mida rohkem sa mööda foorumeid kondad ja sünnitusest filme vaatad, seda enam end üles krutid (filmid sünnitusest on minu jaoks liig, põhimõtteliselt ei vaata neid, sest mind valdab sõna otseses mõttes kabuhirm). õpi end lõdvestama ja mine mehega koos koolitusele, kus õpetatakse hingamist ja sünnitusel abistamist.
mina isiklikult kardan koledasti valu, aga sünnitamist ei kartnud ja ei olnud üle mõistuse valus ka. valu ununes ja kadus kohe kui laps kõhule pandi.
on naised enne sind toime tulnud, tuled ka sina. eriti veel nüüd, kui on mitu abilist su ümber, epiduraali võimalus jne. usalda ennast ja abilisi ning pea meeles, et hirm on kõige suurem vaenlane. kui oled endast väljas, ei suuda sa aidata ei ennast ega last.
sünnituse kulg, õmblused, taastumine jms on väga individuaalne ning samamoodi seotud sinu mõtlemisega. kui oled sünnituse suhtes negatiivselt meelestatud, pressid valel ajal ega kuula, mida sulle räägitakse, siis läheb raskeks.
kui mees tahab sünnitusele kaasa tulla ja sina tahad, et ta tuleb, on tore. kui ta ei taha tulla, ei tohiks teda selleks kindlasti sundida. minul oli mehest suur abi, tema seljamassaaž valude vaigistamiseks oli asendamatu ja kui ta ka otseselt ei saanud midagi teha, siis mulle oli vajalik lihtsalt ta kohalolek. kui mees ei taha, siis ei pea ta vaatama, kuidas laps su kehast välja tuleb. ta võib seista su selja taga vms.