tunnen end ära.. juba sellele mõeldes tekib meeletu hirm ja haletsus. pisarad hakkavad voolama j anii häbi on samas. ei taha teistele seda näidata, aga ma olen juba kord selline hellik:(

kardan lapsi, rasedust ja emadust:( kas sellisest inimesest võib saada ema ???

Tere,
keisrit ma küll ei soovita,kuna taastumine on lihtsalt jubeee ja tüütu, sünnitasin ise 6 kuud tagasi ja polnd see sünnitus üldse nii valus ja õudne kui paljud räägivad. me naised oleme tugevad;) kõik küsisid kas sa ei karda ma ütlesin et ei kuna ma ei tea ja ei oska karta seda kuna pole varem ju sünnitanud, mul võttis 12 h aega ja tead kui poja lõpuks mulle rinnale pandi siis see tunne oli nii megaaa et ei oska kirjeldadagi ja valust polnd enam haisugi;)) nii et ära karda ja paanitse ilma asjata siis laps ka paanitseb see ja tuleb närviline;) aga õnn kaasa ja ole ise rahulik siis läheb kõik hästi,,))

eks ta ole jah, nii palju kui on lapsi, sama palju ka erinevaid sünnilugusid. Mu õel tulid nagu kumminaisest vups ja vups ilma eriliste valudeta ja ühegi rebendita. Mina olen kõik 3 üle aja max täis kandnud ja siis esilekutsustud sünnitusega. Esimene oli kõige raskem. Teise puhul juba teadsin, mida oodata aga osutus kergemaks. Kolmanda puhul küsisin teadlikult epiduraali, tehti niivisii natuke, mitte täiesti tundetuks - kõige meeldivam kogemus sünnitusest. Aga soovitan ikka ise sünnitada, kui ikka tunned, et ei jaksa valusid taluda- siis resoluutselt ütledki.

Aborti ära kindlasti tee,kui see oli oodatud laps,lihtsalt et on hirm sünnitada!Kui see hirm on siis jääd nii veel lastetuks.Abort pole küll asi mida teha.Kui nüüd titat ootad,siis naudi seda aega ja ole õnnelik,see on tõesti õnnis hetk naise elus.Käi jalutamas,räägi oma titaga,tegele asjadega mis sind rahustavad.Väga aitab rahustav hingamine mida praegu juba koolides õpetatakse(emadekool),lõdvestused,õige elustiil-see kõik annab hea tunde raseduse aeg!Olen ka ise rase ja toimin ise ka nii.Mul on kodus igasugu rahustavat muusikat jne...
Kui on käes sünnitamise aeg siis sa ei jõua hirmu tunda,kõik nagu toimiks iseenesest loomulikul teel,sünnitamisel kasuta kindlasti õiget hingamist,olen ise ka sünnitanud ja ei osanud siis ega teadnud sellest veel midagi.Soovin Sulle edu ja ära piina end nende mõtetega,sest SEE MIDA MÕTLED SEE KA SIND ÜMBRITSEB!JA SEE KA TULEB SULLE!OLE TUBLI....igapäev sünnitatakse!ja seda tuleb ka sinul teha,usu pärast oled sa õnnelik ema!

See on tõesti õudne jah. Ja sünnitus on jube piinlemine. NiiET siin on nyyd 2 aspekti: kui last nii väga ei taha, siis oleks mõistlikum abort teha. Kui aga väga tahad, siis lase parem kindlasti keisrilõige teha. Seda varianti kasutatakse järjest rohkem ja on tunduvalt normaalsem, kui enda piinelda laskmine.

naised naised, mis piinlemine minu esimene laps tuli ilmale 2 tunniga ja teine 1tunniga, seega 2 lapse peale 3h valusid ja tööd.

no kui sulle (eelmine) meeldib tunni-paarikaupa piinelda, siis sina kasuta seda varianti. mõned inimesed ikka hoolivad endast palju rohkem ja teevad targa otsuse keisri kasuks.
ning suuremaks saades on lapselgi hea kuulda, kui teda peax huvitama, et on ilmale tulnud opiga, mitte teate küll kuskohast ...

