miks raseduskriisit midagi ei räägita , eriti mitte vähemalt :(
Minul oli ka raseduskriis.Ma arvan , et pigem sellest ,et sünnitusmajas tehti mulle alatasa selgeks kui s..t ema ma ikka olen jne.Iga asja kohta oli kellegil midagi õelda (just med.töötajad).Mees oli siis tööl kui haiglas olin, meil oli kokkulepe ,et tehku titevarbad ja tööasjad sel ajal ära , kui veel haiglas olen.Koju tulles vajan teda rohkem.Õhtuti käis tihti.Aga masendus oli ikka.Laps oli rahulik , enamus aega magas.Parim titt keda elus näinud olen.Lasi n.ö teistel ka elada.Üks palatikaaslane ikka ütles , et ärgu ma pangu neid med.töötajaid tähele.See aitas ainult korraks , aga nutta sai kõvasti.Sellisel juhul aitab just kellegi tugev tuge.Minu aitas ainult see , et läksin koju.lapsega mõllas mees enamus ajast.Tal oli see tite vaimustus nii suur , mida minul polnud üldse.Kuigi terve raseduse aeg tundsin suurimat rõõmu oma lapse üle.Imelik , kuidas mõne inimese tehtud märkused võivad sellise asja jumalast pea peale pöörata.
Minu töö oli n.ö ainult mähkmeid vahetada ja titetoit valmis teha.Ülejäänud tegeles mees.Tänu sellele stressist üle saingi.Mees oli minu kõrval mingi paar nädalat.Tööl ei käinud.Ja selle aja sees sain oma kindlustunde(et ma polegi nii s..t ema nagu mulle sünnitusmajas selgeks tehti) tagasi ja hakkasin lapsesse suhtuma nii nagu seda tegin raseduse aeg.Mees ei saanud sellest arugi et mul stress oli ja kõige hullem ongi see et ka kõige lähedasemad ei pruugi sellest aru saada , ennem kui hilja.Kõige parem oleks murest esialgu rääkida ikka kellegi lähedasega , kes sind tunneb (ema , sõbranna , töökaaslane).Kui see enam ei aita , oleks hea juba professionaalne abi.
Sulle soovin edu ja loodan et leiad tuge.Mehega võiksid sellest asjast rääkida omavahel ja ausalt mida mõtled ja tunned.Ja las mõtleb veidi selle üle ja siis räägib.Muidugi iga mees ei suuda ennast naise olukorda panna.Kui mehest abi pole , on mõtekam siis sõbrannaga rääkida.
Nõu ei oskagi nagu anda.Ole tugev!!!