Tunnen viimasele sygavalt kaasa ja loodan et Sinu elu on nyyd kenasti rööbastel.
Mina kasvatasin ka oma 2 last pöhiliselt yksi. Mees oli alati pealinnas tööl vöi siis jooma peal.
Kellegi hoolde (ei isegi oma ema) ei usaldanud, karuema nagu ma olin.
Ka minu mehel oli armuke, selgus hiljem, önneks kolmandat mul temaga ei tulnud.
Eks ikka oli raske, aga siis tundus et nii peabki olema ja vötsin seda kui loomulikku elu.
Praegu mötlen ja imestan ka, et kuidas mul yleyldse möistus koju jäi peale sellist elu :)
Enam nii ei elaks, iial!