Palun rääkige kas kellegil on mehe sünnitusele kaasavõtmisega mingeid negatiivseid kogemusi olnud??

Mina sünnitasin 10 kuud tagasi ja mees oli kaasas ning ma ei kujuta mitte ettegi kuidas temata oleksin olnud seal.
Mina olin nädal enne sünnitust juba haiglas sest laps oli 16 päeva üle viimase tähtaja läinud ning kui lõpuks see geelitama mõjuma hakkas ja sünnitustuppa pandi siis oli juba see hea et mul oli kellega rääkida..kell 13 läksin ja öösel kaksteist alles tibuke sündis.
Meil oli päris lõbus seal mehea tegime pilte ja vahepeal õhtul käis ta poes ja tõi mulle veel süüa ja kui kell üksteist valud tugevaks läksid siis terve aeg hoidsin temal käest ja kusjuures ka presside ajal, siis tegelikult klammerdusin tema kaela külge ja kuidagi turvaline ja hea oli.
ja veel meeldis mulle see et kui laps oli käes pandi ta emsmalt korraks minu rinnale ja siis anti issi kätte ja nii kaua kui mind korrastati oli tema 45 minti lastetoas issi süles, hea tunne oli et laps oli oma isaga mitte ma ei tea kus ja kellega.
Algul küll mõttlesin et sünnitamine nii kole ja jube et mis mu mees küll pärats minust arvab jne aga see tunne kadus ära kui asi pihta hakkas....jah ta nägi kõikke vägagi hästi pealt sest lõpuks ämmakas kamandas ta minul ühte jalga hoidma mida ma koguaeg tahtsin kokku suruda, algul küll ehmatasin ära et ta nüüd neb kuidas laps tuleb aga ei olnud hullu midagi, minu mees ja tema laps ju sündis.

Olen heilyga nõus...Ka mina ei kujuta ette, mida ma oleksin ilma oma meheta teinud.Nii hea ja turvaline oli temaga koos olla.Arstid jooksid koguaeg ringi ja suurema osa ajast olime kahekesi.Kui pressimiseks läks hoidis ta ühe käega minu kätt, teise käega jalga:) Igaljuhul järgmsel korral võtan ta ka raudselt kaasa:)

minul oli mees ligi ja käis korra haiglast väljas -mul selline paanika kohe ,mehega oli ikka turvalisem olla .

minul vastupidi, ei näe põhjust, vajadust et mees kõrval oleks, tunnen ennast üksi palju tugevamana, saan paremini kekenduda ja ei pea muretsema kuidas ma välja paistan, mis mees minust hiljem arvab jne

Küsiti ju neg kogemusi!!!!!!!!!!!!11

Ma sünnitasin üksi ja kohe ise tahtsin nii, nüüd kahetsen südamest. Tegelikult sellisel hetkel ei oma enam välimus ja üleüldse miski erilist tähtsut v.a. see et sünniks terve ja tubli laps. Aga üksi olles on see, et peab paluma, et keegi tooks vett ja annks seda ja toda. Tagantjärgi on natuke nukker meenutada ja kui tegelikult kaassatahtjaid oli nii palju.

Mul oli mees kaasas. Ideaalne seis et ta kaasas oli. Temast oli väga palju tuge ja seltsi, sai väga hästi mu kõrval hakkama.
Aga jama tekkis alles hiljem - nähes sünnitust, et teinud ta mulle seksuaalset lähenemiskatset enne poolt aastat sünnituse möödumisest.
Kuna last rinnaga toitsin kaks aastat, siis nüüd kui laps juba kolmene on, pole ta veel kordagi, isegi mitte kogemata, mu rindade vastu läinud. Vanasti ütles, et lapse söögilaud, kuidas ta saab. Nüüd pole ma enam küsinud...

Aga usun, et see äärmuslikum lugu.

K mul oli mees kaasas,kuna ta ise tahtis lapse sünni juures olla,aga valude ajal ma teda enda juurde ei tahtnud,üksi oli kuidagi parem neid valusid kannatada.

Ma k2isin ka mehega koos, v2ga hea ja turvaline tunne oli. Teist korda soovin, et ta j2lle kaasa tuleks!!

Enne rasedust olin kindel, et ei taha meest sünnitusele kaasa. Olin teinud sünnitusmajas praktikaid ja näinud-kuulnud nii mõndagi.Tõesti, on mehi kes pärast oma lapse sünni juures viibimist ei suuda naist enam naisena võtta vaid näevad temas ainult ema. Mõnda perekonda selline koos kogetu lähendab, teisi aga eraldab.

