Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Sünnilood
Kas sünnitus on tõesti nii hull?
 
Rase 09. mai 2015, kl 21.29
Teema ütleb juba kõik enda eest!Olen 19 aastane noor neiu ja olen 3-ndat kuud rase ning sünnitushirm ei ole mind ilmselt kunagi valdand ,sest valu suhtes olen üpris kannatlik ning menstruatsiooni ajal on esinenud alati valud , mis niidab lausa jalad alt kuid olen selle kaunisti üle elanud.Olen kuulnud , et sünnitus pidi sarnanema nende valudega päris palju kuid nüüd kui olen lugenud sünnitusest ja olen vaadanud videosi , kus isegi 80kg naised karjuvad nii , et maa must. Olen ise hetkel kaalus 46 ning praktiliselt puusadeta seega nüüd valdab mind SUUR HIRM SÜNNITUSE EES! Epiduraal...selle sõna ma isegi ei ole pidanud oma elus suhu võtma ,kuid nüüd lausa kaalun seda ,kas lasta see endale eelnevalt ära teha kui sünnitus algab või siis oodata esimesi valusi? Ma tõesti paluksin kallid naised , et Te räägiksite mulle ,kas sünnitus on tõesti nii hull? Või on kellegil läinud leebemalt ? Kui algas sünnitus ,kas ehmusite isegi ,et valud nii suured on või oli Teie hirm selle ees suurem ? Väga vabandan kui kuskil on selline teema juba algatatud , kahjuks ise pole peale sattunud. Suured tänud ette :)
 
Laps, 09. mai 2015, kl 21.43
kas ema on kaugel?
 
ikka väga hullud 09. mai 2015, kl 22.13
Valud on tõesti väga suured. Minul esimese lapsega algasid valud õhtul hilja, paari tunniga olid valud nii suured, et kutsusin kiirabi ja viidi sünnitama, arvasin juba, et ega enam hullemaks minna ei saa, aga terve öö ja järgmine päev oli nii, et ega ma ei mäleta suurt, ma olin valude tõttu teadvuse kaotuse äärel. Kogu aeg oksendasin, lõputult oksendasin ja kohutavad valud, seljas just, kus tavaliselt ei valuta üldse. Laps sündis järgmise päeva õhtul kell 18, seega valud kokku 19-20 tundi.

Teise lapsega läks 3 päeva, pühapäeva hommikul hakkasid valud, läksin ka kohe haiglasse, ja laps sündis teisipäeva õhtul. Siis sellist suurt oksendamist enam ei olnud, aga valus oli ikka ja jube kurnatud magamatusest ja valudest.

Minul olid ka eluaeg kõhuvalud päevade ajal ja oksendasin ja mõtlesin ka, et mis see siis ära ei ole, olen ju valudega pool elu harjunud, aga sünnitusvalud on ikka hoopis teisest kategooriast.

Muidugi on ka vastupidiseid näiteid elust võtta, naine ei saa arugi, et sünnitus on alanud, ühel hetkel on titt välja tulnud ja kõik läbi...
 
hehh 09. mai 2015, kl 22.13
Miks ta peaks sellest emaga rääkima? Mina küll ei tahaks.
 
vanaema 09. mai 2015, kl 22.17
Ole rahulik,nii hull see asi ikka ei ole.Kõik on ära sünnitanud,(nii paksud,kui peenikesed) ja sünnitad sina ka.Ole päris,päris rahulik.Ja ära loe, seda infot,kui nii nõrga närviga oled.RAHUNE....
Saad köigega, imeliselt hakkama.Ja lõpuks röömu niiii palju,Edu sulle,kullake.
 
LiisXxxxxxx 09. mai 2015, kl 22.24
Ära mōtle üle!!!! Olin ka 50 kg ja pisike kuid laps tuli mōne pressiga. Soovitan sul lihtsalt ōigesti hingata ja küll läheb nii nagu peab.Endal oli nii, et ärkasin öösel nōrkade valudega, paari tunni pärast hakkasid tugevnema kuid see ok valu...läksin haiglasse seal dussi all tulid veed ära ja hakkasid väga tugevad valud mis kestsid 5minit, pandi lauale ja paluti pressida, siis enam neid valusid ei tundnud ja laps peagi käes.käi enne haiglas nendel loengutel ja ära muud staffi netist vaata, küll koik hästi lãheb:)
http://www.itk.ee/kliinikud/naistekliinik/naistekliinikust/perinataalkeskus/perekool-info/perekooli-loengud
 
kah ema 09. mai 2015, kl 22.38
ära karda, saad hakkama. Ja ära kuula neid, kes hirmutavad.Sünnitamine ei ole kangelastegu, meie esiemad tegid seda muuseas.
 
