minul kestsid sünnitisvalud kokku 26 h ja seda aastal 2006, avanesin lihtsalt aeglaselt :) mees oli kaasas,aga tema mõrvasoovi mul polnud, kuigi rusikaga vastu vahtimist oleks ta küll saanud, kui üritas selga masseerisa, aga minul olid valud just seljas ja tema käsi tundus kui kuum triikraud....kui tita hakkas välja tulema taheti teha pilutuslõige, aga kui kommenteerida arsti(peale valuvaigistavat süsti sinnasammasesse) ups liiga hilja ja laps tuli loomulikult...kärinaga :) teist last tahtsin ikkagi ja juba sama päev..

Esimene sünnitus tuleb sellega meelde. Istusin kõigepealt valudega kodus öösel kella poole ühest kuni päeva kolmeni, olin siis rumal ja ei teadnud , et need just sünnitus valud on. Loll olin, et kohe kellegile midagi ei maininud. LÕpuks hakati aru saama , et midagi on valesti ja siis hakati uurima. Ja lõpuks tuli välja, et peangi haiglasse minema. Sinna jõudsime kuskil kella nelja aeg päeval. Siis oli emakas kuskil 6 cm avatud. Aga kuna oli 34 nädal siis taheti sünnitust võimalikult kaua edasi lükata. Pandi mulle tilgutid(samas valud olid väga jubedad) ja viidi kiirabiga Raplast Tallinnasse. KOhale jõudes olin rohtudest väga uimane. need natukeneküll tegid asja paremaks aga valud olid ikka väga tugevad. LÕpuks viidi sünnitus tuppa mind ära ja seal istusin kuni järgmise hommiku kella poole kaheksani( ehk siis 7:25 oli pojakene kõhu peal juba korraks.) taheti küll selga süst teha, aga kui pressid peale hakkasid siis öeldi, et enam ei ole sellest süstist kasu.
Seega istusin kokku valude käes( kaasa arvatud pressid) 31,5 tundi.
ja nagu viimane kommenteeria ütles, et tahtis juba teist last sama päev. siis ütlesin ka mina mehele, et millal teise saame.
Ja nüüd on mul siis juba teine poja(10 päevane):)

Ära iial ütle iial...;) Olen sünnitanud kaks last, esimene sünnitus kestis 15 tundi, teine 27 tundi. Pikk sünnitus on väga väsitav, see ei sõltu sellest, mis vormis oled (nagu siin keegi ütles: sööge porgandit jms). Emakakael avaneb erinevatel inimestel erineva kiirusega! Ometi ma ei ütleks, et EI IIAL ENAM. Ma küll ei mäleta enam kui valus mul oli... pigem tüütu. Valuvaigisteid ei kasutanud.

ma olen ehk siis sünnitamiseks loodud, vaid esimese lapsega läks paar tundi aega, teistega sain 10 minutis maha, 3 last on

Minul läks üle aja kaks nädalat. Sünnitus kestis 20tundi. Laps kaalus sündides 4522 g .valu tõesti ei mäletanud enam kui laps oli sündinud, ainult tohutu väsimus ja rõõm oma pojast.

Sünnitasin 20 aastat tagasi oma kalli tütre ja sünnitus kestis 18h. Aga teist last ei ole suutnud siiani sünnitada, sest valumälu on nii kehas sees. Südamest tahaks last, peagi on üsna viimane minut, aga kui käisin küsimas, kas keisrit saab, sain üsna jõhkra sõnavalangu osaliseks, et no mida peenutsemist ...loete liiga palju tibikirjandust kus modellid ja näitlejad keisreid teeva jne jne jne.!!!! Nii lasingi paigaldada oma järjekordse spiraali, et mitte rasestuda:-(

Te räägite siin nagu oleks ainuke variant loomulik teel sünnitada?! Issand halasta...me elame 21. sajandis ja ei pea ilmtingimata jalad harkis taeva poole kiviaja kombel möirgama ja põdema! Keisrilõikest olete midagi kuulnud või? Issand issand..inimesed teevad ise oma elu raskeks. Keisrilõige ja asi ants - naine ei peaks mitte põdema sellise asja pärast, see rikub ema ja lapse seisundit. Keisriga see asi, et saad kindel olla, mis ees on, sünnitamise käigus ei tea iial ette, mis juhtuda võib ja kui kaua jne. Ma ei mõista, miks tänapäeval veel üldse loomulikul teel sünnitamine lubatud on??? See peaks keelatud olema. See on ju mõttetult piinarikas nii emale kui lapsele. No milleks? Arumaisaa...kas tõesti vihkate end ja oma last nii palju? Kas tunnete end tegija mutina, kui punnitate ise? Kas sugulased suhtuvad pärast seda teisse paremini?