Naljakas on see, et minu lapse isaks "sattus" mees, kes nii väga soovis last ja palus, et ma teda sellest imelisest kogemusest ilma ei jätaks. Kuna sünnitus oli pikk ja raske, siis oli mehest väga palju abi, ta oli mulle abiks puhtalt oma füüsilise jõuga. Sünnituse ajal ei mõelnud ma küll mingile vaimsele seotusele, mul oli ükskõik, kes peale ämmaka mu kõrval veel on. Kuna pärast sünnitust pandi mind narkoosi alla (kahtlustati platsenta tüki sisse jäämist), siis oli mul küll nii hea tunne, et minu väike ei ole üksi, vaid ootab mind koos issiga. Kuigi sünnitus oli nii raske, oli see minu elu imeliseim kogemus ja ma olen õnnelik, et ma oma meest sellest ilma ei jätnud. Pärast sünnitust lubasin, et kirjutan suurelt ja punaselt elutoa seinale- MUL ON MAAILMA PARIM MEES, juhuks kui mul see tusatujus meelest läheb. Seda ma küll pole siiani teinud, aga tänulik olen oma mehele küll.

Seega, kui mees avaldab ise soovi, siis võid ta julgelt kaasa võtta. Vägisi sundida pole mõtet.

Ja veel, tõepoolest suhtuvad arstid-õed emadesse, kes tulevad meestega koos sünnitama, teistmoodi. Mehed on sünnitusmajas nagu kaitseinglid emale ja lapsele.

Pole sinna mingeid mehi kaasa tarvis. See jäägu ikka naiste privaatseks tegevuseks. Ega ole ka vaja niimoodi piinelda, vaid palju mõistlikum oleks keisrilõike kasuks otsustada hoopis.

Mehest on tohutu palju kasu. Toob süüa, juua, kõike mida vaja. Valude vahel on hindamatu kaaslane. Ja kui kardad tema reaktsiooni sünnitusprotsessile, siis võid ta ju selleks hetkeks välja saata:) Hiljem, kui sind korrastatakse on jöllegi hea teada, et lapsuke issiga sealsamas ootab

kui ma ise sünnitasin oli mul mees kaasas .Samas olen ise kõrvalt näinud seda protsessi ja midagi ilusat seal küll pole .Tore kui on tugiisik kaasas aga kas see peab just mees olema ?Kui ta tahab ise siis ok, aga see peab olema siis tõesti tema enda otsus mitte naise pealekäimisel. Mina teistkorda teda kaasa ei võtaks.

esimese lapsega oli kaasas, elamus suur.
nüüd teisega mõtlesin, et jätaks ta ukse taha ja prooviks üksinda, aga ta oli nii õnnetu näoga selle mõtte peale, et ei saa vist ikka päris nii, isadele on see kogemus palju olulisem kui enamasti naised arvama paistavad.

Mul on kõigil käinud lapse isa juures, aga ainult 1 korral nägi sünnitust, esimesega, 18 a tagasi. See jäi talle räigelt hinge ka, parimas mõttes. Teisega, aega oli küll kõigi arvates (haiglas), pani suitsu tegema ja nii läks... ei näinudki. Ma ütlesin küll, et ärgu mingu, et mine tea, arst arvas ka, et veel ei juhtu midagi, aga juhtus (10 minutiga).

Kolmanda juurde ei lastudki, oli ootamatu operatsioon, sest beebi ei saanud ise välja, üsnagi eluohtlik seis. Lähed küll haiglasse parimate kavatsustega, aga lõppeb teistmoodi. Ärge sünnitage kodus, nagu mõni siin teeb.

kuidas 18 aastat tagasi sai sünnitust näha mees? oli mingi teistmoodi olukord vist teil?

Autor: jaanuariemme
Aeg: 01-08-09 21:27

Palun rääkige kas kellegil on mehe sünnitusele kaasavõtmisega mingeid negatiivseid kogemusi olnud??


Negatiivseid kogemusi tahetakse, uuesti peab kordama? Kui soovi on, saab igaüks perekoolist ka "ninnu-nännu kui tore mees kaasa võtta on" teemasid lugeda või siis teemadest, mis kaasavõtmise positiivsust kajastavad!
Ma pole teemaalgataja ja ka niisama ei tulnud siis kobisema, aga ootasin minagi teiste sellekohaseid kogemusi, mis aitaksid otsustada kumba ise kunagi plaanida.

Ju siis ei ole midagi negatiivset kosta, on ikka jama lugu küll.


Ise aga ei võtaks never meest kaasa, pole miskit vaatamist väärt see sünnitus. Saan üksi ka hakkama.

See on teatud % mehi kes sünnitusel osalemisest halva kogemuse saavad ja pärast enam keppi ei taha. Ette ei saa eriti ennustada. Sellest lugesin juba nõukaajal soome ajakirjadest.

