,et :``kannata,ega see nüüd nii ruttu ka ei käi!``Ma olin segaduses,milleks siis sünnitust 3 päeva esile kutsuda kui sellega kiiret pole.Möödus 3 kohutavat tundi WC kus ma akna peal röökisin ja olekski arvatavasti sinna sünnitanud,kui poleks tulnud ühte lahket pesutädi,kes kutsus mulle ämmaemanda.Ämmaka röögatuse peale,``et pea juba paistab!``hakkas äkki kõigil kole kiire!
KURAT MA SIIANI VIHASTAN KUI SEE MULLE MEENUB
Poole tunni pärast oli kõik möödas,nii punnitamine,paaniline hirm lapse kaotuse pärast sest tal oli nabanöör 2 korda ümber kaela,õmblused ja kogu sellega kaasnev sõim ja alandused minu aadressil...
Siis ma olin kindel,et mitte kunagi ei sünnita ma enam ühtegi last!
Aastad möödusid,ma leidsin omale uue mehe ja me otsustasime saada ühise lapse.
Seekord sünnitasin ma Põlvas ja mees oli kaasas.Jõudsime haiglasse pool 6 hommikul.Kohe avati lootekott,veed lasti välja,küsiti kuidas ja kus ma tahan sünnitada.Minu vastuse peale,et käpuli põrandal,pea mehe süles-lükati üks kapipealne asjadest tühjaks,pandi matt maha ja palun!olge lahke ja hakake sünnitama.Kell 6.05 oli sündinud minu 2.laps.
TÄNAN SÜDAMEST SEDA ÄMMAEMANDAT KES VÕTTIS VASTU MU TEISE SÜNNITUSE
Kolmas lugu algab sellest,et 2 poisi kõrvale oleks ikkagi tüdrukut ka vaja!Issake,kuidas ma palusin taevast,et mu kolmas laps oleks tüdruk.Ja minu õnneks ongi...
Preili tegi kuu enne tähtaega peaproovi.Sõitsin kiirabiga läbi Tallinna pelgulinna haiglasse,liftis vahetasin tänavariided sünnituskitli vastu,palatisse jõudes olin valmis punnitama hakkama aga kes ei tulnud,oli laps.Lihtsalt mu närvid olid liiga pingul.Ma kartsin kohutavalt seda sünnitust,mida aeg edasi seda hullemaks läks.
Lõpuks sõitsime taas mehega Põlvasse.Õhtul kümne ajal teadsin,et enam pole pääsu.Kl 24 saabusime haiglasse,pool 2 oli tütar sündinud.Sellist õnne pole ma varem kogenud ja ei koge ka enam kunagi.
Nüüd olen juba üle aastase tütre ja 2 poja ema.
Kuid kui te pole oma lapse soovis ´´raudkull´´kindlad siis uudishimu pärast seda teha küll kellegil ei soovita.
Ahjaa ja ega siis sünnitusega kõik hädad ei lõpe!Siis nad alles algavad.Mõningane veritsus, mida tarkades raamatutes peale sünnitust normaalseks peetakse,kestis mul kõigil kolmel korral poolteist kuud.
Tissitamise alguses umbes samakaua olid mu rinnanibud nii katki,et imetamise ajal tuli mul valust piss püksi.Lisaks sellele veel õudsad emaka kokkutõmbed,magamata ööd,depressioon,hirm vastsündinu ees jne.
Jõudu neile,kes kõike seda teades ikkagi otsustavad lapse saada!

Te hirmutate siin noored üldse ära...Olen 19 ja tahan küll lapsi saada. Mitut. Aga selliseid lugusid lugedes hakkab nati õudne küll.

ja jumala õige et hakkab hirm.
siiani imestan enda üle kuidas ma need 3 last sain sünnitatud.

Too aaaaa ,jah tekkis just tite isu ,tahtsin väikest titat endale .Kas ma ütlen tite isu või lapse soov mis vahet ,mõned ainult käivad ja tänitavad.Küll ei meeldi kui mõni ütleb oma lapse kohta tibu jne.Ma arvan et ei peaks sõna võtma kui midagi öelda ei ole.Vaevalt sa siin teistest parem oled.Jah ja kui tahan ütlengi ka mehe isu ,miks mitte.

olen viimase poolt - tite isu on tite isu...see isegi nagu välja kujunenud väljend...ära plõksi siin, kellel iganes see plõksimine siin oli.

igaühel on õigus oma arvamusele, ise tean kus seda välja ütlen...selleks see foorum ju ongi...ja mina plõksin? vaadake ennast!!!!

mina ka teist veel ei taha sest ka minul kutsuti esile.ise olen ka muidugi syydi et ei liikund piisavalt raseduse löpus,eks see möjus ka aga depressioon hakkab alles nyyd kui poja 7 kuune on yle minema...kahju et mina see önnelik synnitaja polnd kes aint naeratab peale synnitust ja oma last imetleb:(

Mina küll tahaks juba teist:)....esimene on 1-aastane, aga kahjuks pandi mulle kuu aega tagasi koormusastma diagnoos, nii et ei teagi kuidas edaspidi selle lapsesaamisega on:( Ega ma päris täpselt oma sünnitust ei mäletagi, aga mäletan, et oli ilus kogemus ja natuke valus oli ka, ja et kõige hullem oli see väsimus, selline tunne nagu jookseks koolis Cooperi testi, aga selle vahega, et seisma ei saa jääda:):)...kuigi olen väga emotsionaalne inimene, siis depressiooni mul küll ei olnud, mäletan et aina imetlesin oma last ja olin üliõnnelik...võibolla mul tõesti lihtsalt lapsega vedanud, sest ta nuttis väga vähe. Aga seda jah ei oleks arvanud, et see imetamine alguses nii valus on, ikka hambad ristis andsin lapsele süüa ja ta sõi ka väga tihti, aga laps on ju kõike seda väärt. Siia olen kunagi kirja pannud oma sünnituseloo ka:
http://www.orionis.net/b2evolution/blogs/index.php?cat=19