Mul sündis esimene laps keiserlõikega.ja kui nägin ikka seal sünnitusmajas neid isesünnitajaid...ei arva ma sellest piinlemisest midagi.
ja mees tahab väga teist last aga mina just seepärast ei taha, et ma pole nõus kannatama tundide viisi ja siis lõigatakse sind igat pidi lõhki jne...tänan ei
muide, arvasin et olen ainus loll, kes selliseid õudusunenägusid näeb.ma ikka olen näinud samamoodi unes , et olen rase ja hakkab see sünnitegevus pihta ja et siis olen nõus unes ka või aknas alla hüpama, peaasi et valusid poleks.abikaasa kord nägi ka sünnitavat naist ja ütles, et midag meeldivat pole.ja kui ikka tavaline sünitus on mingi 15 h vähmalt, siis sorry aga minus seda jõudu küll pole, et seda taluda
Nii, et seni kuni keisrit tellimise peale ei saa, jääb teine laps tulemata.Mul küll oli esimene kord just tervislikel põhjustel keiser, aga noh arvestades eesti arste, siis teine kord ei pruugi seda saada.Ja riski peale ma ka ei läheks

ou my god!!! sorry aga raske mõista inimesi kes tahavad vabatahtlikult keisrit!!!!!samahästi võiksite tahta et teil lõigatakse mingi varvas või midagi ära...no mida vaja pole....sorry aga see on ju osa sinust! samamoodi on ju sünnitus osa millestki imelisest...ja ykskõik kui valus see ka pole see tunne et said sellega ise hakkama on nii imeline et ma ei tahaks isegi enam haiglas synnitada sest see nii meditsiinile...synnitus on aga nii loomulik! see velu ei ole selline et sa sured see on valu mis viib sind edasi hetkeni mil sinu kärevahel on imeline lapsuke! synnitusvalu on ainuke mõtestatud valu sest iga valu viib siind lähedamale sellele erilisele hetkele! milleks siis võtta 10-15 kilo juurde ja kanda seda last kui sa ei ole suuteline teda ilmale tooma!? las siis olla surrogaat ema..las tema tunneb lapse liigutusi las tema kannatab seda valu,mis tegelikult on nii eriline!
mine joogasse õppi hingama ja võta oma kõvale inmene kes synnituse ajal tuletab seda veel meelde kuidas hingata ja kuidas olla...ning synnitus on palju vähem valulik siis! sellest võib ka saada läbimurde punkt sinu elus kus yletad hirmu..ja ei ole mitte ainult oma synnituse ja lapse yle uhke vaid ka selle yle et suutsid enast ja oma hirmud yletada!
soovitan ka minna psühholoogi juurde või rasedate mingisse nõustamisse kes aitavad sind sinu paanikahäirega! sest kui sa seda ei ravi syvendab syndinud laps ja magamata ööd seda veelgi...ning sellest oleks kahju...nii sinust kui lapsest!

ära palun uisa-päisa last tee,kui kardad sünnitada...võta laps lastekodust.Sa oled siis terve,ei pea last 9 kuud kandma,nn.mõttetu sünnitamine jääks ära,hirmu ei oleks,ei peaks imetamisega tegelema....jne.Aga kui oled otsustanud oma lapse saada ja soovid teda väga siis mine psühholoogi juurde ja hari ennast perekoolis ja pea nõu ammaemandaga.parim variant oleks see kui sul on oma tuttav arst,keda sa usaldad ja kes tuleks sulle sünnitusele appi.Ära karda,sa suudad sellega toime tulla!Jõudu ja meelekindlust!

