Lugedes igasugu sünnilugusid siin olen aru saanud, et mida lühem on olnud sünnituse aeg seda rohkem vastsed emmed räägivad, et oi kui kiirelt unustatav on see valu. Kui sa ikka 20 tundi valutanud oled - no ei lähe meelest kohe, kui titt käes. Ja siis tullakse ja räägitakse, et oh mis see ära ei ole. Ise on 3-4 tundi esimesest valust alates kannatanud. Ei ole tundnud seda tunnet, kui väsimusest pilt eest läheb ja enam lihtsalt ei jõua kannatada. Ja nii tundide viisi.

Valutasin 24 h. Lõpp läks juba väga jubedaks (ma olen kuradi kange naine, aga valu viis nii pildi kui ka mõistuse), lapsega läks aga asi kriitiliseks ja viidi keisrile. Esimesed päevad mõtlesin, et ei kunagi enam, et edaspidi ainult kohe keisrile. Kuukene hiljem otsustasin, et kui tuleb veel lapsi, proovin taas ise sünnitada. Ja olen selle juurde jäänud. Mäletan, et oli väga jube, aga mis täpselt, ei mäleta.

eks naised ole veidi masohhistid ka

mul laps nelja aastane,tuhud hakkasin pyhapäeva öösel yheteistkymne paikku ja mitme käivituse järgi olin synnitussaalis 8 tundi. Aeg kuldab mälestused vöi miskit,aga mul on jäänud synnitusest väga positiivne kogemus

Sünnitasin 13t25 min ning tuhud olid ligi 10tundi alla minutiliste vahedega, ma olin ka ikka väga läbi, aga 1,5 kuu pärast mõtlesin, et võiks ikka veel lapsi sünnitada. Nägin kord ETV-st saadet kodusünnitajatest, need naised olid 1,5tunni pärast nõus veel lapsi sünnitama. Nüüd laps aastane ja kogu valu ununenud

mul saab ka poja varsti aastaseks ja tahan veel lapsi, vaatamata sellele, et sünnitus oli 18 tundi ja natuke peale ja üldse mitte kerge, kuna laps oli suur ja arstid tahtsid vaakumit kasutada, õnneks sain ikka ise hakkama.

mina olin küll peale sünnitust praktiliselt sünnitama uuesti, kui ainult vajadus oleks. ei ole see sünnitus ka ikka nii jube. muide endal kaks last nii et kaks sünnitust

Mina sünnitasin oma esimest poega ligi 34 tundi, mis nüüd ütlete??????? Tänu sellele julgesin teisele lapsele alles 7 aasta pärast mõtlema hakata. Nii, kui mees teisest lapsest rääkima hakkas, nii ma kõva häälega nutma hakkasin.
Nüüd olen juba 3 aastat kahe poja ema. Teine sünnitus koos tuhudega kestis alla 3 tunni. Ja tõepoolest,seekord mõtlen, et üks tütar võiks ikka ka olla.

Minu snnitus kestis kokku 42 tundi, kogu selle aja sees ma ei saanud üldse magada. Ühtegi valuvaigistit ei kasutanud.Lõpuks, laps ei mahtunud ikka välja ja tehti keiser(enne seda prooviti ka vaakumit, seeka alt olin ma täiesti ribadeks, ei kujuta ettegi mitu õmblust tehti...õnneks seda siis, kui ma narkoosi alla olin)...Aga minu valu ununes küll kohe, kui last nägin:) Teine kordki tahaks ise proovida, lihtsalt tahan kogeda seda tunnet, kui laps pannakse esimest korda kõhu peale...see võib olla imeline!