noo 09. mai 2015, kl 22.39
valuvaigistit antakse ju minuteada.
 
killu 09. mai 2015, kl 23.13
Olin sünnitama minnes ka suhteliselt väike, 58 kilo. Ja kartsin sama, et kuidas valudega hakkama saan. Sünnitegevus kestis haiglas 28 tundi, enne kodus olles veel 7 tundi. Aga tead, praegu kui poiss on 11 kuune, olen valmis seda teist korda läbi tegema. Seega... ära põe, me saame sellega hakkama, sõltumata kestvusest ja hirmust.
 
ka emme 09. mai 2015, kl 23.41
Kõige tähtsam on kuulata oma keha. Sünnitamine on naisele loomulik, kogu pakett, mis selleks vaja läheb, on sulle antud (Mitte arstidele-ämmakatele, neil on ainult haridus ja numbrid, millega nad sind võrdlevad ja siis vastavalt käituvad).Valu võib küll alguses ehmatada( tundidepikkune ehmatus, mis järjest kasvab), aga pärast oled rahul, et sellise vägeva asjaga hakkama said. Sellel valul on mõte sees-laps sünnib. See pole oma või kellegi teise lolluse või õeluse pärast kannatamine vaid hoopis teine asi. Mina soovitaksin nii vähe, kui võimalik, igasuguseid segamisi(arstide poolt tehtavaid protseduure) endale tellida, sest need segavad keskendumist tõelisele asjale. Ja keskenduda on vaja, nii leiad enda seest üles kõik vajaliku jõu ja tunnetuse, mis sulle on sünnituseks antud kõigekõrgema Jumala enda poolt.Õpi hingama, ka häälega; lõdvestuma ja ole rahulik!Isegi aastate pärast oled veel uhke selle üle, millega hakkama said, sest see on ime, kuidas see kõik sünnib ja sina oled osa imest!!! (Tahaks sind lausa kallistada.)
 
tead 10. mai 2015, kl 08.53
,mis hull on .See,mis peale sünnitust järgneb.Lapse kisa,pidev öösiti ülevalvahtimine,siis järgneb lasteaed,tülid mehega,lahkuminek ja üksikemaks olemaine.Vot see on hull ja sünnitamine kökimöki selle kõige juures.
 
lb 10. mai 2015, kl 09.24
Oli hull, aga kōik läheb meelest, kui pisike beebi sulle rinnale pannakse. Totaalne väsimus peale sünnitust asendus kirjeldamatu ōnnetundega - haiglasse läksin päeval kell 13, sünnitasin hommikul kell 5 ja magama läksin alles ōhtul. Kirjeldamatud ōnnehormoonid mōllasid, ma lihtsalt ei saanud magada.

Aga vennanaine mul 3 x sünnitanud - ta ütleb, et tal kempsus hädal nr. 2 raskem käia, kui sünnitused olnud.
 
nojahh 10. mai 2015, kl 09.50
mina olen neli last sünnitanud. valud on tõesti uskumatult suured. aga elus on üks epiduraaliga opp ka ette tulnud, mille tagajärjel jäinma nii pikalt ja hullult haigeks, et kui peaks veel sünnitama siis epiduraal ei tuleks mõttessegi. ma lihtsalt ei mõista miks seda sünnitajatele niiviisi kergekäeliselt tehakse. minule oli see elu kohutavaim kogemus.
 
nojahh 10. mai 2015, kl 09.53
mind aitas ka keskendumine protsessile ja sügav aeglane hingamine valuhoo ajal.
 
foorum 10. mai 2015, kl 10.51
Igalühel on sünnitus erinev , kõik om ju hästi kui enne ei karda . Sa saad pärast suurt õnne tunda .
 
