Eelmine sünnitus oli 10 aastat tagasi ja eks nüüd püüangi meelde tuletada, kuidas tookord oli, nüüd olen taas rase.
Mäletan, et lapsega oli viimasel kuul nii, et pidevalt keerutas ennast, st.et keeras end küll õigesse asendisse aga siis jälle valesti ja nii mitu korda, üldiselt arstid vist ootasid, et enne sünnitust on ikka kenasti pea ees aga no, see ei läinud nii.
Ega arstid midagi ei seletanud ka, pandi lihtsalt lauale lamama, aparaat külge ja vaadeldi...ei lubatud kõndida ka..
Paha mul ei olnud ja vist isegi märkimisväärseid valusid ei olnud, et lihtsalt lamasin ja hirm oli.
Mäletan veel, et arst oli mees ja et mul olid püksikud jalas ja siis tundsin, et midagi nagu tuleb...
ja oma paanikat, kui arst käskis püksid maha võtta..oeh, tegemist oli suure vereklombiga...aga verejooksu ei olnud...
siis ma surusin jalad kokku ja võib olla jätsin mulje, et paanitsen, või siis olingi paanikas, kes seda teab.
Igatahes otsustati peale seda teha mulle keisrilõige, ma ei tea siiani, et kas see oli õigustatud või ei..
Arvatavasti oli laps tol hetkel ristiasendis...või siis olid probleemid, mida mulle ei räägitud, või kartis arst, et mul on paaniline sünnitushirm..ma tõesti ei tea.
Igatahes kahju, et keiser tehti, olin ju oma eelnevad 2 last normaalselt ja kiiresti sünnitanud.Nüüd olen siis probleemi ees, et kas tuleb jälle keiser, samas olen ka ära hirmutatud...

Rahu, ainult rahu.Sa ei pea kartma.Kui sul on 2 last ise sünnitatud ja üks keisriga siis ei pruugi järgmist keisrit ju tullagi .Sünnitad ilusa ja terveve ning armsa lapse järgnevalt.Ma arvan seda ,miks sulle keiser tehti on see ,et loote veed tulid ära ja laps kas oli risti või pea oli üleval pool.Tavaliselt ei lasta siis sünnitada.Aga arstid oleks pidand rääkima ,mis lahti.Kus haiglas küll sellised arstid on?
Mul endal on 2 last järjest keisriga .Kuigi tahtsin teist last sünnitada aga kui ma olin 2 päeva valudes ja emaka kael ei avanenud 1 cm edasi ,tehti keiser.Kahju küll aga pole parata ,et nii läks.Ma arvan ,et sünnitamine oleks veel rohkem valusam olnud.Tehti selja tuimestusega keiser ja oligi laps käes.Ma küll ennast halvemini ei tunne ,et ei saanud sünnitada.Kuigi tuttavad õõrusid koguaeg nina alla.Aga kui on nii määratud ,siis mis seal ikka.Personal oli ülimalt sõbralik.Rääkisid mida nad teevad ja plaanivad minuga.Muidugi küsiti ikka ka nõusolekut.Samas ma olen ikka väiksemate haiglate poolt.Vaikne pere toad on praktiliselt tühjad ja ülejäänud toad on ka vaiksed.Saad lapsega omaette olla.Nimelt mina tõin ilmale Lõuna -Eesti haiglas (Võrus) oma lapsed .Arstid käivad tartust sinna tööle.Kas Ma sünnitan suures haiglas nagu konveieri peal ,või siis seal kus on arstidel minu jaoks ka aega.Järgmine päev juba oln jalgadel ja hoolitsesin oma lapse eest.
Kes sind on ära hirmutand.Pea püsti ja kui kõik edaspidi ka hästi läheb siis oled õnnelik emme.Ja neid kes neid jaburaid jutte ajavad ning hirmutavad ,võid saata nad teatud kohta.Selle asemel ,et inimest julgustada ja lohutada heade asjadega.Minu arust on keisri lapsed nutikamad ja targemad kui sünnituse käigus muljuda saanud lapsed.Mul tüdruk läks käima 8 kuuselt ja poja 7kuud ja 3 nädalat.Mõlemad on asjalikumad kui 2 nädalat ennem sündinud naabri tüdruk .Aga se selleks Head kõhukese kasvamist ja õnne laste kasvatamisel.

