Alustan siis täitsa algusest:)
kuigi esimene test mille tegin oli negatiivne,läksin siiski arstile,kuna teadsin et ta mu kõhus kasvab-sisetunne oli selline:) arsti käest sain samasuguse vastuse nagu testiltki-pole rase:(
aga mina olin nii kindel olnud et pisike on minu kõhus...tegin nädala pärast uue testi ja sealt tulid need ilusad rasvased triibud mida olime mehega nii väga oodanud:):)
17.juulil 2008 sain ma teada,et ma pole enam üksi,sain teada et minu sees kasvab üks pisikene ime:)
kõik oli nii hästi,kuni ühel päeval hakkas mul verd tulema:`(
läksin kohe erakorralisse kus tehti UH ja õnneks öeldi et kõik on korras-kuid mind pidavat rohkem jälgima,pidin ikka päris tihti arstil käima.
Kõik läks hästi aeg möödus,pisike kasvas järjest suuremaks:)
kuid siis-jälle probleemid,jälle see südame valu.ühel täiesti tavalisel arstil käigul kuulati poja südamelööke ja avastati et on mingid vahe löögid-kirjutati saatekiri tartusse...järgmisel päeval läksimegi,seal tehti KTG-sid ja UH mille käigus öeldi et südametöö on hea aga et on kahtlus algavale hüpotroofiale...ehk siis et pojake on liiga väike,aru ma ei saanud miks minuga peab nii juhtuma...
pidin jälle arstile minema,kus mulle öeldi et kui laps pole 37 nädalaks märgatavalt kasvanud kutsutakse sünnitus esile..(probleeme valmistas ka see et alates 34 nädalast polnud epk tõusnud,oli kõigest 29cm ja kõhuümbermõõt oli 98cm ja nii juba 33 nädalast alates)
rääkisin iga päev oma pisikesega et ta ikka kosuks ja kasvaks:)
36 nädalal läksin taas UH-ja seal ei kuulnud ma seda mida lootsin.loote pea vastab 35nädalale reis 33 ja kõht kõigest 32 nädalale...:(pisarad tahtsid voolama hakata-aga kuna teiste ees mulle nutta ei meeldi siis näitasin välja et olen tugev.saadeti nende andmetega arsti juurde,öeldi et peaasi et pea pole liiga väike,siis pole mingeid vaimseid probleeme.lohutus missugune:S
esile ei kutsutud-lasti pojal veel kasvada.kui täis oli tiksunud 41nädalat ja pidin taas arstile minema saadeti mind igaksjuhuks veel UH(oma ämmakas ütles et kui 42 nädalat täis saab ja pole veel sünnitanud siis esilekutsumsele)
Uh öeldi et vett liiga vähe ja kuna mind on nii palju jälgitud ja probleeme on ikka palju olnud siis hakatakse kohe esile kustuma.taheti kohe haiglasse jätta aga kuna oli minu sünnipäev(23.märts) siis palusin et ma saaks tulla järgmisel päeval.lubati külla aga 23 õhtul otsustasin siiski haiglasse minna...tol õhtul ei tehtud midagi.24.märtsi hommikul pandi mingit geeli...miskit ei hakanud toimuma,terve päev mitte midagi ,hunnik KTG-sid ja emakaela avatuse mõõtmist.öö möödus rahulikult.25 hommikul anti valida kas tablett või tilguti,valisin esimese,kuna siis sain rahulikult ringi liikuda.kuna esimene tablakas midagi ei teinud anti teine ka kell 13.00
aga muutusi ei toonud ka need.siis kell 17.00 tehti emakakaela pehmendav süst...kell 19.00 tulid lõpuks veed ja kell 20.00 hakkasid valud,helistasin mehele ja ta oli kohal kiremini kui ma oleks eales arvanud,ta oli mulle kõik see aeg toeks..valutasin alguses palatis,lõpuks sain sünnitustuppa vanni ka(meil võrus neid 2,mina sain sinna vanemasse,kuna uuemas sünnitas minu günekoloogiaosakonna palati kaaslane:P õnneks sünnitas ta ennem ära kui minul asi tõsiseks läks..no see vana toa sünnitusvoodi oli ikka hirmus küll...)
mõtetes rääksin pojaga,et ta ikka vastu peaks ja et ta teaks ükskõik mis juhtub armastan ma teda üle kõige siin ilmas...tiksusin KTG all-emakatöö-40% ja maksimum 70% arstid vaatasid et kujutan valusid ette:)
kõik läks hästi,ainuke jama oli see et wc oli mul põhiline paiknemis koht,koguaeg oli tunne et tahan kakada..lõpuks kell 3 öösel kui olin vannis,ütles arst et teeme veel ühe KTG,kohe kui olin pikali saanud tundsin kuidas pean vetsu minema,hõikasin et kas ma võin minna-ise olin juba poolensiti põranda peal kui ämmaks ütles et kui tuleb siis siia samma laua peale.
Rumal nagu ma olin ei saanud aru et algasid pressid...ja siis läks kõik nii kiiresti..kõik need 42 minutit tundus nagu 1 minut ja kell 3.42 sündis pojake siia ilma.
esimene mõte-miks ta ei nuta,pingutasin ennast ja üritasin vaadata mis siis nüüd on,nägin et ämmaemand võttis nabanööri pojalt ümber kaela ära.nimelt oli see tugevalt ja kaks korda ümber kaela olnud ja siis lõpuks sain ma poja enda juurde,ta oli nii armas ja ilus ja meie oma:)poja pandi minu kõhule-olime nii õnnelikud:)
mis siis et tal oli muhk peas,öeldi et see läheb ära(õnneks oligi see paari tunni pärast kadunud)
siis viidi poja pesemisele,mõõtmisele ja kaalumisele,nii kaua kui mind korrastati.
tuli ka arst,uuris platsentat ja ütles,et tema küll aru ei saa et see laps oleks ülekantud või et tal midagi viga oleks olnud,paltsenta oli ilus puhas.ja pojake oli ka igati tublid 3250g ja 52cm pikk.
lõpuks tuli õnnelik issi pojakesega minu juurde:)poja võeti teki seest välja ja pandi minu kõrvale rinnale,kõik need muretsemised ja pisarad ununesid kohe kui sain teda et temaga on kõik korras:):)pidin veel 2 tundi sünnituslaua peal olema,see päikese tõus,see hommik oli ilusaim mida ma eales olin näinud..26.märtsi varahommik-esimene hommik koos pojaga,keda 9 kuud sai kannatamatult oodatud:)
nii siis, kõik lõppes hästi,pojake sündis 26.märtsil(vanaisale sünnipäevaks)nüüdseks on Kaspar juba 7 kuune poisiklutt-kes emmele-issile igasse päeva nii palju rõõmu toob:)