Kas sa tahad oma isa sünnitusele võtta??

negatiivne võib selline juhus olla,kui su mees pole sündiva lapse lihane isa ja mees ise seda ei tea.............Igasuguseid olukordi on ette tulnud.

Mina ka oma meest sünnituse juurde ei taha, ennem võib ta seal ju olla jne, aga, et ta tite väljumise tunnistajaks oleks, seda pole vaja.
Ma olen suht ürgemane, sünnitamise juurde tuleb minu ema.
See on mingi uue aja "mood" meeste tassimine sünnituse juurde.
Suht pinda käib selline imal jutt teemal : " Ma ei kijutaks ette, kui meest poleks juures olnud" väkk
Vaadake vähem ameerika pasafilme

ruudi
Mis kuradi MOEST sa siin räägid ?
Minu mees oli minuga kaasas minu lapse sünni juutes,sest laps on meie MÕLEMI oma ja ei näinud ta lapse väljumist sest ta oli ju minu PEA juures ja hoidis mul käest ! Kui laps oli sündinud siis tuli ta jah alla poole ja lõikas nabanööri läbi ja laps läks esimesena tema sülle ning seejärel oli ta umbes 60 minutit lastetoas koos meie lapsega nii kaua kui mind korrastati.
Ma küll ei oleks tahtnud et minu mees oleks jäänud ilma sellest sünnitusest ja ka mees on väga rahul siiani . See sündumus seob meid omavahel väga.
Eks see ole muidugi iga paari enda otsustada kuidas nemad soovivad kuid MEIE soovisime nii ja oleme rahul ja miks mingi ruudi peab tulema ja nii maha seda tegema :S
Sina sünnita oma emmega kui tahad aga mina leidsin et see on minu ja minu mehe vaheline asi mitte minu ja mu ema.

Mehi on igasuguseid alati tuleks lahtuda mehe seisugohast ja kas ta narvid on korras sest mul on 4 sobransil meestega probleemid sest ei suudeta enam uuesti voodi minna. mehed utlevad, et armastab ja austab aga lihtsalt ei saa enam hakkama kuna naise jalad harali pilt kohe silmade ees.

Mehed ei ole moeldud selle protseduuri juurde. See on uue aja mood.

eelmisele vastajale see kõik oleneb mehest kuidas ta oma naist peale sünnitust võtab aga see on ju loomulik asi kui peale seda midagi muutub aga see on mehe mõtlemises kinni kui ta mõtleb et peale seda on naine kole jne....Mees oleks pidanud juba enne mõtlema kõikide asjade peale kui tegudeks läks

mina jälle ei kujuta ette meest kaasas. ei taha, et mees mind näeks seal silmad pahupidi pingutamas, üksi suudan palju paremini keskenduda ja olukorrast rahulikult välja tulla. kui on oluline ülesanne, siis teen seda ka muus valdkonnas alati üksi, ma ei ole nn meeskonnamängija. ka meeldib mulle, et teen mehe silmis maagiat: piltlikult lähen suure kõhuga palatisse ja tulen välja, laps käes.
ma ei saaks ise pärast mehega voodisse minna, tean ennast, isegi kui see meest ei hakkaks segama, siis mind hakkaks kindlasti.

15a tagasi kui mina oma kolmanda lapse sünnitasin, käis mees kõrval,see oli nii loomulik,olen kogenud siis ,et üksi oleks küll paha olnud ja kui laps sündis oli mees pea juures ja ta sai ka nabanööri läbi lõigata,siis ta võttis peale mu korrastamist sülle ja viis voodi,kuhu toodi ka kohe laps tissile,läks 5 päeva mööda sain koju ,kohe hakkasime mehega seksima,ikkagi 6 päeva ilma olnud,seda sain muidugi tänu sellele, et rebendeid polnud,kuuaja pärast oli aga üllatus kui jälle rase olin...
vot on ka selliseid juhuseid. Kahjuks ei saanud seda järgmist rasedust jätta maj. põhjustel.

Ma ei kujuta ette, et meest kaasas poleks. Jagame kõike, miks peaks ma selle elamuse üksi labi tegema, üksi kannatama? Tema kohus on mind toetada ja aidata, mismoodi ta seda ooteruumist teeks?

Mis tähendab vabandus - mehi on igasuguseid?
Naisi on ka igasuguseid. Vbla iga naine ka ei taha sünnitusel osaleda aga kuhu ta pääseb siis? Kui juures olek juba nii suur asi on, mis siis veel rääkida sellest, kes sünnitab...
Pole siin mingit ninnuu-nännu, meheke oodaku ukse taga jne , las näeb, kuidas asi tegelikult käib.