Sünnitasin suht hilja peaaegu 27 aastaselt oma esimese ja ka viimase lapse. Arst määras 3-s august, mina aga õgisin veel 4-a augusti hilisõhtul suure kausi täie borshisuppi aga 5--augusti varahommikul kella poole nelja ajal tundsin, et sees keerab. Toitu tuli eest ja tagant, olin nagu hunnik õnnetust. Jooksin wc ja toa vahet.Ajasin nüüdseks ammu juba ex abikaasa üles ja käsutasin kiirabi kutsuma, see oli sabinas, et mis mul viga on...Kutsus, aidati mind masinasse, istusin ja vaatasin aknast välja, ilus soe ilm tõotas tulla, päike paistis ja olin väga uhke nagu tundsin, et kõik,kes kiirabi sireenidega autot mööda lasid , said aru, et mina sõidan sünnitama. Paras hirm oli. Pelgulinna haiglasse jõudsime kella viieks hommikul. Paberid töideti, ise olin raamil, pea oli veidi sassis, sest pressid algasid, valusid ei olnudki. Niikaua kui otsiti kohta kuhu mind panna, tundsin, et ma lähen lõhki. Arst tuli palatisse vaatas minu kõhtu, kuulas ja ütles, et kähku sünnitustuppa, miks te ta siia tõite? Sõidutati mind sünnituslauale, ronisin ühelt raamilt alla, et lauale ennast vinnata aga samas tulid veed ära, kõik ujus, mina olin särgis märg ja ämmaemanda põll kah. ta ütles, et kähku-kähku.Tegin nagu kästud, pressige ja pressige ja nüüd ärge pressige ja siis pressige ja oligi kõik, tita lupsti väljas aga sinine, teda klopiti veidi, siis hakkas kisama, röökis ta veel kaua-kaua, see mu poiss 3600 ja 50cm.Näidati last ka kohe, et poiss...Rebendite õmblus oli valuline, mis kestis mu meelest igaviku...Väsisn ära. Oli vahtuste vahetamine ja mind lükati raamiga koridori peale, keegi pakkus süüa aga neerukauss oli alla ja selle rants pressis valusasti, süüa ma ei tahtnud.

Kuna ühed töötajad tulid ja teised läksid, siis mulle tundus, et nad kõik vahivad mind huviga. Küsiti, kas mul on külm, natuke oli, keegi tõi mulle teki. Siis sõidutati mind palatisse, ronisin voodisse ja väsimus kadus, olin nagu kangelane. Uhke.

Sünnitus oli kiire,ilma valudeta (või olidki mingid valud aga valus küll ei olnud, lihtsalt tugevad pressid) kell 5 hommikul haiglas, igasugu toimetamine ja laps käes 7.05.


Nüüd on see mees 25 aastane, 176cm ja 74kg.

kihvt lugu,siis sul läks eriti hästi....

läks jah hästi sul hästi armas lugu oli...nii hea lugeda kui suur see pisike mees nüüd on!!!

Haa, nii armas, et sa oma "pisikese" mõõtmed ikka kenasti üles märkisid :D.

Vaat siis, kui suure asjaga sa maha oled saanud :D!