Mina sünnitasin peaaegu 11 aastat tagasi.
Mida ma sellest ajast mäletan? Mäletan, et oksendasin peaaegu 9 kuud, kogu aeg iiveldas. Mäletan kõrvetisi, mis ei lasknud mul 9 kuud magada.
Kõht oli väga väike ja lapsel oli vist vähe ruumi. Viimasel kuul virutas mulle kogu aeg ribidesse, mis oli NII valus.
Sünnitusest mäletan nii palju, et sel hetkel arvasin, et suren kohe ära. Ma ei karjunud kordagi, üritasin kogu aeg hingata. Mäletan veel seda, et kõrvalpalatites sünnitasid vist vene naised, kes kogu aeg röökisid. Ja ma mõtlesin õudusega, et appi, kas asi läheb tõesti nii jubedaks.
Pressimise ajal oli minu ümber vist 7-8 inimest ja see ajas mind kohutavalt närvi. Pressisin seal ja siis ühel hetkel ütles arst, et peame vist keisrilõike tegema. Hakkasin kohe kobisema, et ei tee me mingit keisrit siin. Tehti lahklihalõige, suruti kõhu peale ja minu pead ja kaela ette ja saigi sünnitus läbi.
Isiklikult minu jaoks oli see väga kohutav sündmus. Kui ma peaksin veel kunagi sünnitama, siis ainult keisrilõikega.
Vähe sellest, peale sünnitust oli mul nägemine väga hull. Pidin silmaopile minema. Pressisin sünnitusel valesti.

Minu mälestused oma esimesest sünnitusest (kirjutatud 2,5a tagasi selle sama lapse sünnipäevaks, kopin siis siia), tiba pikk küll on...

15. juuni, kell 03.30
Ärkan üles häda nr. 2 peale. Istun kinnisilmi potil, unine ja vihane, üritan meenutada, mida ma eile sõin, et tuvastada unesegaja põhjust. Mitte midagi ei meenu ja mitte midagi ei tule, seega lähen uuesti magama... et paarikümne minuti pärast olla samas kohas ja tegelda sama asjaga. Ikka sama tulemus. Vean end taas voodisse, panen silmad kinni ja suigatan... !!! Sekundi pärast olen püsti... meelde tuli! ma olen rase, minu sünnitustähtajast on möödas 3 päeva ja suure tõenäosusega hakkan ma nüüd emaks saama. Lõug hakkab värisema, ma olen 20-aastane ja lapse sünnist tean vaid nii palju, et see peab kuidagi võimalik olema kuna maailm on inimesi täis ja enamus on siia ühte teed pidi tulnud. Võtan vastu otsuse käituda viimase minutini kangelasena, mitte erutada ema enne tema tööle minekut ja kannatada need paar tundi oma toas ära. See mul ei õnnestu, pool tundi enne ema oodatavat lahkumist lähen ja ehmatan teda ikkagi, sest ma ei kannata enam minutitki... ta tahab tulla, valud on valusad ja vahed pea olematud.

15. juuni, kell 08.00
Jõuan kiirabiga Pelgulinna vastuvõttu. Minu arvates viiakse mind mingisse keldrisse, kus tõenäoliselt tegeletakse inimeste piinamisega. Sest morn umbkeelne mammi kamandab mind vakstuga kaetud lavatsile pikali, raseerib mu külma vee ja korduvkasutatud nüri ziletiga ja pistab vooliku (külma veega, kuna sooja vette ei ole) teate ise kuhu. Niikaua, kuni ma kempsus istun, revideerib ta mu koti, konfiskeerib keelatud asjad (rinnahoidja ja aluspüksid) ja muutub hoobilt veel tähtsamaks. Siis küsitakse minult 1000 küsimust, alates esimeste päevade algamisest kuni viimase seksuaalvahekorrani (peaaegu kuupäevalise täpsusega kirjutatakse kõik üles, ja sellise näoga, et kui mulle mõni kuupäev ei meenuks, lööks ta mu näpud sahtli vahele). See oli nii jube, et sellest tunnist ei mäleta ma midagi muud ja isegi valud vist kadusid ära. Ainult lõug värises hirmust ja hambad plagisesid ka (kui nüüd tagantjärele mõelda, siis sünnitamine sellise hirmukrambiga tundub üsna võimatu ettevõtmine).

