minu tibu sündis 26.05.2007. ärkasin hommikul kell 9, kuna tekkis häda wc-sse minna. tundsin, et voodi oli märg- sain aru, et veed olid ära tulnud. tekkis väike hirm, kuna esimene laps. mees ärkas ka üles ja viis sünnitusmajja, helistas mu õele, kes ka toeks tuli. haiglas saime peresünnituspalati, kuigi mees viibis minu juures siis kui olid valud ja pärast, kui laps oli juba käes. tema ei suutnud sünnitust pealt vaadata. niisiis, kui olin haiglasse jõudnud, pandi kohe aparaadi külge, et lapse südame lööke kuulda- kõik oli korras. esialgu olid valud nii nõrgad, et ma mõtlesin, et ei ole nii jube midagi. aga valud läksid järjest tugevamaks. ma üritasin kogu aeg liikuda, et laps kiiremini välja tuleks. kell pool kuus ma tundsin, et laps pressib juba igalt poolt peale ja hakkab kohe- kohe sündima. arst ja ämmaemand tulid siis palatisse, ma tundsin, et enam ei jaksa seista, pikali asendis oli kergem olla. valu oli meeletu, ma ütlesin veel arstile, et tehke või andke midagi, et mul valus ei oleks aga ta ütles, et enam ei saa küll midagi, laps hakkab kohe sündima. ma talusin seda valu vaikselt, kuna karjumine ei pidanud hästi mõjuma ja mees veel ütles kunagi et elad üle, kõik naised on sünnitanud. siis ma lamasin seal hambad ristis ja järgisin arsti nõuandeid, kuidas hingata ja kuna pressida. vahepeal veel ütlesin oma õele, et ma tahan ära- nii valus oli. aga ei läinudki kaua, kui laps oli käes. sel hetkel kui ta oli minu seest välja tulnud, tekkis selline kerge tunne ja valud olid ka meelest läinud, nagu polekski midagi olnud. aga seda hetke, kui laps pannakse kõhu peale ei anna küll millegagi võrrelda. kui sünnitus läbi, tuli lapse issi ka meie juurde. ämmaemand ütles, et tal pole ammu nii toredat sünnitajat olnud, kes lõpuni nii rõõmsameelne on. sünnitus kestis 5 tundi ja 46 minutit. mäletan et esimene öö haiglas ma üldse ei maganud, vaidimetlesin oma last.minu jaoks oli sünnitamine väga positiivne kogemus, et ma olen nõus tulevikus veel vähemalt ühe lapse sünnitama.

Mees ütles, et elad üle, kõik naised on ju sünnitanud aga ise ei elanud üle sünnituse pealtvaatamist?
Saan muidugi aru, et mees ei ole kohustatud vaatama, kui ei taha, aga mina oleksin küll natukene solvunud selle peale. Kõik naised ei ole ju Sina, Sina sünnitasid ju esimest korda.
Aga muidu armas lugu ja tore, et Sul hästi läks!

Nii armas :)

Railile palju õnne.
Minu jaoks oli küll väga oluline, et mees mu kõrval seisis. Ega mees peagi uurima, mis seal allpool toimub.
Piisab kui lihtsalt kõrval on ja hiljem nabanööri katki lõikab.

Arvan, et sa ikka munesid. Sa said ju tibu. Tibud kooruvad munadest.

Igaüks teab ise missuguse hellitusnimega ta oma last kutsub. see eelmine kommenteeria võib ise munema minna kui paremat teha pole.