Ma pole küll last saanud keisriga, aga olen läbi elanud operatsiooni, kus avati samamoodi kõhuõõs ja emakas nagu keisri puhulgi (isegi arm näeb välja nagu keisri puhul). Ja ma ütlen ausalt, ei olnud seal hullu midagi. Nädala pärast oli juba okitoki olla ja paari nädala pärast juba unustatud. Kui vaadata oma sõbrannat, kes sünnitas loomulikult ja tema vaevusi pärast seda, siis ausõna, keiser iga ilmaga.
Hakake nüüd kaagutama kanaemad. Mina jään oma arvamuse juurde ja jutul lõpp! Ma ei näe mitte mingit põhjust, miks ma peaks piinlema sünnitades ja pea kaks kuud peale seda, mitte saades istuda ega pissida ega midagi, kui on olemas keisrilõige. Ma ei näe pointi enda piinamises. Olgugi, et laps on nunnu ja ma väga tahan teda ja tahan, et ta on terve jne.
Ja nendele, kes hakkavad rääkima nüüd kohe, kui suur on suremus keisriemadel ja lastel ning mis hädad võivad lapsel tekkida seoses keisriga, siis uurige natuke internetist vastavasisulisi artikleid, sest sünnituse puhul kaasnevad samad ohud (+ veel mõningad väga pahad asjad).
Edu teile nüüd maatasa tampimises!