Eile tõsteti siis pojapoeg ilma. 4,8kg, 56cm pikk.
Lapse isa võis kõrval olla (st. ema pea juures kardina taga).
Ema õmmeldi tund aega, umbes 3 tunni pärast sai esimese tissi.
Titt muidugi.
Isa saab olla haiglas kõrval niikaua kui lastakse, sest perepalat on kahjuks liiga kallis.
Täna sai emme juba nats käia ja süüa ka sutsuke-jogurtit, puljongit.
Isa vahetab riided, mähkmed, tõstab lapse ema rinnale jne.
Öösel aitavad õed.
Homme ehk saavad koju.
Arstide soovitus oli, et keiser teha. Ei ole ma kiviajas, lihtsalt muretsesin minia pärast, kellega väga hästi läbi saame.
Kõige rohkem on kahju sellest, et oleme mehega tõbised vist mingist viirusest ja lapse tervise huvides ei sea teda ohtu, et lihtsalt oma uudishimu rahuldadamiseks haiglasse külla minna.
Poeg arvas, et võiks talle seljakoti selga anda ja kooli saata, nii suur poiss.
Ja värskel vanaisal oli selline nägu peas nagu oleks ise sünnitanud. Tema mõtetes keerab poiss juba traktori ja auto rooli.
See oli meist muidugi eile inetu, et soovitasime pojal 1,8 m raadiuses sünnitustoas vaba ruumi teha, sest ei tea ju, kuhu ilmakaarde oleks kukkunud kui nõrkus peale tuleb.
Ei kukkunud, aga ütles, et kui laps talle anti, tuli nutt kurku ja seda oli vaja kinni hoida, et keegi ei näeks mehe meeleliigutust. Hiljem omaette oli titele laule laulnud(ka lorilaule!)niikaua kui emme kätte said.
Oh ma olen emotsioonis, aga nii õnnelik.
Mu poega poleks olnud, kui ma poleks teda haiglast praktiliselt ära varastanud ja hea sõbra abiga Tartusse üle viinud.
Nüüd on ta teist korda sündinud:)))
Ja see keiser oli heaks lahenduseks, kuna titt võttis 16st üleläinud päevaga pea 600 grammi juurde ja märkigi polnud, et välja tahaks tulla.
Tere tulemast kõik tillukesed uued ilmakodanikud.
Kes tahab, võib panna mulle siia ilusa luuletuse lapse sünni puhuks.
Kõikidele emmedele-issidele jaksu see raske, aga õnnelik teekond lapsega koos läbi käia:))