Enne rasedust olin kindel, et ei taha meest sünnitusele kaasa. Olin teinud sünnitusmajas praktikaid ja näinud-kuulnud nii mõndagi.Tõesti, on mehi kes pärast oma lapse sünni juures viibimist ei suuda naist enam naisena võtta vaid näevad temas ainult ema. Mõnda perekonda selline koos kogetu lähendab, teisi aga eraldab.
Naljakas on see, et minu lapse isaks "sattus" mees, kes nii väga soovis last ja palus, et ma teda sellest imelisest kogemusest ilma ei jätaks. Kuna sünnitus oli pikk ja raske, siis oli mehest väga palju abi, ta oli mulle abiks puhtalt oma füüsilise jõuga. Sünnituse ajal ei mõelnud ma küll mingile vaimsele seotusele, mul oli ükskõik, kes peale ämmaka mu kõrval veel on. Kuna pärast sünnitust pandi mind narkoosi alla (kahtlustati platsenta tüki sisse jäämist), siis oli mul küll nii hea tunne, et minu väike ei ole üksi, vaid ootab mind koos issiga. Kuigi sünnitus oli nii raske, oli see minu elu imeliseim kogemus ja ma olen õnnelik, et ma oma meest sellest ilma ei jätnud. Pärast sünnitust lubasin, et kirjutan suurelt ja punaselt elutoa seinale- MUL ON MAAILMA PARIM MEES, juhuks kui mul see tusatujus meelest läheb. Seda ma küll pole siiani teinud, aga tänulik olen oma mehele küll.
Seega, kui mees avaldab ise soovi, siis võid ta julgelt kaasa võtta. Vägisi sundida pole mõtet.
Ja veel, tõepoolest suhtuvad arstid-õed emadesse, kes tulevad meestega koos sünnitama, teistmoodi. Mehed on sünnitusmajas nagu kaitseinglid emale ja lapsele.