Ei unune tõesti.
Minu valud jõudsid küll kesta vaid max 2 tundi, kui keisrile viidi, aga ma mäletan väga hästi, kui jubedad need valud olid. Peale lootekoti avamist toore jõuga, hakkasid kohe väga väikeste vahedega väga tugevad valud. Mõte, et esmasünnitaja saab valutada umbes 10-12 h tundus sel hetkel ebanormaalne, samas oligi see ainuke mõte mu peas sel hetkel. Lugesin minuteid ja tunde, millal umbkaudu mu valud lõppeda võiksid. Ämmaemanda "lohutavad sõnad", et tema sünnitas ilma mingisuguste abivahenditeta, ei tundunud sugugi lohutavana. Nii ma seal siis uugasin, üritasin õigesti hingata ja vahtisin kella ning KTG ekraani vaheldumisi.
Praegu möödas 2 kuud, niipea ma seda asja uuesti ette ei võtaks.

Minul oli 8h, epiduraali abiga, ja kohe pärast lapse sündi valu meelest :)

Kuskohas sul lasti sünnitada 40h???????
Isegi 20 aastat tagasi ei lastud naistel niii kaua piinelda, issand!

just, ei lasta sünnitajal kaht päikesetõusu näha, st. üle 24h kellelgi küll piinelda ei lasta.

ühte , kes sünnitas 36 tundi.see oli muidugi veneaeg.80-ndate algul.aga teise lapse jutt mehe poolt ajab mullegi nutu peale.ja mina ses mõttes ringi ei mõtle , kui keisrit ei saa , siis teist ei tule.tehke omad järeldused , seda enam et sünnitusosakonnas ei tea sa iial , mis vahetuse otsa võid sattuda

Mul oli ca 30 tundi ja ei olnud vene aeg, oli aasta 1998. Tahaks küll teist last, aga sünnitust kardan siiani.

to ma tean ja n32
ärge kartke teist sünnitust!
Nüüdsel ajal ei ole nii nagu vanasti. Sinul on sõnaõigus. Pealegi on ju võimalusi palju, erakliinikud, tasulised ämmakad, vette sünnitus, valuvaigistavad süstid, kui lahkiliha lõige- siis tehakse seda ka tuimestusega (sprei)..jne...kuigi see faas polegi enam nii oluline
Kui kohe pole raha võtta, siis saab veidike koguda..
....keisrit saab ka lihtsamalt, kui kunagi.

kui pean kõik asjad kinni maksma selleks , et minusse kui inimesesse suhtutaks !!! Sul võib ju sõnaõigus olla , kuid küll arst ikka midagi välja mõtleb ja ütleb , et mitte nii teha nagu tahad , vaid nii nagu neil mugavam on.On parem aeg jah , aga seda mis toimub endiselt sünnitusmajades , mina normaalseks ikka ei pea.Ma nägin juhtumisi pealt sünnitusmajas , kus üks naine sünnitas , pikka aega rõõkis seal , no ma rõõgiks vast ka.Aga pikka aega palus ta keisrit ka , polnud kellegi asi :( Aga siis kui sellel emal pilt tasku läks ja enam kindel polnud kas lapse elu saab päästa , siis läks neil kiireks millegi pärast.Minu arust sünnitaja , kui sellise , soove üldse ei arvestata.Sa võid tahta mida iganes aga sa ei saa...
Tuttav sünnitas , koos valudega 6 tundi.Pole teab mis pikk aeg aga tema ütles , et ette seda enam ei võtaks.Kui ta palus valuvaigisteid siis talle õeldi , et mis sa nutad , sul käib niigi kiiresti kõik :O
Minu arust ei ole vahet , kas sünnitus kestab tund või 2 päeva , kui sünnitaja soovib midagi siis võiks ka arvestada sellega.Mis on kõige huvitavam.Kõige kehvemad sünnitajad on meditsiinitöötajad ise.Nad lasevad üldjuhul endal kohe keisri teha.Miks mitte , sest nemad teavad ju täpselt , mis neid ees ootab ja mis toimub peale sünnitust.Nad ju õppinud seda.