15. juuni, kell 09.00
Olen palatis, üksi, arsti ei ole ja vist ka ei tule. Reformpõhjaga voodi on nii pehme, et mu tagumik on vastu maad, pea ja jalad koos. Kõrvaltoas karjub keegi :Dima, ja tebja ubjuuuuu! Mamaaaa, pomogiiii!...
Mingil hetkel pistab mingi ilus mees oma pea mu jalgade vahelt välja ja käsib armsa aktsendiga kakada. Kust ta sinna mu jalgevhele sai, ma ei tea, aga pikapeale hakkan taipama, et see on arst. Kuigi minu kodune kasvatus selle välistaks, üritan ma tema meeleheaks ikkagi siis pisut kakada. Ma ei tea, kas õnnestub, aga ta tundub hästi rõõmus olevat.

15. juuni, kell 11.30
Tuleb ämmaemand ja minu kena kaaslane tunneb huvi, mis täna lõunaks on. Kuuldes, et hapukapsasupp, käsib ta mulle pepusse paar süsti teha, et ikka enne lõunat ühele poole saaks. Ei saa mina teda alt vedada, kui supp siis supp, teeme ära.

15. juuni, kell 12.10
Minust saab ema! Mul on poeg! Maailma ilusam, seda näen ma küll, kuigi ta kohe teise tuppa hügieeniprotseduurile viiakse. Kaal 3665 gr ja pikkus 51 cm. Päris minu oma poja! Ja päike särab ja maailm lõhnab!
Niikaua, kuni mind nõelutakse (ja see kestab ikka üsna kaua), mõtlen oma maailma ilusamaid mõtteid ja olen absoluutselt veendunud, et järgmisel aastal olen mina siin tagasi. Sest see tunne... ja mu suu on kõrvuni (arst seda eriti hästi ei mõista, kuna tuimestust ei kasutata)...
Seejärel veeretatakse mind kanderaamil koridori, lükatakse siiber selja alla ja jäetakse nõrguma. Ja, nagu hiljem selgub, elu üle järele mõtlema. Sest varsti saabub sotstöötaja, kes hakkab mind entusiastlikult piinama: miks abielus ei ole? miks nii noorelt lapse sain? mida ma endast üleüldse mõtlen?; kuni ma saan talle vahele torgata, et ma abiellun oma isikliku poja isikliku isaga kolme nädala pärast. Selle peale veab ta oma suu kriipsuks, torkab pastaka kitlitaskusse ja läkheb ära, ise nii solvunud, nagu ma ta enda mehega pulmaplaane peaks. Aga minu suu on ikka kõrvuni...

Haiglasoleku eredamad hetked on veel dushijärjekorrad, dushiruum, kus on 1 dush, avatakse 1x päevas kaheks tunniks ja selle aja jooksul peavad kõik korruse naised jõudma end pesta. Siis veel kogu haigla Väga Tähtis Isik sanitar, kes mitte kordagi ei jäta kobisemast (küll tolmurulli pärast põrandal, küll selle pärast, et ma pikali olen, siis jälle selle pärast, et ma ei ole pikali). Siis jäävad igaveseks meelde veel need palakad ehk nn. hügieenisidemed, mis on aastatepikkusest kasutamisest laigulised, mis ei ima midagi ja mida jalgevahel hoiab kinni vaid tahtejõud, kuna aluspesu on keelatud. Siis veel lapse roheline nägu, kuna tissid briljantrohelisega enne toitmist ära dessinfitseeritakse (hea, et midagi nii ebahügieenilist, nagu ema, üldse lapse lähedale lubatakse) ja marlimaskid, mille peab enne toitmist endale suu ette panema... Aga vaatamata sellele on mu suu kõrvuni, kogu aeg, ja ma olen veendunud, et ma ei maga enam kunagi. Ma lihtsalt ei saa, sest ma olen niiiiiiiiii õnnelik!

