Kuna ma ise kuugeldasin kõvasti enne sünnitust, panen ka oma loo kirja - nii hea oli teiste lugusid lugeda ja loodan, et kellelgi on ka minu loost abi.
Mina jään selle juurde, nagu ämmaemandad ütlevad, et iga sünnitus on erinev. Ei pruugi sõltuda sellest, milline oli ema sünnitus jne - minu ja mu ema sünnitused on nagu öö ja päev.
Minu poiss sündis 3 nädalat varem kui teda ootasin. Reedel hakkas tulema ära limakork, käisin arsti juures, kõik oli korras ja mõtlesin, et vahel tuleb limakork ju mitu nädalat enne ära ning ärevuseks põhjust pole. Olin veel ise planeerinud kõiksugu joogasid ja perekooli loenguid jne. Raseduse ja sünnituse kohta olin lugenud Dr Anne Deansi raamatut "Rasedus" ja paari teist ka. Olen üsna hellik ja igasugu haiglavärki pole iial väga fännanud, niiet sünnitust ja võimalikku rebenemist-õmblemist kartsin ikka omajagu. Olin kõvasti kuugeldanud ja tegelenud enda jaoks valu lahti mõtestamisega, ja eks see aitas kõvasti ka kaasa. Kui hirm on suur, siis sünnituse eri etappide valu põhjuste teadmine on päris hea.
Sünnitus läks kiiresti esimese sünnituse kohta, 9h ja oli laps käes. Looteveed tulid pühapäeva varahommikul pahinal nagu filmis - kuna mul oli aega veel sünnituseni mitu nädalat, friikisin päris ära :) Tuhud ei olnud nii regulaarsed kui raamatus kirjas olid. Noh, teate küll, et minge haiglasse kui on regulaarselt 5 min vahega. Mul olid tuhud kord 5 min, siis järgmine 3 min pärast, siis sellest järgmine alles 11 min pärast. Helistasin TÜK EMOsse ja konsulteerisin, mida teha. Haiglasse jõudes oli avatust 3cm ja võeti sisse.
Olin plaaninud, et kindlasti tuleb vesisünnitus, aga vanni ronides oli väga ebamugav, sest mul olid valud pigem seljas kui kõhus. Vannis mulle üldse ei meeldinud ja kobisin sealt välja.
Valuvaigistitest ei saanud kasutada naerugaasi, sest niigi iiveldas (sünnituse jooksul käis "robert" külas lausa 3 korda, mistõttu ma ei julgenud isegi eriti vett juua sünnituse ajal). Proovisin veeblokaadi, aga see ei toiminud ka. Istusin voodiäärel, vahel pikutasin ja mees tegi alaseljal ringe. Kuna valud olid seljas ja reite tagakülgedel, ei saanud teha igasugu peeneid sünnituspoose, millest oli täitsa kahju. Lõpuks viskas üle ja otsustasin, et nüüd teeme siis selle epiduraali ära. Arvasin, et küllap on OK avatus epika jaoks - liiga vara ju ka ei tehta. Ma väga kergekäeliselt ei tahtnud epikat teha - tal siiski on kõrvaltoimeid. Aga kui vaja siis vaja, eks. Ja kui paberid olid täidetud (jah, sa pead valude käes mingeid pabereid lugema ja allkirjastama :D), siis ämmakas katsus emakakaela ja vot, avatus oli selleks hetkeks 9 cm, ei mingit epiduraali ega emakakaela lõdvestamise süsti!
Mõtlesin siis, et okei, 9cm on super ja laps on varsti käes! Ja tuhud peaks ära kaduma ja algama pressid! Aga reaalsuses läks veel 3h. Tuhud kohe ei kadunud ja peatselt jäid emaka pressid nõrgaks ja oksütotsiin ka ei toiminud. Anti mitu tabletti. Väkk, iiveldades mingit suhkrutabletti lutsutada! Mäletan, kuidas mõtlesin seal voodis pikutades (KTG oli selleks ajaks ümber pandud, pidin juba pikutama), et ma VIHKAN SUHKRUT! Lõpuks anti oksütotsiini kanüüliga, sest tabletist polnud mingit kasu. Pidin pressima ja pressisingi, elu eest. Kui oli juba see "tuleringi"-tunne, siis teadsin, et pea on kohe väljas, võtsin viimase jõuvaru kokku ja punnitasin lapse välja. Laps lendas siuh välja suure lootevee kaarega, otse ämmaemanda sülle.
Ahjaa, üks küsimus, mis enne esimest sünnitust on - ausõna, kui asi on nii kaugel, siis esiteks ei ole energiat muretsemiseks, mida muud sealt alt otsast välja tuleb, teiseks ei saa ise absoluutselt aru ka, kas niriseb lootevett või tuleb midagi muud. Ämmaemand vahetab linakese diskreetselt ja sulle detaile avaldamata ära.
Järgmisel päeval ma valu enam ei mäletanud. Siiani mõtlen, et jah oli valus, aga mitte nii väga ka. Muidugi minu laps sündis 3 nädalat varem ja oli seega üsna pisikeste mõõtmetega. Mul ei jõudnud isegi sünnitusarme tekkida. Minu valuvaigistiks oligi hingamine - rasedajoogasse ei jõudnud, aga olin teinud tavalist joogat - ja mehe käte silitused seljal. Õnneks valu ei ole pidev vaid vaheldub - ja sellest väikesest pausist leiab jõudu, on isegi võimalik magama jääda. Jõudu leiab ka sellest, et a) mitte midagi ei jää üle, laps tuleb kuidagi välja saada; b) naise keha on selleks loodud ja aitab igatepidi kaasa; c) naised on täpselt seda aastatuhandeid teinud ja valdavalt ellu jäänud.
Minu näpunäide sünnitamiseks on, et lõõgastuda juba pikalt enne. Ei mingeid šoppamistuure ja suurpuhastusi igaks juhuks, sest mina oma sünnitusele eelneval päeval tegin just seda, ja läksin hilja magama, mistõttu oli jõudu vähe. Kuna beebi võib plaanida tulla varem, on kaval juba terve viimane kuu võtta rahulikult. See tundub täitsa loogiline, aga tõesti, veits enne sünnitust lööb kilk pähe ja tekib hunnik energiat, tahaks kõiksugu asjad veel ära teha, mis elamises ripakil on. Selle energiatuhina järgi ma oleks pidanud teadma, et sünnitus on lähedal :)
Loodan, et kellelgi on minu loost abi. :)