Aga ma ei saa aru, miks ei või teha keisrilõiget? Mul on eluaeg olnud surmahirm sünnituse ees ja ma ei tahaks seda elusees ilma keisrilõiketa teha. Nii, et kui keisrilõiget ei tehta, siis ma ilmselt seda asja ette ei suuda võtta. Aga ma loodan, et suudan enne vajalikku informatsiooni saada, et kas, kus ja millal seda tehakse?

ma ka enam teist ei taha rasedus oli lihtsalt jube,kilpnääre läks paigast ära,selle tulemusena votisn nii palju juurde ja alla enam ei saa... ehk peale ravi kuuri onnestub... synnitus oli ka jube kestis 17 tundi.. ja esimene lapse eluaasta ei olnud jube aga väga raske .... nii et rohekm ei taha

Enda sünnitus jääb elu lõpuni meelde... Ma pole iial sellist valu kogenud, ja soovisin ainult enda surma. Ma enne sureks 1000 korda kui elaks selle kogemuse uuesti läbi.
Ja pärastine hambad-ristis tissitamine, nibud olid lõhkiimetud, verd hakkas kohe voolama kui ta tissi tahtis...
HUHH, jube.

Aga laps siiski tore:)

Ma ka rase praegu ja tunded üsna samasugused kui Kail peale sünnitust. Mõtlen, et kas oli nüüd kõike seda vaja. Ilmselt pole ka emaduseks valmis ja ei tunne tugevat soovi seda kõike teha. Nüüd abordiks kahjuks hilja.
Loodame, et läheb üle :P
Muuseas mina lähen sünnitama Ferti ja enne kui mulle nõela pole selga pandud, ma keeldun igasugusest koostööst arstidega. Miks mõttetult kannatada? Ma saan aru, et kunagi polnud valikut, aga nüüd ju on. Mul ka osad sõbrannad lasknud endale pähe istuda ja öelda, et nüüd tuimestuseks hilja (siis epiduraal) ja lõigutud lahkliha ilma tuimestuseta, kusjuures selle lõikamise vajalikkus on üldse kaheldav (v.a. hädaolukord, aga meil lõigutakse haiglates ju siis ka kui nad ei viitsi esmasünnitaja järgi oodata). Urr.. paljalt mõtleminegi ajab mind nii leili, et läheks lööks neil ise kulmu rulli.
Imetama ma ka ei hakka, kui see mulle valus ja ebameeldiv on. Annan natuke antikehade pärast, aga ennast lõhkuda ma ei luba. vähemalt üle ühe korra sööb pudelitoitu, siis saan ka mehe öösel üles ajada. Ega ainult mina jooksma pea. Oi, ma olen kuri ja isekas naine ja mul on veel hea meel ka :D
Vähemalt ei astu keegi pähe ja siis ei pea pärast halama!

Minu kaks last on tulnud siia ilma 4 tunniga ja mõlema sünnituse vahe oli 11 kuud.Minul ei ole hirmsaid kogemusi sünnitusest,vaid hoopis ilusad mälestused.Nüüd,kui tütar on viis ja poeg nelja aastane,oleme valmis saama ka kolmanda lapse,sest ei kujuta teisiti oma elu ette,kui lastele elu andes.Rasedus on naise elus üks ilusamaid hetki ja eks mul on ka kõik siiski hästi läinud,kuid elu edasi andmine on üllas ettevõtmine.Kuigi kindlasti on lapse sünd ime,sest lapse väljumise hetkel oli küll selline tunne,et lähed pooleks.Justkui käiksid ära surma piirimail,sest tegelikult on sünd ja surm väga sarnased,omamoodi.Kuid tahan veelkord anda elu ühele väikesele inimesele ning loodan,et kõik õnnestub nüüdki.Teilegi rohkem julgust ja enesekindlust,sest elu on elamist väärt!

rinnapiim on aluseliste omadustega ja kasulik,seevastu poepiim on happeline.sa oled selgelt liiga tibistunud mõtlemisega et last saada

deprekas on ikka jube asi kyll, minu laps syndis nov l6pus, vastik pime aeg, siiani ei saa aru kuidas ma hulluks ei läinud. see mahajäetuse ja abituse tunne... k6ik saavad omi asju ajada aga mina kui vang. ilmselt sellepärast läks mul lapsega leppimine väääga pikalt. kui ta oli 1,5a siis käis suvel 3näd vanaema juures. mina tundsin ennast nii 6nnelikuna justkui oleks mu noorus ja vabadus tagasi tulnud ja oh seda ehmatust ja nuttu kui teda jälle nägin, ta tundus nii jube...
nyyd on tibi pea 5a ja mu meelest teist nii tarka ja ilusat last maailmas pole olemas kui tema ;)
aga miks kyll see leppimine niiiiii raskelt tuli?! ja sellepärast ei hakka mitte kunagi enam teise peale m6tlema.

Ma ei saa aru, mis teil viga on. Mis te neid lapsi teete kui te neid ei taha ega armastada ei oska. Täiesti lapsik jutt on siin. Ma saan aru mis on depressioon, aga kuidas üldse keegi julgeb oma last mitte armastada, sellest ma ei saa aru.

To iu: Ära arva, et sulle keegi pähe ei astu. Sa pead ennast küll jõle kõvaks mooriks ja tugevaks, aga tegelikult sa kardad ja loobud oma suhtumisega kõigest juba enne lapse sündi. Sa oled nõrk!