No kui inimesel on diagnoositud paaniline sünnitushirm, siis ei maksa teda ilmtingimata sünnitama sundida. Sellisel juhul tehakse keisrilõige. Tänapäeval, 21. sajandil, on tulevasel emal õigus valida, kas sünnitada ise (vees, laual, kükakil vms) või keisrilõikega (viimast küll raha eest, kui arstide "arvates" emal seda vaja pole). Keegi ei saa sind sundida sünnitama, kui sa seda ei taha.

Kulla naised, mida te kardate? Mina olen 65 aastane 4 lapse ema ja 3 lapselapse vanaema. Teil pole mingit põhjust karta, sest iga naine idee järgi peaks sünnitama. loodus on selle niimodi seadnud, et sünnitus siiski enamvähem valutult mööda läheks. Mis te arvate, kuidas said naised 100 aastat tagasi ja veel rohkemgi hakkama? No näed said, sest nad pidid saama. Nipp mis peaks aitama sünnitusel on see, et te oleksite rahulik. Mida lõdvem ja rahulikum te olete, seda valutum see on. Ma tean naisi kes on peaaegu täiesti valutult sünnitanud. Kui rahulikuks jaada, siis laps ves sust välja tuleb läheb tegelikult g punktist ja kahest teisest punktist mööda ja tegelikult see teeb sünnituse natuke talutavamaks. Naisev uuriga ja vaadake ning ärge olge nii abitud.

"sest iga naine idee järgi peaks sünnitama. loodus on selle niimodi seadnud, et sünnitus siiski enamvähem valutult mööda läheks.
"

Ja loodus on inimese loonud mõtlevaks olendiks ja kuna inimene ehk looduse osa on oma hästiarenenud ajuga välja mõelnud teatud asju, kuidas oma elu lihtsamaks ja mugavamaks teha keisrilõike nöol, siis nii see peabki olema ja see pole looduse vastane. Loodus oleks võinud inimesed lolliks ka luua, et nad ei suudaks ise mingeid mehhanisme välja mõelda, et oma elu kergemaks muuta. Aga vaat, kuna loodus on kinkinud inimesele aju, millega ta on välja mõlenud keisrilõike, siis loodus on seda tahtnud järjelikult. Inimesltel ei lähe sünnitus enamvähem valutult. Inimene on ainus loom, kel on kõige raskem ja valulikum sünnitus. Vaata kuidas kassid ja koerad poegivad. Isegi karuema, kes on naisest mitu korda suurem , sünnitab mitu korda väiksemad pojad kui inimlaps.


"Mis te arvate, kuidas said naised 100 aastat tagasi ja veel rohkemgi hakkama? No näed said, sest nad pidid saama."

Neil polnud lihtsalt muud võimalust, kui hakkama saada. See hakkama saamine lõppes ka tihti väga kurvalt: kas laps jäi sünnitusteedesse kinni ja lämbus või suri naine. Ei ole vaja pidevalt võrrelda olevikku minevikuga. Tol ajal olid naised hoopis teistsugusevad kui pregu. Võib öeldqa, et tänapäeva naised on füüsiliselt nõrgemad ja rohkem stressis kui vanasti.

Paaniline sünnitushirm on muideks väga tõsine asi ja seda ei saa ravida a la "ole rahulik , küll sina ka hakkama said, teised ju said". Siin poel abitusega mingit pistmist. Absoluutselt mingit vahet pole, kas laps sünnib keisrilõikega või loomulikult.

Mina ka kakartsin, naljaga pooleks rääksisn et ei sünnitagi, võtku see laps kuidas tahavad välja, keisrilõiget ka ei taha, kuna kardan ka arme ja üldse vigastusi. Õnneks, räägitakse et lollidele veab, oli ämmaemand väga hea jutuga. Anti ka naerugaasi ja valuvaigistava kuuli - miski ei mõjunud. Siis soovitas minna kuuma (nii palju kui kannatab) dušši alla. OOOO, seal valu kadus ära, oleks veel tool ka sela dušši all ma jääksiki sinna. Selle tulemusena emakakael avanes kiiremini ja sünnituse lõpp oli nagu WC-s ära käia kui kõht on väga kinni. Kõik oli supper, ei rebendeid, hiljem kõht natukene valutas nagu menstruatsiooni ajal.