raina 10. mai 2015, kl 11.29
mina olin ka sünnitades õbluke, valud olid, kuid õnneks mingi paar tundi ainult, kell 3 öösel hakkasid, olin parajasti haiglas sees, mul oli uriinis valk ja vererõhk tiba kõrgem kui vaja ja mulle öeldi, et enne koju ei lasta, kui laps on sündinud, mingu selleks siis 2 päeva või 2 nädalat.
sinnamaani ma ikka kogu aeg lootsin, et saan koju aga ei tea, kas nördimus või mis ... igatahes öösel kell 3 vaatasin kella ja olid sellised teistmoodi valud seljas . läksin igaks juhuks ühele tädikesele ütlema, et siuke lugu. see oli veel pahane, et mis ma tülitan keset ööd. aga kell 5.30 sündis pojake. ja ega teise lapsega oli samamoodi, jälle mina samadel põhjustel haiglas, kell 5 algasid valud ja kell 8.20 sündis teine poeg. polnud midagi väljakannatamatut, kordagi ei pidanud karjuma vaid oigasin ja iga oigega mõtlesin, et saaks see ometi kord läbi. oli neid kes röökisin täiest kõrist, no ma ei tea, kui valus siis peaks küll olema? mõni võtab iga valu peale valuvaigistit, aga mul on ka tüütu migreen ja väga harva kui ma rohtu võtan. sest see valu läheb ka niisama üle, ükskõik kasvõi 10 tunni pärast, aga ikka läheb. seega ei usu et sünnitus nüüd nii hull, et peab valude pärast röökima nagu segane. kusjuures ega siis ju vähem valus pole, kui röögid, lihtsalt siis kõik näevad ja tunnevad kaasa ja see viib mõtted valult mujale
 
Rase 11. mai 2015, kl 10.23
Suured suuured tänud Teile , kes Te mind môistate ja toetate! Teie sõnad on need mida meenutan kuni raseduse lõpuni ja sünnituse käigus. ,,Laps'' - Ema on mul täiesti olemas kuid oma inimesed räägivad hoopis muud sünnitusest , et sind hullemast säästa kuid ma soovin reaalselt teada sünnituse kulgu. 19 aastane on minu silmis siiski naine mitte laps ja pisike oli meil ammu juba planeeritud :) mida noorem seda kergem! seega me väga ootame!
Suured aitähhid Teile , kes Te soovite mulle parimat , lausa pisar tuleb silma , et nii palju toredaid inimesi on siin maamunal olemas :) Ma ei ole valu kunagi kartnud ja loodan siiralt , et see valu saab olema kergem kui ma seda ette kujutan ning hetkel ma ei oska ette kujutadagi , mis õnn võib mind tabada ,kui oma pisikest esmakordselt käte vahel saan hoida :) Ma usun , et see saab olema seda väärt :) Youtube videosi ma enam ei vaata ja õuduslugusi ma enam ei loe , see on kindel mis kindel.
 
Hmm 20. juuli 2015, kl 13.23
Tasub uurida, kuidas emal sünnitus oli.. Minul enda emaga küll sarnane.
Mina ei kartnud sünnitust üldse. See tundus just midagi uut ja põnevat ja lootsin, et saan hiljem öelda uhkelt, et olen kõva mutt, sünnitasin ise ja polnud häda midagi
 
Mari 07. mai 2017, kl 07.52
Kuna ma ise kuugeldasin kõvasti enne sünnitust, panen ka oma loo kirja - nii hea oli teiste lugusid lugeda ja loodan, et kellelgi on ka minu loost abi.

Mina jään selle juurde, nagu ämmaemandad ütlevad, et iga sünnitus on erinev. Ei pruugi sõltuda sellest, milline oli ema sünnitus jne - minu ja mu ema sünnitused on nagu öö ja päev.
Minu poiss sündis 3 nädalat varem kui teda ootasin. Reedel hakkas tulema ära limakork, käisin arsti juures, kõik oli korras ja mõtlesin, et vahel tuleb limakork ju mitu nädalat enne ära ning ärevuseks põhjust pole. Olin veel ise planeerinud kõiksugu joogasid ja perekooli loenguid jne. Raseduse ja sünnituse kohta olin lugenud Dr Anne Deansi raamatut "Rasedus" ja paari teist ka. Olen üsna hellik ja igasugu haiglavärki pole iial väga fännanud, niiet sünnitust ja võimalikku rebenemist-õmblemist kartsin ikka omajagu. Olin kõvasti kuugeldanud ja tegelenud enda jaoks valu lahti mõtestamisega, ja eks see aitas kõvasti ka kaasa. Kui hirm on suur, siis sünnituse eri etappide valu põhjuste teadmine on päris hea.