See kõik juhtus 1989. aastal, minu päikesepoiss saab homme 18. aastaseks, ta on 187 cm pikk, sooja südame ja soojade kätega:) Ta on maailma parim poeg, kes on mind kasvatanud palju rohkem, kui mina teda olen pidanud kasvatama. Ja ta on maailma parim venna oma väikevennale, kes sündis alles 16 aastat ja 2 päeva hiljem ja hoopis teistmoodi... Aga sellest ehk kunagi hiljem, võib olla 16 aasta pärast...

Küsimus selline siis naistele? Kuidas saab mees toeks olla sünnitusel Mis on teie arvates naiste soovid mida mees peab järgima ja arvesse võtma, et oleks turvaline ja hea olla naisel sel raskel hetkel.Olen suht võhik selles suhtes ja kas valuvaigisteid ka antakse sünnituse ajal jne. või peab naine valudes piinlema terve see aeg Kas mehest on kasu kui ta sünnitusel kaasas on Tänud ette!!!!!!

Kui naine tahab meest kaasa, siis ju on seda vaja.Kui mehe , naise vahel on tõelised tunded, siis enamasti tahetakse koos olla ka sünnitusel.
Mina tahan ka, et mees oleks ligi..aga kui ligi just, eks ma seda vaatan.Ütlesin talle, et hoidku mu kätt aga ärgu sinna allapoole vaadaku.
Tema jälle, et ..kui ma juba sünnitusele tulen, siis ma vaatan seda, mida ma tahan..
Mul on väga tore ja armas mees.
Ega abi polegi vaja, on tarvis tuge ja tunnet, et mees armastab ja hoolib.
Valuvaigisteid ikka antakse.

kata, aitäh nii ilusa jutu eest! :)

sa oleks nagu minu jutu siia kirjutanud:D

aind et minu poeg sündis 1988 ja teine 6a hiljem

mina sünnitasin veidi hiljem küll kui kata aga palju tuttavat tema jutus. meeles nii head kui halba. aga kõige rohkem on meeles see kui laps oli just ära sündinud ja oli verine ja karjus täiest kõrist, tõusin istuli(kogu valu oli meelest läinud), arst,ime küll pani ta mu käte peale, vaatasin titat ja ta vaatas mind selliste SUURTE silmadega ja jäi vait(kõige imelisem hetk mu elus)

Mäletan, kuidas alguses rõõmsalt haiglasse läksin, tuhud käisid viie minuti tagant ja mõtlesin, et kui see ongi sünnitusvalu, siis polegi midagi hullu. Ainult et järgmised poolteist ööpäeva olid tuhud endiselt viie minuti tagant, aga valu kasvas kiiresti kümnekordseks. Esimesel hommikul haiglas hakkasin oksendama, nii et pressimise ajaks oln täiesti näljane ja omadega läbi. Vahepeale mahtusid kõikvõimalikud katsed leevendust otsida: vann, petidiin, seljasüst, kõndimine. Nägin kokku 4 valvearsti ja 3 andsid mulle lubadusi, mida pikisilmi ootasin, aga mis täide ei läinud. Enne viimaseid tunde hakkasin ümberkaudseid inimesi paluma nii, nagu ma kedagi veel palunud pole. Nutt ja värinad käisid asja juurde, mingist lõdvenenud olekust polnud juttugi. Lõpuks tehti epiduraal, pandi tilk, öeldi, et kui kahe tunni jooksul emakas ei avane, teeme keisri. Lõpp oli kiire, laps erakordselt tubli ja peale kõhulepanemist teadsin, et kõik eelnev oli väärt kannatamist. Plaanin peatselt teist last:D

Sünnitasin loomulikul teel 27 ja pool a tagasi. Kartsin midagi, ei teadnud kah mida aga kõik see toimus nii kiiresti, et ainult suur rõõm. Valusid ei olnud, kuna olin trennitüdruk ,mitte lihaseline aga nii sobiv,suhteliselt laiade puusadega . Valu tundmata ma ka sünnitasin. Tuhud olid ja laps tuli kiiresti. Natukeseks ajaks pandi ta lastetuppa ja mind palatisse, siis toodi tited sööma ja see ime jäigi mu ainukeseks sünnituseks,kuid rõõm missugune. Mulle ei meeldi need keisrilõikegete -operatsioonide eelistajad, lase laps sündida nagu normaalne on. Loodus on nii seadnud ja see on emakssamaise üks esimesi tundeid,kui laps on ilma sündinud.