appi kui kurb on lugeda, et abordi jaoks on juba hilja, aga laps on oodatud meie perre!!!!!! kulla naine, sünnitus on iga ühe jaoks erinev. valud on erinevad. ja kui sa suutsid juba rasedaks jääda, siis suudad ka sünnitada ning looda südamest, et laps ei taju sinu mõtteid abordist.
mina näiteks sünnitasin 3,5 tundi ning valud mida mulle räägiti ei olnud üldse sellised. ja keisrilõige on viimane asi, mida pakkuda.

Minul ka selline lugu, et kardan hirmsasti sünnitust, aga ometi tahan lapsi. Ühest küljest tahan ja teisalt jälle hirmasti kardan. Huvitav on asja juures seegi, et ma pole rasedaks jäänud, kuigi vahendeid ei kasuta. Uuringutel ka midagi ei leitud. Ise arvan, et see sünnitusehirm ongi see, miks ma rasedaks ei jää. Tahan väga lapsi, kuid ei kujuta ennast ette sünnitamas. Muideks erahaiglates tehakse keisrit, kui naine soovib ja on väga paanikas. See mind rahustabki.

Aga äkki oled üks neist õnnelikest, kelle sünnitusvalud on nagu potil istumine kinnise kõhuga:D Minu õel oli nii, tal polnud absoluutselt valus, samas mul endal olid valud 32 tundi. Sellegipoolest sünnitan ka järgmine kord ise.

mina sünnitasin teise lapse kui olin 38,ja ämmaemand ütles,et nii pikk vaheaeg,12 aastat,et siis on sama mis esimest korda sünnitada,ma küll ei kartnud eriti aga arvasin,et tulebki mingi hirmus lugu,palusin paar süsti teha,teevad hea meelega,analgiin koos no-spaga ja see aitas nii hästi,ma ei tundnudki suurt valu ega midagi ja laps oli kahe tunniga käes,nii et paluge süsti,ikka tuleb enda eest seista,see süst peaks ka lapsele asja kergemaks tegema

Väga kahju, et sinusugused lapsi saavad. Ei kõla emana, kelle laps ennast turvaliselt ja mõnusalt tunneks. Abort ei oleks valus olnud, narkoosis tehakse ja puha. Keiser ei mõju lapsele hästi, arvatakse raskete sünnituste hulka sel moel sündinud lapsed ja nende närvikava. Enda hirmude pärast siis nõustuksid lapse elu alguses talle kaika kodarasse viskama... Veelkord, kurb kui meil sellised emad on.

Uskumatu, et on neid naisi, kes ei tunne paanikat sünnituse ees. Sünnitus on väga valus asi. Ei ole ise kogenud, kuid tuttavad on rääkinud (et ei tahtnud enam elada - selline ükskõiksus tekib)ja olen näinud tuttavat peale sünnitust - tema pilk oli masendust täis. Arvasin varem, et kõik naised kardavad sünnitust, aga tuleb välja, et on ka selliseid tugevaid naisi. Tõesti imeline. Ehk ei olegi see midagi väga hullu.

kui tunned, et kardad, usalda oma sisetunnet ja vali keiser.
ka minul on olnud paaniline hirm ja halb eelaimdus. olen sünnitanud kolm last. kõik olid kukla tagumises teisendis, esimene sündis tangisünnitusega, teine oli pisike ja kolmas vaakumiga. olin noor ja loll, ega osnud keisrit nõuda. no arstide hoolimatus oli ka ikka muljetavaldav. sellise dignoosi ja prognoosiga aga muudkui sünnitama. kui lapsel on nägu ülespoole, on sünnitegevus märksa pikem ja lapsel hapnikupuuduse oht. esimesel lapsel, kes tangisünnitusega sündis, oli nii hapnikupuudus, kui ka tangidest saadud muljumisjäled ja närvisüsteemikahjustus. kui nüüd veel sünnitaksin, oleksin märksa targem. valiksin keisri. kui vaja, siis erahaiglas, aga ei iial riskiks ma enam enda ega lapse eluga.