See et muus osas ajad paremad on , ei tähenda et sünnitusmajades midagi muutunud on.Ja seni kuni sünnitusosakonnas on kas või 1 nõmeda mõtlemisega nõukaaegne ämmakas , seni ei muutu midagi paremaks.head personali on nii vähe , kahjuks :(

mina sünnitasin 29h ja see oli 2005 a...
valud olid pigem vastikud...aga valu kui sellist isegi ei mäleta...kuidagi udus olemine oli pärast sünnitust kui laps kõhule pandi

minul kestis 29h ja valu on meeles ka nüüd, 9 kuud hiljem. Aga see kahvatub tunde kõrval, mis mind valdas oma pojakest esimest korda nähes. See oli tohutu rõõm ja kergendus. Oleksin valmis seda tegema teist ja kolmandatki korda. Aga mis meelest ei lähe, on paberimäärimine millega olin sunnitud tegelema looteveest läbiligunenud pükstes ja valust kõveras:(

ma olen viimase 7 aasta jooksul kolma korda sünnitanud ning kõik need lapsed on tulnud ilmale Pelgus (Tallinn), ehk siis enamuse Tallinna naiste arvates selles kõige jubedamas kombinaadis üldse. Kuid mul pole ühtegi halba kogemust sünnitusel osalenud personaliga. Ma ei räägi siin nendest vastuvõtutoa tädidest, kes kunagi millegagi rahul pole. Kõik mu mittetasulised ämmakad on olnud venelannad, nii noored kui vanad ja alati on nad olnud väga abivalmid. Keegi pole midagi kobisenud teemal, ise sõite end suureks vms. Ma olen alati väga paks olnud raseduse lõpuks, seda on mainitud jah, kuid mitte mõnitades vaid kavala muigega, ala ma tean mida sa tunned. Eks see ole muidugi sünnitaja suhtumise asi ka, ma tõenäoliselt ei ole suurte vajadustega inimene. Pole nõudnud vanni ega valuvaigisteid, samas pole ka kunagi üle 6 tunni valudes olnud.
Kuid nüüd teemast ka - mina mäletan küll seda põrguvalu, iga sünnitusega mäletan, kuid ma olen tahtnud kolme last ja südame rindu võtnud. Kolmanda sünnitamine käis ses suhtes õndsas teadmises, et SEE on viimane. Ma ei heida üldse ette naistele soovi keisriga "sünnitada". Kõige hullem variant mis naisega juhtuda saab on üle 10-ne tunni valutada ja siis veel keiser ka otsa saada.

mul olid valud kokku 14 tundi, see oli õudus. kõik räägivad , et pole midagi jubedat, aga on ikka küll.see on jube jube, lapsed on armsad, aga enam küll ei taha,just sünnituse pärast.

Ka mina olen üks neist emmedest, kes küll vägaväga oma last armastavad ja õnn neid esmakordselt näha oli üüratu, kuid valu sünnitusest on siiani meeles, olgu öeldud, et poja 5 aastane. Viimasel ajal olen küll hakanud mõtlema, et tahaks ikkagi teist last ka, kuid ka siis kindlasti epirduraaliga, mida mulle muideks anti kohe kui küsisin. Sünnitasin samuti Pelgus, selles "kõige hullemas" nagu eespool juba mainiti, ämmakas samuti vanem vene rahvusest proua, mõned pirnid ta siiski suutis panna, nagu nt peale esimest nihu läinud pressi: "Kuidas sa ei oska pressida...?" Siis käis küll peast läbi mõte, et saadaks ta kuskile väga sügavasse kohta, kuid kui laps 5 minutit hiljem käes oli, oli see mõte juba läinud. Nii, et enamus muljeid sünnitusest ikkagi head, noh, nii head kui need saavad olla 12 tunnise valude maratoni kõrvalt! :)

Ma vist olen mälu puudega, paar nädalat möödas ja valusid jagus mitmeks päevaks. Aga kohe peale sünnitust oleks nõus olnud uuesti lapse saama :) Ma mäletan valu, aga see polnud midagi sellist, mida üle ei ela.
Pigem ma ei taha praegu teisele lapsele mõelda, kuna väike röövik on päris kõva kisaja ja gaasitaja.

