Istusin mina diivanil ja vaatasin telekat. Ükskord, nagu oleks kork eest lennanud, käis plumps ja looteveed voolasid. Lidusin vetsu, aga selleks korraks kõik oligi. Mees oli sabinas, et vaja kohe haiglasse minna (kell oli 17.50). Mina muidugi kartsin, et jälle (esimesel sünnitusel tulid veed kõik enne ära)… jälle hakatakse kiirendussüste tegema ja laps sünnib kuivalt. Jonnisin, et ootan valusid. Ootasin ja ootasin, aga ei miskit. Kella 8 paiku õhtul siis lõpuks hakkasid kerged valud, nii oma viie minuti tagant. Lasin siis end kella üheksaks haiglasse sõidutada.
Seal targad tädid ütlesid, et oh see ei sünnita enne hommikut, avanemine vaid kahe sõrme jagu. Ise mõtlesin, ma teile teen hommikut, saate ikka teie ka veel täna öösel tööd teha.
Palati ukse taga oli kiiktool, öeldi, et kõnni ringi (kiirendab sünnitustegevust) ja kui on tugevam valu, võid kiikuda ka. Mina siis aga mõnulesin kohe pikalt seal kiiktoolis, nii kaif oli olla… ei nad lasknudki mul seal rohkem hõljuda, kupatati minema palatisse. Natuke pidasin seal vastu… kella 11 aegu hakkas sel ajal telkus A-rühm, ma muidugi BA suur fänn, vaja minna ka hiilima, kus õed seda vaatasid. Nende ruum aga oli kaugel koridori lõpus, nägin vaid pilti, häält ei kuulnud. Poole peal tundsin, et nüüd vist hakkab midagi tulema. Mõtlesin, et korra pressin, katsetan, oh sa poiss, hea, et kinni suutsin veel suruda. Siblisin ruttu minema ja siis palatist hüüdsin tähtsa näoga, et tulge appi, ma sünnitan.
Tulid tormijooksuga, mina aga maru rahulik seal, nemad ei uskunud, heitku ma aga pikali ja näidaku, kas tuleb või ei tule, et seal nii väike prigu alles, ei ole veel õige aeg. Tuhuhoog just sattus ka olema ja korra siis pressisin… no nii, karjuti kogu personal sinna, et ei ole enam aega sünnitusruumi minna ja nii ta siis sündis, seal samas voodis. Küljealune ujus looteveest, aga ei tahtnud keegi mind sealt üles lasta, anti poiss kaenlasse ja siis magasime seal kahekesi mitu tundi, kuniks ta lõpuks minema viidi ja mu voodilinad välja vahetati.
See oli mu kolmas sünnitus.

Esimene sünnitus oli raske, tänu neile süstidele tekkisid hirmsad valud, et karju appi, aga sünnituse juures oli vaid sanitar, kes hoo pealt lapse kinni püüdis, muidu see põrandal oleks olnud. Ei tea, kus need arstid ja ämmaemandad kõik olid, aga mul oli villand valudest ja lihtsalt tahtsid kähku sellest koormast lahti saada. Haiglasse sain tookord kell 9 hommikul ja õhtul pool kuus sünnitasin. Lubasin, et ei mina enam siia majja tule. Kahe aasta pärast olin aga tagasi.

Teise lapsega tundsin südaööl veel sõbranna juures olles, et kõht pressib hirmsasti põiele, kuna aga arstide pakutud aeg polnud veel käes, siis tegin nalja, et mina hakkan kohe sünnitama. Paari tunni pärast koju jõudes tundsin, et ma tõesti peangi minema. Toimetasin siis omi asju kuni kuueni hommikul ja kutsusin kiirabi. Sain paar tunnikest eelsünnituses olla. Kõrvale toodi üks hästi nooruke neiu, kes oli hirmsasti sabistas sünnituse pärast. Mina aga seal vaid pikutasin mõnusalt (magamat öö kah ju) ja valuhoo ajal tõusin voodisse istukile ning tegin vaikselt ai, ai, ai, siis heitsin jälle tukkuma. 8.50 juba sünnitasin.
Peale teist sünnitust naersin, et selliselt võiksin 20 last ka ilmale tuua, ainult 9 kuud kõhu tarimist on liiast.