mina sünnitasin hiljuti ja ka mul käivad paanikahood ning mul oli ka hirm et sünnitusel tekkib jälle hoog...aga võta näpust,sünnitusel olid mu mõtted hoopis mujal kui paanikahoogude juures,sest sagimist on liiga palju,et sa lihtsalt ei jõua enam hoogude pärast muretseda.muide see kõik mida sa kirjutad on täpselt minu mõtted ning ma võin sind lohutada,et see kõik muutub,mina arvasin samuti,et pole emaks saamiseks valmis aga nüüd on mul 1 kuune poja ja kõik on hästi ja emainstink on täitsa olemas:):):)nii,et muretsemiskes pole põhjust ja palun ära enam mõtle abordile.

P.s. Võin sind lohutada veel sellega,et sünnitus on tõepoolest väga valus kogemus kuid kui see meeletu piin on läbi ja laps sulle kõhule pannakse siis unub valu sekunditega,see on 100% kindel. soovin sulle edu su rasedusega ja usu kõik lõppeb veel hästi:):):)

Mine käi kõikvõimalikes loengutes, käi mõne nõustaja jutul ja katsu ikka oma vaimne tervis korda saada. Ise ajad ju ennast paanikasse. Tee selgeks, mismoodi sünnitus kulgeb ja mida see endast kujutab. Praegu sa vist arvad, et see ainult valust koosnebki.

seda paanilist hirmu kutsutakse tokofoobiaks ja ravida seda pole võimalik. ka minul on see. kuid mul teeb asja lihtsamaks see, et mul pole lapsi üldse plaanis ja seega pole asi nii kriitiline. ainult õudne on see , kui vahest unes näen seda ja suure hirmu ning paanikaga üles ärkan..aga see on õnnex ainult uni.
ma võin teie arvates imelik näida, kuid minu arvates on sünnitamine ja moondunud keha täielik jälkus ja õudus. :S

n.31

see on kohutav otseloomulikult.
selline inimpiinamine tuleks päevapealt ära lõpetada. naistekogukonnad peaksid üksmeelselt üles astuma ja kui vaja siis kisa tõstma, et toimuks üldine üleminek keisrilõikele.
ega siin lollis maailmas muidu midagi ei muutu. !!!

kui enamus naisi nii naiivsed ja lollikesed on, et lasevad ennast paksuks panna ja siis pärast veel on nõus kusagil sünnitades piinlema. :)))
ja pärast siis ühes teises foorumis halavad, et oi kui jube sünnitus oli jne , no ise olete LOLLIKESED NAIIVSED!
targem ja enda tervisest lugupidav inimene ikka valib keisrilõike nagu on ameerikas ja mujal maailmas.
ainult arengumaades nagu ka meil on veel see vanamoodne inimpiinamine säilinud kahjuks.
aga see on teie naiivitaride oma viga ka, et selle teemaga üles ei astu ega kisa tõsta seal kus seda tuleks teha.
ise lapsi ei plaani, aga lihtsalt nii naljakas on lugeda siin mõnda foorumit, kus mõned naised halavad . :))))
aga edu teile lolliksed ;)

täpselt nii. ja siis riik ärgu vingugu, et iive on madal, kui naistele pole isegi inimväärseid tingimusi võimaldatud.
muude asjade pärast muretsetakse ja rabeletakse ning tehakse muudkui uuendusi ja uusi leiutisi, aga sünnitamise osas elame me küll nagu mingis arenematus ürgajas. vastik lausa mõelda, milline olukord on.
memento quad es homo (ära unusta, ka sina oled inimene)