ÜRGE SIIS NÜÜD SIIN HALAGE KA, KUI ISE SELLISE ÕUDUS-VARIANDI VALISITE.

Ununevad küll. Arvasin ka algul, et ei ole võimalik neid unustada. Aga kui teist last sünnitasin, siis avastasin, et need olid ikka palju jubaedamad kui ma mäletasin. Nüüd siis kolmandal ringil.

kle sa issand küll, kas sa sellest midagi oled kuulnud, et eestis ei tehta keisrilõiget lihtsalt niisama, kui naine seda tahab?

Hakkasin mõtlema praegu aj tõesti, ei mäleta enam neid valusid. Mäletan et nagu tugevad päevade valud ,sest mõtlesin tol hetkel nii aga valu ise enam ei mäleta. Asjast möödas täpselt 2 aastat .

mul 5 last, lühim sünnitus oli 4 lapsega, kestis 38 tundi. esimene sünnitus oli 42 tundi ja viimane 40 tundi. teine ja kolma ska jäävad sinnakanti.
ja valud, ee ausalt ei mäleta.
aga sünnitama minnes teadsin et kõige suurem valu on see kui on tekkinud rebend ja seda õmmeldakse ja nii oligi...

Kõik naised on erinevad. Mina küll kaasa rääkida ei tohiks olen omad lapsed keiserlõikega saanud. Anatoomilised näidustused.
Mäletan aga siiani neid naisi kes olid ise sünnitanud. Möödas on ju juba 13 aastat. Ühed särasid teised jälle olid peale sünnitustki keras valudega.
Minusse suhtuti kui kergelt saanud, ei peetud naiseks ega ka emaks. N aised ei mõistnud miks oli nii ja ega ma ka pidanud vajalikuks rääkida.
Mõnedel on sünnitus kui üleaia hüpamine. Teisele jälle juba raseduse algusest kuni sünnituseni kolgata tee.

mul on 4 last ja praegu ootan viiendat.
Mäletan, et olen alati kartnud sünnitust, olen üldse väga kartlik inimene, paanika tuleb kergelt ja vererõhk tõuseb jne...
Eks ma olen surma kartnud ja seda, et lapse või minuga midagi juhtub.
Aga reaalne sünnituse käik, ühte mäletan kindlalt, ma pole kordagi sünnituse ajal häält teinud...no selles mõttes, et oianud või karjunud..
Puhunud olen küll ja ohkinud aga vaikselt.
Kunagi pole olnud sellist valu, et oleksin pidanud karjuma, samas ma ei välista, et see nüüd tulla ei võiks ;))
Sünnitused on kestnud ka suht lühikest aega, no kusagil 7-10 tundi(sellest ajast loetuna, mil esimesed valud algasid )
Valude ajal olen pikutanud ja raamatut lugenud, siis lõpu poole ringi kõndinud aga mingeid hulle valusid ei mäleta.
Eks vast see moment, kui laps välja tuleb on kõige valusam aga siis on suur kergendus ja vabanemine...see on siis ju lausa nauding !
Ja kui veel laps häält teeb ja näed, et temaga kõik korras...see on väga hea tunne.

Sünnitasin 20 mail,esimene laps,nii et just värskelt meeles :)
Kuna läksin 2 nädalat yle aja,kutsuti synnitus esile...öösel 00.00 pandi geeli ja 04.43 oli juba laps käes.kõik käis nii kiiresti,aga tõesti juba meelest läinud kui jube see tegelikult oli :PP

Avanemise periood oli minu jaoks ka väga hull,aga kui lõpuks pressida võisin,siis oli juba kõik hästi,ainult jõud oli suht otsas.Ja kui tibu kõhu peale pandi,siis sain aru,et see kõik tasus ennast kuhjaga ära.Olin juba paar tundi hiljem veenudunud,et võin vabalt veel sünnitada.

Eks loodus laseb sünnitusmälestustel kaugenedes kaunimaks muutuda, tekitades neurokeemilise amneesia.