Olen sünnitanud 3 last ja tõesti tunnen kaasa naistele kes peavad valude käes vaevlema nii kaua ...endal läks sult lihtsalt ja kiirelt kuna olen alati olnud sportlikus vormis ja ei söönud end paksuks olen alati olnud peale sünnitust sama kaaluga aind esimese lapsega tuli umbes kilo juurde esimene laps 5 tundi,teine laps 4 tundi ja kolmas laps vaid 3 tundi :)

minu soovitus ..rasedus ei ole haigus ärge lamage voodi peal ja kommide asemel sööge näiteks porgandit :) ja kahe eest ka sööma ei pea

Mis sa räägid, sportlastel on just raskem sünnitada! Ja kes see ikka nii väga 9 kuud niisama lesib. Endal oli sünnituse aeg ametlikult 15 tundi, kuid tugevates valudes ja haiglas olin kokku 32 tundi, enne seda veel üks leebemate valudega öö kodus. Pole veel niimoodi kellegilt abi anunud, nagu siis arstidelt. Prooviti igasugu asju, valuvaigisteid, korra mingit eraldi rohtu, et saaks tunnigi magada, tilguti, lõpuks epiduraal ja siis ka öeldi, et kui kahe tunni jooksul asi edenema ei hakka, on keiser. Õnneks tuli lõpp kiire. Valu on hästi meeles, aga lohutan end sellega, et väga paljudel on teine sünnitus kordades kergem.

Minu sünnitus kestis 27h35min. Ja siiski päästis mind lõpuks keiser. Lapsega oli kõik korras, ise hakkasin vaakuma hinge.
Valu on meeles ning kui oleksin 35 aastat vana, laseks steriliseerimise teha. Enam ma seda läbi teha ei kavatse. Kaasa arvatud seda arstide ja ämmakate poolset mõnitamist ja õiendamist.

Hetkest mil mind sünnitustuppa pandi ja hetkeni mil laps sündis kulus 11h. Valu oli kohselt peale lapse sündi ununenud. tõsised valud kestsidki u 1h ainult. päeval kui sünnitustoas ootasin sünnitust olid kerged valud. Olin 19 ja esimene sünnitus.

sünnitasin nõuka ajal ja valusid ei olnudki,enne kui pressid tulid ja see oli küll jube valu,teine sünnitus oli 12 a hiljem ja juba eesti ajal aga siis ei valutanudki eriti,küsisin igaks juhuks valvaigistavat süsti ja ei tundnudki valu nüüd ju saab süstidega valu siiski leevendada

sa väidad, et last üritati vaakumi välja aidata, kuid siis tehti keiser? et siis laps oli sünnitusteedes? keisrit ei tehta kui asi nii kaugel juba on, sest kuidas arstid lapse kätte peaksid saama.

minul läks aeg kaks nädalat üle pandi haiglasse kolmapäeval ja reedel hakkati esile kutsuma ehh ,reedel pandi geel ära ja ei olnud häda mul midagi kuigi teisi naisi vaadates oi oi oi..laupäeval unustati ültse mind ära et hommikul mulle geel uuesti sisse panna ,noh küsisin et millal sis saan teise geeli kaua ma siin passin kopp oli nii ees suurest kõhust ,noh lõunal sain teise geeli ,jõutsin oma lõuna ära süüa kus hakkasid need valud ,,,jaa see on tõsi need valud on ikka jõhkrad ,,nagu saetakse sind pooleks :)oi ma mehele ütlesin igasugust staffi et hüppan aknast alla ja, et saagige mul pea otsast kuigi ma ise ei mäletand midagi et sellist juttu oleks ajand :) need valud viivad ikka aru peast ,,aga mul läks hästi sünnitus kestis kõigest 4 tundi ja siin loen et teistel nii palju ja ma mõtlen et ise oleks vist ostad andnud uhh :) valud on valusad aga ei mäleta millised aga tean et jõhkralt valusad..:D