Sünnitus läks kiiresti esimese sünnituse kohta, 9h ja oli laps käes. Looteveed tulid pühapäeva varahommikul pahinal nagu filmis - kuna mul oli aega veel sünnituseni mitu nädalat, friikisin päris ära :) Tuhud ei olnud nii regulaarsed kui raamatus kirjas olid. Noh, teate küll, et minge haiglasse kui on regulaarselt 5 min vahega. Mul olid tuhud kord 5 min, siis järgmine 3 min pärast, siis sellest järgmine alles 11 min pärast. Helistasin TÜK EMOsse ja konsulteerisin, mida teha. Haiglasse jõudes oli avatust 3cm ja võeti sisse.

Olin plaaninud, et kindlasti tuleb vesisünnitus, aga vanni ronides oli väga ebamugav, sest mul olid valud pigem seljas kui kõhus. Vannis mulle üldse ei meeldinud ja kobisin sealt välja.
Valuvaigistitest ei saanud kasutada naerugaasi, sest niigi iiveldas (sünnituse jooksul käis "robert" külas lausa 3 korda, mistõttu ma ei julgenud isegi eriti vett juua sünnituse ajal). Proovisin veeblokaadi, aga see ei toiminud ka. Istusin voodiäärel, vahel pikutasin ja mees tegi alaseljal ringe. Kuna valud olid seljas ja reite tagakülgedel, ei saanud teha igasugu peeneid sünnituspoose, millest oli täitsa kahju. Lõpuks viskas üle ja otsustasin, et nüüd teeme siis selle epiduraali ära. Arvasin, et küllap on OK avatus epika jaoks - liiga vara ju ka ei tehta. Ma väga kergekäeliselt ei tahtnud epikat teha - tal siiski on kõrvaltoimeid. Aga kui vaja siis vaja, eks. Ja kui paberid olid täidetud (jah, sa pead valude käes mingeid pabereid lugema ja allkirjastama :D), siis ämmakas katsus emakakaela ja vot, avatus oli selleks hetkeks 9 cm, ei mingit epiduraali ega emakakaela lõdvestamise süsti!

Mõtlesin siis, et okei, 9cm on super ja laps on varsti käes! Ja tuhud peaks ära kaduma ja algama pressid! Aga reaalsuses läks veel 3h. Tuhud kohe ei kadunud ja peatselt jäid emaka pressid nõrgaks ja oksütotsiin ka ei toiminud. Anti mitu tabletti. Väkk, iiveldades mingit suhkrutabletti lutsutada! Mäletan, kuidas mõtlesin seal voodis pikutades (KTG oli selleks ajaks ümber pandud, pidin juba pikutama), et ma VIHKAN SUHKRUT! Lõpuks anti oksütotsiini kanüüliga, sest tabletist polnud mingit kasu. Pidin pressima ja pressisingi, elu eest. Kui oli juba see "tuleringi"-tunne, siis teadsin, et pea on kohe väljas, võtsin viimase jõuvaru kokku ja punnitasin lapse välja. Laps lendas siuh välja suure lootevee kaarega, otse ämmaemanda sülle.

Ahjaa, üks küsimus, mis enne esimest sünnitust on - ausõna, kui asi on nii kaugel, siis esiteks ei ole energiat muretsemiseks, mida muud sealt alt otsast välja tuleb, teiseks ei saa ise absoluutselt aru ka, kas niriseb lootevett või tuleb midagi muud. Ämmaemand vahetab linakese diskreetselt ja sulle detaile avaldamata ära.

Järgmisel päeval ma valu enam ei mäletanud. Siiani mõtlen, et jah oli valus, aga mitte nii väga ka. Muidugi minu laps sündis 3 nädalat varem ja oli seega üsna pisikeste mõõtmetega. Mul ei jõudnud isegi sünnitusarme tekkida. Minu valuvaigistiks oligi hingamine - rasedajoogasse ei jõudnud, aga olin teinud tavalist joogat - ja mehe käte silitused seljal. Õnneks valu ei ole pidev vaid vaheldub - ja sellest väikesest pausist leiab jõudu, on isegi võimalik magama jääda. Jõudu leiab ka sellest, et a) mitte midagi ei jää üle, laps tuleb kuidagi välja saada; b) naise keha on selleks loodud ja aitab igatepidi kaasa; c) naised on täpselt seda aastatuhandeid teinud ja valdavalt ellu jäänud.