loe ja muiga ainult. inimene on iseenda arenenud aju ori, vang, ei muud. kõik teised elusolendid saavad looduse poolt määratud paljunemisega hakkama, ainult inimene trügib vahel vahele, kui midagi nihu läheb (näiteks kui koeral tekib poegides probleeme, lõikab inimene koera kõhu lahti), või siis surevad (näiteks ei saa hobune varsa ilmaletoomisega hakkama ja annab otsad).
ok, kõik naised hakkavad sünnitama keisrilõikega.
see tähendab, et kui naine hakkab sünnitama kuskil pärapõrgus ja arsti pole, siis ta sureb ju lihtsalt ära, titt koos temaga- narkoosita naist ju keegi lihtinimene noaga lõikuma ei hakka. paha lugu.
aga mida teeb evolutsioon siis üldse naisega? kasvab see mõnu saamise auk kinni, mehel pole oma mõnuriistaga ka midagi siis enam teha ja inimsugu surebki välja. jälle paha lugu.
mis siis teha? elada edasi suguelu ja sünnitada loomulikul teel.

Aborti ära selle pärast küll tee. Kõik naised kardavad sünnitust, mõni rohkem, teine vähem. Püüa see hirm enda jaoks hästi selgeks mõelda. Minu isiklik soovitus sulle on, et vii end hästi kurssi sellega, mis sünnitusel täpselt toimub. Käi mõnes heas perekoolis, loe loomuliku sünnituse raamatuid, neis seletatakse täpselt, mis sinu ja lapsega toimub, millest see valu tuleb jne. Valu ja selle kartus on loomulik ja tegelikult on sünnitamise valu ju ainuke mõtestatud ja positiivne valu üldse. Teine soovitus on see, et mine joogasse, seal õpetatakse erinevaid keskendumise ja hingamise tehnikaid, need on sünnitamisel väga abiks. Need hingamise ja keskendumise nipid aitavad ka valu leevendada. Seal õpid ka paremini oma keha ja sisehäält tunnetama. Kolmandaks otsi endale mõni ta ämmaemand või sünnitusnõustaja, kellega seda muret arutada. Nemad oskavad sulle täpsemat nõu anda ja saad nendega täpselt oma sünnituse läbi arutada, sünnitusplaani teha jne. Mida rohkem sa sünnitusest tead ja selleks valmis oled, seda kergem sul tõenäoliselt sünnitusel on. Püüa mitte väga palju ette muretseda selle sünnitusvalu pärast.

Mul on neli last ja ootan viiendat ja olen alati kartnud ja paanitsenud, olen üldse väääääga paanikaaldis inimene.
Mäletan, et esimese lapsega arstid kartsid, et ma minestan...sünnitamise ajal kästi silmad lahti hoida ja seda naerugaasi ma hingata ei osanud...sellepärast jäigi ära.
Hirmus paanika ja surmahirm oli aga ....valud olid talutavad, ma pole ühegi sünnituse ajal pidanud karjuma, olen vaid vaikselt oianud ehk.
Ma ei tea, kas mul on vedanud,et mul pole olnud suuri valusid, või siis ma talun rohkem, ma tõesti ei tea aga sünnitused on läinud kiiresti (esimese kohta öeldi, et liiga kiiresti toimus )ja suhteliselt talutava valuga.
Aga ega siis sellepärast hirm väiksem pole...hirm jääb alati ja vererõhk hüppab lakke ka aga ma lepin sellega.
Viimane sünnitus oli mul veel keiser ka...seal polnud ka midagi hullu, valusid ei olnud üldse ennem ja pärast...no paar päeva oli valus küll aga ma ei võtnud ühtegi valuvaigistit , nii et midagi eriti hullu ei olnud.
Siiski tahaksin, kui võimalik selle viimase lapse ise sünnitada, ikkagi loomulikum kuidagi, samas ei tea, kas see õnnestub, eks elame näeme.
Aga kõige suurem õnn on ikkagi see, kui sünnitus on möödas ja kuuled lapse häält ja kui ta veel rinnale pannakse...ausalt,selle nimel tasub valu kannatada.