Minul siis praegu teine rasedus ja 3 kuud täis. Esimene sünnitus oli väga pikk, kestis mingi 28 tundi, sünnitasin loomulikul teel. Kõige hullem oligi see, et ma olin lõpuks nii jõuetu sellest hingamisest ning presside tagasihoidmisest (siis kui emakas pole piisavalt avanenud, siis ei tohi pressida vaid ainult hingata, muidu tekivad rebendid), samuti ei tulnud mul veed ära, vaid lootekott avati kunstlikult (see oli minu jaoks üks ebameeldivamaid asju, samas olen kuulnud, et see ka pole kõige hullem), kui lõpuks öeldi, et nüüd võib pressida, siis oli mu rõõm nii suur, sest see oli viimane jõupingutus( pressisin mitu korda, ning laps oligi käes, arvasin enne seda, et lapse väljapressimine ongi vist sünnituse kõige valusam osa, kuid hoopis mingi kõditav tunne oli hoopis :)). Nüüd on juba varsti 7 aastat vahet, kuid hirm on ikkagi :(, see vist on loomulik, sest iga sünnitus on ju erinev, kuid loodan, et seekord nii pikalt ei pea kannatama. Mul oli alati väga raske menstruatsioon, ausalt öeldes tuletas mulle sünnitusvalu menstruatsioonivalu meelde, kuid tugevamalt. Ma arvan, et loe ja uuri võimalikult palju sünnituse kohta, käi perekoolis, kindlasti võta sünnitusele kaasa 1-2 tugiisikut:mees või mõni sünnitust kogenud sõbranna (mul oli ema, ma ei tea, mis ma ilma temata oleks teinud). Ära karda, see on ajutine valu.