Minu näpunäide sünnitamiseks on, et lõõgastuda juba pikalt enne. Ei mingeid šoppamistuure ja suurpuhastusi igaks juhuks, sest mina oma sünnitusele eelneval päeval tegin just seda, ja läksin hilja magama, mistõttu oli jõudu vähe. Kuna beebi võib plaanida tulla varem, on kaval juba terve viimane kuu võtta rahulikult. See tundub täitsa loogiline, aga tõesti, veits enne sünnitust lööb kilk pähe ja tekib hunnik energiat, tahaks kõiksugu asjad veel ära teha, mis elamises ripakil on. Selle energiatuhina järgi ma oleks pidanud teadma, et sünnitus on lähedal :)

Loodan, et kellelgi on minu loost abi. :)
 
kogenud 24. juuni 2017, kl 13.49
Sünnitusest võid saada trauma terveks eluks ja kogu ülejäänud elu saab sul samuti rikutud.
 
Kodanik 20. jaanuar 2018, kl 20.18
Mina ei osanud midagi oodata ega karta. Vana rahu ise olin. Teiste lugusid ka ei lugenud. Esimesega läks vist kokku 4 tundi ja teisega 2 tundi. Teise aeg olid valud tugevamad ja selga lõi päris korraliku valu. Esimese aeg olin ma enne sünnituse algust haiglas juba ja sain mingeid valuvaigisteid. Ei ole mõtet paanikaks. Mida rohkem sa kardad, seda hullem võib ka sünnitus tulla. Tänapäeval on ju moes vabatahtlikult keiser teha. Mina isegi ei mõtle selle peale. Enne sünnitan ise, kui lasen vabatahtlikult ennast lõhki lõigata.
 
Kodanik 20. jaanuar 2018, kl 20.23
Ja ei teinud ma ühtegi piuksu. Teisel korral juba öeldi et tee häält ka. No milleks mul vaja röökida?
 
PARIM VOIMALUS 13. märts 2019, kl 23.37
Kui sul juba foobia, siis saab ka keisrilõikega. Esimese lapsega kartsin nii väga, et arstil olles veensin teda seni kuni keisilõikega nõusse jäin. On kaks varianti, et sind magama pannakse või siis selga tuimestus tehakse ja oled üleval, aga kardin kõhu juurest ees ja kui laps väljas sulle sülle andakse. Mina jäin ülesse. Mitte ainsatki valu ei tundnud. Super! Laps nüüd kolmene ja midagi see ei muuda kas keisrilõige v sünnitus.
 
Ka kunagine googeldaja 06. jaanuar 2020, kl 02.55
Kuna isegi sai kõvasti googeldatud, siis panen ka oma kogemuse siia.

Esimene laps tuli keisriga - laps kiirelt ja kergelt käes, kuid hiljem mitu nädalat põrgut! Ei soovitaks eales kellelegi kui on valida (kui pole tervislik põhjus) kas sünnitus või keiser.

Teine laps sündis ise. Tuhud kestsid 22 h ja pressid 2 h. Tuhud hingasin ma üle, mehega saime lõõpida, tantsida jne :D kuna olin üleeelmisest hommikust saati üleval (tuhud hakkasid 3 ajal öösel, just siis kui plaanisin magama minna), palusin varasemalt epiduraali, et natukenegi magada - toimis väga hästi ja sain natuke jõudu pressideks.
Pressid olid mul VÄGA valusad ja iga pressi ajal ma karjusin. Seda isegi mitte valust vaid pigem pingutusest - nagu sportlased ketastki visates :D ...sina, kes seda loed, ära lase nende superemmede sõnavõtte endale pähe - kui tunned, et vaja karjuda, siis karju. See pole midagi ennekuulmatut ja paljud teevad seda, paraku sõna võtavad suurelt vaid need, kes vaikselt hingavad.
Sa oled tubli ja saad hakkama! Keskendu ja mõtle endale ning kui võtad oma kaaslase kaasa endaga, siis räägi enne oma ootustest talle. Mul oli kodus räägitud hingamisest, tema peale toetumisest tuhude ajal, soojast dussist, massaasist... kui selle pika tuhutamise ajal oli ta mu tugi ja kalju, siis presside ajal oli ta lausa tõlgiks minu ja ämmaka vahel :D keskendusingi vaid talle ja tema toele.
Kogemus oli valus, aga ka ülim! Ei jõua ära oodata, et uuesti saaks seda läbi teha! :D
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!